Vanaema 100

15 aastat tagasi

Täna saaks mu vanaema 100 aastaseks. Milline vedamine, et sain nii vahva inimesega üheaegselt elada tervelt 36 aastat!

74-ndal, kui mina sündisin, oli tema 48, saamas 49. Mu esimesed mälestused temast pärinevad niisiis ajast, mil ta oli umbes minuvanune.

Ma ise olen juba seitse aastat vanaema, aga tema oli oma olemuselt kohe kindlasti kordades vanaemam. 

Kui ta veel elus oleks, sätiksime täna ta sünnipäevale. Vanaemal oleks juba hommikul kella seitsmest laud kaetud. Ta oleks tähtsa päeva puhul ilusti ära “setitud”, lained peas ja puha. Ilusa kleidi peal oleks siiski ka põll, igaks juhuks. Tänase päeva puhul satsidega.

Sõidaksime linnast mitme autoga, sest meid on ju palju. 

Kes kohal, lükkaks oma üleriided suurde esikusse sisseehitatud kappi. Ma ei mäleta hetkel, kas see kapp oli paksu värviga roheliseks või kollaseks võõbatud, aga selle üle poleks niikuinii aega juurelda. Kiirelt tuleks tervitada taati, kes suitsetaks muidugi oma toas “Vana Toomast” ja oleks veel suhteliselt napisõnaline. Ja siis kohe lauda! 

Juba ta tulekski aurava kartulipotiga. Seejärel saabuksid seaprae lõigud, kapsapott ja kastmekann. Sünnipäev võiks rõõmsalt alata. 

Muidugi ei ole seapraad veel kõik, sellega tuleb arvestada. Kindlasti tuleks ära maitsta ka kartulisalat, rosolje, keel tarretises, marineeritud kala, hapukoore ja sibulaga heeringas, täidetud muna, singirullid ja lõhelõigud, mille juurde käivad omamarineeritud kurk, peet või kõrvits. Õige pisut võib laual olla ka toorsalatit. Ja muidugi morss!

Kuna keegi sugulastest pole ammu kohtunud, räägiksime kõik üksteise võidu ja see moodustaks vanaema elutuppa mõnusa sumina. Meestele antaks küllap söögi alla ka pits viina, kuigi vanaema mainiks valjuhäälselt, et ta ei salli joodikuid. Sellest poleks lugu, sest tervisenapsu tuleb ju ikka võtta. Naised mekiksid midagi magusamat. Pikapeale muutuksid kõikide hääled üha valjemaks ja rõõmsamaks.

Mingil hetkel, kui kõikide kõhud juba pilgeni täis ja vanaema imestaks, et “te ei söögi midagi”, otsustaksime teha väikese jalutuskäigu. See oleks hädavajalik, sest muidu jääks magusalaud päris puutumata. 

Vanaema trepikoja lõhn on mul siiani meeles. Läheksime teiselt korruselt alla õue ja võtaksime suuna jaama poole. Tuletõrje mäe kandis on kena eramajade piirkond, kus on mõnus jalutada. Seal otsustasin juba lapsena ära, et suurena elan ka mina oma majas. Kuigi vanaema kodu oli armas, oli mul alati veidi kahju, et see oli korter. 

Kindlasti käiksime ka jaamas ja imestaksime, miks nii ilus ja unikaalne jaamahoone on lastud hukka minna. Seejärel näitaksin teistele, kus asus tööstuskaupade pood. Nad teaksid seda muidugi isegi. Sellest poest ostis vanaema põhiliselt purgikaasi, kui sissetegemiseks läks. Meie jõlkusime niisama kaasa, et aega parajaks teha. 

Tagasi läheksime ringiga - kunagise tärklisevabriku juurest. Kui tuju, põikaksime korra ka lauluväljakule. Viimaks jõuaksime poe ja rahvamaja juurde. Kirikumõisa ja surnuaeda ei hakkaks sel jalutuskäigul plaani võtma, sest vanaema oleks vahepeal juba “riistad ära pesnud” ja ootaks meid kohvilauda. 

Tagasi vanaema juurde läheksime läbi kooliaia, kus õpilastel suviti oma katsepeenrad.

