neljapäev, 30. jaanuar 2025

Vesine jaanuar




 

Vesine jaanuar

Väriseb hinge salajastes soppides

Otsekui jänes

Oh hirm-suursilm sulavete peeglis

Tule, ma tõmban sind üles

Milleks peituda klombina kurgus

Ma räägin su välja

Pole midagi puuduvast lumerüüst

Hallivatise pilvekuuegi

jutustan kauniks ja kargeks

Tõe ilmsikstuleku värinad

Pole muud kui tuul

Harali ladvus

Las mu soojad sõrmed

Lükkavad su piinlikkuse

Jahedalt pärlendavad piisad

Oksaraagude noodijoonestikule

Viisina voogama

Kui looduses pole näha ilu

Ja lootuses lohutust

Olgu siis vähemalt muusika

Siitmaalt kuni tõeliste kevadvete 

Tulvava tulekuni




Traumatöö koolitus

 


Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

esmaspäev, 27. jaanuar 2025

Aurora

 


Käisime Jaaniga Kuressaare kinos vaatamas Andres Maimiku ja Rain Tolki filmi “Aurora”.

See oli ühe ususekti juhi tütre abieluvälisest, keelatud armuloost. Lühidalt öeldes põrkusid selles loos kaks inimsuhete äärmust - ülim seotus ja reeglitele allumine ning ülim vabadus ja anarhia. 

Otse peale filmi vaatamist tundusid need äärmused mulle pisut liialdatud. Kui aga asja veidi “seedisin”, mõistsin, et kui tegu oleks olnud hägusamate piiridega, ei oleks ehk filmi idee olnud nii hästi tabatav. Eks lahtisi otsi jäi ikkagi, aga vähem, kui peale filmi “Kullake” äravaatamist. (Sellest ma täna ei kirjuta.)

Siit-sealt on kuulda poleemikat, et “Aurora”- film oleks justkui kristlasi tögav. Eks ma enam-vähem aiman, kelle arvates nii on, aga olles ka ise kristlane, ei samastu mina küll sugugi filmis kujutatud ususektiga, vastupidi, vaatasin seda kõrvalt nagu imeasja. Niisiis on kristlusel ja kristlusel ikka suur väljenduslaadiline vahe. See viis, kuidas vabakiriklikud inimesed (aga arvan siiski, et mitte kõik) oma usku väljendavad ja millist elu säärased kogukonnad elavad, erineb kardinaalselt luteri kiriku rahulikust ja ruumiandvast atmosfäärist. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel. 

Tegelikult arvasin, et nii intensiivset usulist väljendusviisi ei ole päriselt olemas. Jaan aga ütles, et on küll. Nüüd lugesin, et filmi peategelane olla lausa ühe säärase koguduse liikmeks astunud, et oma rollist paremini aru saada ja seda edasi anda. Järelikult nad ikkagi eksisteerivad. Ja järelikult osadele inimestele selline asi sobib. 

Minu tee kristluse juurde algas siis, kui olin kuskil teismeeas. Mäletan, et käisime sõbrannaga päris palju mööda erinevaid kirikuid. Minu mäletamist mööda oli aga tegemist ainult vanade, “rahulike” kirikuvariantidega - lisaks luteri kirikutele olid meie uudistamise objektideks õigeusu ja katoliku kirikud. Neis sai rahulikult vaadelda ja tajuda, keegi ei kõnetanud ega kutsunud kuhugi, ei surunud midagi peale. Tänu sellele oligi minul, isikuomaduste poolest suhteliselt eraklikul tüübil lihtne valida luteri kiriku kasuks. 

Tunnistan poolsosinal, et minul on keerukas toime tulla isegi rahusooviga. “Rahusoovi” koht mõne luteri kiriku liturgias tähendab nimelt seda, et tuleb kõikide võõraste inimestega ümbruskonnas kätelda ja neile “Jumala rahu” öelda. Aga mina ei taha kirikus üldse suhelda. Tahaksin olla vaikuses ja rahus - see olekski minupoolne rahusoov. Õnneks olen enamuse oma kirikuajast orelirõdul, nii et pääsen sellest protseduurist ka juhul, kui mõnda “valesse” kirikusse peaksin sattuma. 

