Hello Kitty, my friend!

"Pane nüüd tähele, "müksasin eile õhtul Helist Rocca al Mare keskuse ukse juures. Inimesi vooris ja vooris välja. Suuri. Väikeseid. Noori. Vanu. Neid kõiki ühendas miski. Neil kõigil oli üks asi, mis muutis nad Suureks Sõbralikuks Rahvamassiks. Kotike! Südametega kotike. Kõigil! Me ei uskunud oma silmi... Nojah, teadsime küll, et homme on see va sõbrapäev. Aga et kõik inimesed sellest nii pöördes on, tuli küll halva üllatusena. Kujutage nüüd ette karmi olemisega onklit, südamekujuline põrsas kotis! Või peene mantliga prouat, kaenla all tulipunane padi, üle mille jookseb kiri "I Love You". Öäkk. Tahtsin otsemaid sõna võtta. "Kallid kaaskodanikud! Kas see, millele te täna raha kulutasite, muudab teid või teie sõpru veidikenegi õnnelikumaks? Kas te ei arva, et ainult kaupmehed võivad sellise jama üle rõõmustada? Ükski normaalne inimene aga mitte. Ükski normaalne inimene mitte! Ärgake, inimesed!" Helis ei tahtnudki osta. Ometi tundis ta teatud survet. Et kui temale kingitakse midagi, siis peaks ju tema ka... Kommiriiulil oli täna tore müügisaalis seista. Rahvamassid imetlesid teda! Võtsid meeleldi tema poolt pakutavat! Hello Kitty peakujulised kommid! Roosad ja jõledad! Osta need! Need sobivadki kõige paremini sõbra ehmatamiseks. Sõbra mõtlemapanemiseks. Et mis on siin maailmas tähtis... "Mõtle", müksas Helis mind õhtul. Olime teleka ette tühjal pilgul teletupsusid jõllitama jäänud. Mitte, et see meie igapäevane "menüü" oleks, aga kolmikute taltsutamiseks on meil telekaga reegel- "nii vähe, kui võimalik ja nii palju kui vajalik". Kolmikud olid ilmselt oma vajaliku doosi kätte saanud ja tegutsesid "tagaridades"- meie Helisega aga jõllitasime, "targad" näod ees. "Mõtle, kui sa elaksidki sellisel maal", tuli Helis lagedale hullu mõttega. "Mõtle- sa ärkaksid üles- ja oleksid teletupsumaal! Su ümber jauravad "neli õnnelikku teletupsu". Sa küsid midagi, nemad aga naeratavad sulle ja teevad "kalli-kalli-kalli". Täiesti ebaadekvaatsed tüübid. Õudne!" Einoh, tõepoolest! Sellisel maal läheks esimese tunniga hulluks... Aga siis hakkasin mõtlema. Lugesin hiljuti Delfist, et kõige rohkem tunnevad inimesed puudust hoolivusest. Eilseid südamekotikeste-horde meenutades seda küll ei arvaks. Aga ometi on nii. Miks? Sest me oleme pealiskaudsed. Me ei ole ju kohal! Heal juhul on meist kohal vaid Hello Kitty pea! Aga see ei aita ju hoolida, või mis? Parem kõva nätakas kriitikat sõbralt, kui kesine kalli naeratavalt "teletupsult". Kas pole? "Howdoyoudo?"- "Howdoyoudo?" Kalli- kalli- kalli! FB- 951 friends. Like! "How do you do?" Hello Kitty pea vaatab mõistmatult vastu. Hammustan tal mõtlikult kõrvad ära. "How do you do?" Pool Kitty pead kaob mu kurku. "How do you do?" Viskan pulga kah minema. Täna ma küll FB ei ava. Täna ma ühelegi sõbrale ka ei helista. Mkmm. Teletupsumaa kohutas liialt ära. Südamekujulise põrsaga onkel samuti. Ja Hello Kitty, my friend- sina olid kah liiga magus!!!