Kojujäänud mehed oleksid vahepeal veel mõne pitsi viina hinge alla visanud ning naiste sovetskoje sladkoje oleks samuti lõpukorral. Sestap hakkaksid hääled veelgi rohkem paisuma. Arutaksime elavalt nii poliitika kui muusikalise maitse üle. Vahepeal läheksime vaidlema ja oleksime teineteise peale natukene pahasedki. Vahepeal saaks üks mees-sugulane oma naise käest võtta ja naine võibolla isegi nuuksuks veidi oma vale valiku üle. 

Aga siis võtaks keegi laulu üles ja kõik oleks jälle hästi. Muuhulgas laulaksime näiteks, et “täna me liigume küladesse, korteritesse, kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim, kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim, ja üks väikene vii-ii-iin ja üks väikene viin!”, lõpus läheks mitmehäälseks. Või siis “kott hakkas nurgas liikuma, tsimmai-ruudi-ralla”, mille kõiki sõnu teaks ainult vanaema. Tal oleks endiselt selge ja ilus lauluhääl. 

Mingil hetkel sobraksin natuke vanaema kappi. Ta elutoas oleks nimelt endiselt kõrgläikega seinapikkune sektsioon, millel lugematul arvul riiuleid ja sahtleid. Telekaalune kapp oleks kõige huvitavam. Seal asuks, nagu tavaliselt ka vanaema rikkalik nööbikollektsioon. Ja mõnad huvitavad raamatud. Näiteks suur “Meie meeled ja maailm”, millel ilusad värvilised pildid. 

Raamaturiiulist võiksin taas sikutada “Tervise ABC”, et seda mõningaste õudusjudinatega tudeerida. 

Või äkki läheksin hoopis magamistuppa? Seal seisab ju lainelise esiküljega suur riidekapp, mille otsa saaks vanaema voodiriiete kummuti pealt hüpata. Mingil hetkel kupataks vanaema meid sealt alla, sest üks vineer kapilael juba loksub sest trampimisest. 

Õhtul, kui kõik enam-vähem kõik on juba läinud, istuksime vanaemaga elutoas. Ajaksime niisama juttu. Vanaema oleks endiselt mu eluga kursis. Ta ei kuulaks lihtsalt moe pärast, vaid elaks mu juhtumistele igati kaasa. Mõned ta kommentaarid võiksid olla sama krehvtised nagu ikka.

Aga ega siis käed rüpes räägita! Ta varraste vahelt oleks valmimas jälle üks imeilus kampsun. Silitaksin vargsi ta soonilist, õhukese nahaga kätt. Pärast, möödaminnes ka ta juukseid, mis oleksid uskumatult pehmed. 

Ja olekski aeg magama minna. Temal siis. Aga sel korral jääksin ka mina ööseks. Loeksin poole ööni köögilaua taga mingit riiulist leitud romaani. Magaksin suure toa diivanil ja ei pahandaks sugugi, kui ta juba hommikul kella kaheksa aegu valjul häälel rääkima hakkaks. Ma ei pirtsutaks seekord sugugi ka pannkookide üle, mis mind paksuks võiksid teha. Vastupidi, leiaksin, et need on imehead. 

Lubaksin endale koduteele kaasa panna suure kotitäie ta imelist toitu - mida loomulikult jäi sünnipäevalaualt tublisti üle, sest inimvõimetel on piirid. Küll me kodus ära sööme!

Ja olekski aeg. Vaataksin veel üles, seal ta seisaks oma elutoa aknal ja lehvitaks. Teaksin, et kohe, kui koju jõuan, helistaksin talle ja ütleksin, et kõik on hästi. Ta on ju kole muretseja. Teisel pool maja viipaksin veel oma aknal vaatavale taadile. 

Kõik ongi hästi. Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad, põlv järgneb põlvele lennates. Mälestusi ei saa meilt keegi võtta. 

Tänu Sulle, armas vanaema, et olid just selline nagu olid. Kallis, armas, hiigelsuure südamega. Olgu Sul imeline aeg seal teisel pool vikerkaart! Kunagi kohtume taas - küll siis saab jälle arutada!