Käed taeva poole, silmad kinni õõtsumisega ei oskaks ma üldse suhestuda. Ei ülistuslaulus ega palvesõnas. Mu kõige pikemad ning võimsamad palvekogemused on olnud põlvitades ihuüksi tühjas kirikus altari ees.

Huvitav, et isegi tänapäeval ei arvestata piisavalt selle faktiga, et meie seas on introverte vähemalt sama palju kui ekstraverte. “Aurora” filmist võis selgelt näha, et on kogukondi, kus sinu introvertsus ei tule kõne allagi. Vastupidi, su ellu võidakse “sisse sõita” ka kõige isiklikumate teemade osas. 

Jaan jõudis oma usulise ärkamiseni just nn vabakoguduste kaudu. Seetõttu võttis ta filmis toimuvat kindlasti minust palju rahulikumalt. Ka eraellu sekkumise intensiivsus ei olnud Jaani jaoks mingi uudis. Tema keskendus pigem kahepalgelisuse teemale. Vagaduse kuvandile, mida esitatakse isegi siis, kui sisu on ammuilma mäda. 

Ega see teine, “vabaduse” pool ka parem polnud. Sellised sõnad nagu “usaldus”, “lähedus” ja “truudus” ei käinud sealsete suhetega üldse kokku. Turvalisust, mida inimene oma lähisuhtest otsib, ei olnud seal ollagi. Pidudel, joomisel, narkootikumidel ja juhuseksil on hävitav jõud. Ometi tõmbas see maailm peategelast otsekui magnetiga. Võibolla pidime märkama seda, et too armukesest noormees ei varjanudki seda, missugust elu ta elab. Ta oli oma ebakindluses aus - selline ongi tema maailm, võta või jäta. 

Lahtiseks jäi, mis sel abielumehel häda oli. Lahtiseks jäi veel palju asju. Aga vaadata tasus seda filmi küll. Kasvõi selleks, et oma usu üle järele mõelda. 



teisipäev, 21. jaanuar 2025

Erinevuse kaitseks

 Armsad inimesed, kas pole hea, et meid on tehtud erinevaks?

Mõelge, kui hirmus oleks, kui kõik oleksid nagu mina? Või sina? Või tema? Kui me kõik oleksime teineteise kloonid?

Sellepärast ei saa ma kuidagi aru, neist “teerajajatest”, kes elavad oma juttudes “ainuõigesti” ja kelle väljaütlemistest kumab eelkõige see, “kui ideaalilähedane olen mina ja kui vale on see, kes mõtleb või tegutseb minust erinevalt.”

Inimesed on ilusad just oma mitmekesisuses. Koos kõiksugu vigade ja kiiksudega. Nende erinevad iseloomujooned võivad ju vahel närvigi ajada, aga kui need pole kurjast kantud, annavad nad kandjale omapära, eristavad teda teistest. 

Ma ei pea kõikidega läbi käima. Samas on ju vahel tore jälgida ka neid, kes ei ole “minu inimesed”. Kuidas saab öelda inimese kohta, kes pole sulle midagi halba teinud, et sa ei talu teda? Temal on oma teekond käia ja see pole sinu muuta-kritiseerida. Kui ta ei tee kurja.

Vahel tundub, et sellised “paremaks muutjad” on palju enam painajate küüsis. Miks muidu tahaksid nad oma mõtteis ja väljaütlemistes muuta kõik ühesugusteks? Miks nad arvavad, et meil on üldse eeldusi olla ühesugused, mõelda ühtemoodi? 

Väga palju sõltub inimese isikuomadustest - kes on ekstravert, ei muutu introverdiks, kes on flegmaatiline, ei muutu eriti särtsakaks, kes vajab palju tähelepanu, ei hakka end kunagi maailma eest peitma.

Samamoodi on ka tegutsemisega. On inimesi, kes teevad heal meelel “kõike nagu peab”. Ja on mässajaid, muutmismeelseid. On tänases päevas elavaid ja neid, kes suudavad näha pikka perspektiivi. 

Palju enam kui kriitiline, meeldib mulle olla inimestest vapustatud. Neist, kes on millegi poolest silmapaistvad või lausa geniaalsed. Kui keegi säärasel viisil sõnu seada, et sellest sünnib midagi imelist, kui kaunist muusikast tõusevad ihukarvad püsti, kui mõni lavastus on nii hästi lahendatud, et paneb ahhetama, kui mõni kunstiteos võtab sõnatuks…

Või et mõni valdab tohutult hästi erinevaid keeli, riietub super-stiilselt või on näiteks hoopis rahatarkuses või inimeste mõjutamises geniaalne - ka seda on mõnus jälgida. Mul on isiklik mälestus ühest väga andekast politseinikust. Arstist suure algustähega. Super-õpetajast. Tahaksin niiväga neist igaüht eraldi kiita! Tunnustada. Näidata, et neid on märgatud.

Miks me peaksime kõik ühesugused olema? Kui neil silmapaistvatel juhtuvad olema ka mõned mitte-geniaalsed omadused, kas peame nad tingimata “korda tegema”?

Ühiskondlikul tasandil leidub liberaalsemaid ja konservatiivsemaid. Kui inimene oskab oma seisukohti toredasti välja tuua ja targalt põhjendada, on see samuti väga nauditav. Mitte midagi ei juhtu, kui ma ise pisut teisiti peaksin arvama. Ma ei usu, et just väga paljud meist on sündinud siia “käru keerama” või lausa kurjategijateks. Mõelgem siis, mis hinnanguid me inimestele anname. 

Ausalt, minule isiklikult meeldivad huvitavad inimesed palju rohkem, kui perfektsed. Või “perfektsed”. Ka terapeudina on imeline tunne, kui hakkad inimese elukäiku ja valikuid tasapisi mõistma, kuni nad muutuvad arusaadavaks ja paljud lausa armsaks. 

Me peaksime hoopis rohkem kokku hoidma. Olema palju armastavamad. Mitte kärpima andekate inimeste tiibu. Oskama mõnes asjas silma kinni pigistada. Mitte kõike kommenteerima. Halvustama. Õpetama. 

Nii hea, et oleme erinevad. Eriti, kui teeme sealjuures ka head. Oma erinevate tugevuste ja annetega ju teeme?



Sõnameistrid

Kas teate, kes on Nessun Kristjan?

See on kristliku maailma kõige tähtsam isik minu kalli lapselapse Otto versioonis. 

Otto käib Püha Johannesse kooli eelkoolis. Järgmisel aastal läheb ta esimesse klassi. See fakt muutis mingil päeval omakorda ärevaks Otto väikevenna Rubeni, kes teatas, et:”Mina ei taha veel Pühade Lammaste kooli. Ma käin veel natuke lasteaias.”  

esmaspäev, 20. jaanuar 2025

Kaks lugu. Lugu number kaks.

 “Teil on joove. Palun andke oma autovõtmed ja tulge minuga politseiautosse kaasa.”

Tohoh! See peab küll mingi eksitus olema! Kirikuõpetaja surus kaabu pähe ja väljus autost. Jumalateenistus oli kümmekond minutit tagasi lõppenud, nüüd tuli kiiresti pealinna tagasi saada ja tütre sünnipäevale jõuda, asi tuli niisiis kiiresti korda ajada. 

Talle oli isegi telefoni teel märku antud, et sellel teel “kõik puhuvad” - aga mis siis! Kirikuõpetajal polnud alkoholiga just ülemäära sõbralikud suhted. Klaas veini mõnel peol, jaa-jaa seda küll, aga palju neid pidusid ikka tänapäeval on! 

“Kui palju ta siis näitas?”

“0.458”, visati üle õla, “me peame vaatama, et te ei praegu midagi ei sööks ega jooks.”

“Kuulge, selline asi on võimatu!” Tõsi, ta oli just lõpetanud armulaua jagamise, kuid too pisike pits, millesse ta oblaade kastis, oli peaaegu tühi. Siinne näit tähendab aga vaat et pudelitäit! 

“Jajah, nii ütlevad kõik.” 

Kusjuures ütlevadki. Kes siis ikka vabatahtlikult oma vintisolekut liikluspolitseile tunnistada tahab.

Naine on juba juba mitu korda helistanud. Ta sõitis sama teed veidi maad eespool. Ka tema ilmselt puhus. 

“Ütlevad, et mul on promill,” vastab mees viimaks kõnele.

“Mida? Nõua kohe vereanalüüsi!”

“Olgu, olgu, ma ei saa praegu rohkem rääkida”

Kirikuõpetaja teab, et ta on väikeses Eestis väga tuntud inimene. Ta kujutab elavalt ette, kuidas teda kahe politseiniku vahel mööda haiglakoridore vereproovile talutatakse. Kus tegijaid, seal nägijaid, seda teab ta ka. Millised lehepealkirjad sel korral ilmuksid? Ilmselt sama mahlakad, kui eelmise skandaali ajal. Õudne!

Politseinik on paberitega lõpetanud ja pöördub uuesti rääkima: “Teil on kaks varianti. Kas kutsume ekipaaži, kus on täpsem mõõdik. Või viime teid haiglasse vereproovile. Kui valite esimese variandi, siis teist enam valida ei saa. Aga kui mõõdikust keeldute, on vereproov kohustuslik.”

On näha, et nad ei usu teda. Pühapäeviti on inimestel ikka jääknähud. Ega muidu sääraseid reide ei korraldataks! Ka kõige ontlikum pereisa võib tegelikult olla salajoodik, kes päev peale suure koguste ärapummeldamist jääknähud välja puhub. Ja need siin pole mingid jääknähud.

Teine ekipaaž on must, vilkurite ja muude politseitunnusteta tumendatud klaasidega auto. Niisiis, järgmine katse. Kirikuõpetaja teab küll, et ta süda on puhas, aga too protseduur on ikkagi jube ebameeldiv. Ta on ju väärikas mees, aga nüüd sedasi siin autos…

“Kas teil on kedagi, kes saaks teid koju viia, kui ka teine näit on positiivne?” 

See näit lihtsalt ei saa olla positiivne! Ma ei ole joonud!

Too täpsem masin on üsna suur ja sinna tuleb kõvasti puhuda. Mitte distantsilt, nagu lauspuhumise ajal, vaid ikka torusse, täis kopsuga. Nii viisteist sekundit järjest. Ja ei mingit nihverdamist!

Tulemus võtab veidi aega. Kirikuõpetaja abikaasa on samuti kohale jõudnud. Just siis, kui ta politseiauto kõrvale jõuab, et oma mehele toeks olla, näeb ta läbi aknaklaasi monitori ekraanil süttimas rohelist tuld ning seejärel selget näitu: 0,000

Üks politseinik seisab samuti auto kõrval.

“Ma olen abikaasa…”

“Näete, tal on null.” 

Ikkagi inimene…

Hiljem sünnipäevalauas seda asja arutades ütleb kirikuõpetaja, et “mulle helistati, et mõõdavad, aga mul ei olnud mingit kahtlust, et mu alkoholinäit on nullis. Igaks juhuks lasin endale sutsaka suuvärskendajat…”

Korraga on kõikidel selge, mis tegelikult juhtus. Tegelikult ei tohi enne puhumist isegi nätsu närida, viskab promilli üles, teadis üks. Teine teadis rääkida, et isegi peale autoklaasile klaasipuhastusvahendi sutsutamist peab puhumisega veidi ootama. Suuvärskendaja tekitab kohe kindlasti suure promilli - mis hetk hiljem kaob. Kuidas politseinikud ei küsinud?

Selle loo üle visati õhtu jooksul palju nalja. Kirkuõpetaja oli aga korraga väga väsinud. Ta jäi juba kell kaheksa magama ja magas hommikuni. Naine ei hakanud teda äratama. Ta teadis, et sellised üleelamised võivad näiliselt olla kergelt talutavad, aga tegelikult…

Kaks lugu. Lugu number üks.

 Esimene lugu leidis aset Muhu saarel. Neil oli seal maja. Mõni nimetas seda suvilaks, kuid polnud ta suvila ühti, täitsa elumaja. Lausa talu, kui soovite. 

Naine oli selle ostnud umbes kümme aastat tagasi, kui juured teda tagasi isapoolsetele radadele kutsusid. Koht oli ideaane, merelähedane ja puha. Aasta-aastalt oli Naine seda ilusamaks ja isikupäraseks kõpitsenud. See polnudki ülemäära keerukas, kuna loomeinimesed olid seal ennegi elanud ning tee kujunduse osas sisse rajanud. Või vähemalt õhustiku osas. 

Kui majja tuli Mees, muutus kõik veelgi lihtsamaks ja loogilisemaks - ikkagi kaks pead ja neli kätt. Õue ja aidaaluse tööd jäid nüüd rohkem Mehe, tubased Naise kanda. Asjad liikusid sel viisil hoopis kiiremini. Paigas, kus on palju armastust, on see täiesti loomulik. Kahepeale sai võimalikuks isegi uue rookatuse tellimine ja ehitus. Üksi poleks Naine nii kallist ja mahukat projekti küll oma õlule võtnud. 

Ühesõnaga, elu oli ses Muhu kirdenurga majakeses otsekui lill. Lapsedki soovisid seal suviti puhata - ja olid need alles puhkused! Sõpru oli sealkandis palju, suved soojad ja pilvitud, mis sa hing veel ihkad!

Aga praegu polnud suvi. Oli jaanuar. Lumi oli pika sulailma tulemusel peaaegu kadunud, kuivenduskraavid kaelani vett täis, kohati ajasid ülegi. Õhk oli niiske ja jahe. 

Nad ei tahtnud endale tunnistada, et talvel ei ole Muhus mingit imedemaad. Talvel on kogu sealne värk seotud ainult tohutu ebamugavuse ja külmatundega. Jah, kui kogu aeg sees elada, oleks teisiti. Kui helikopteriga maanduda. 

Eks vast seetõttu oligi Naine ärgitanud, et sõidetagu ikka majale lähemale, saab asja kiiremini tehtud. Teiselt poolt olnuks kole pikk maa jala käia, autoga sealt ligi ei pääase. Ja Mees nõustus.

Nüüd olid nad rinnuni saviseguses mudas. Õigupoolest oli seda nende auto, aga vahet pole. Ilma autota sealt niikuinii minema ei pääseks. Olukord oli üsna niru. Hõbedase masina esirattad tegid abituid ringe ja kaevasid teda üha sügavamale porri. Auto läikivat nina ja nörritavat porimülgast lahutasid nüüd veel mõned tühised millimeetrid. 

Naine oli ahastuses, aga ei näidanud seda välja. Mees oli meeleheitel, aga ei näidanud seda samuti välja. Naine pakkus välja, et toob aida alt mõned lauajupid. Mees arvas, et hilja - auto on juba liiga sügaval mülkas. Rohkem nad omavahel ei rääkinud. Kui selgus, et Naine suutis kinnijäämise kohale lohistada vaid paar tühist riiulitükki, muutus olukord veelgi hõredamaks. Seda, et mõlemad olid kaelani porised, ei pannud kumbki tähele. Kummagi peas vasardas üksainus küsimus - miks me siin üldse oleme?

Vastus oli muidugi olemas, aga see ei omanud enam tähtsust. Hämardus.

Naisel olid jalas punased saapad. Nüüd ei olnud need saapad enam punased, vaid pruunikad. Saapataldade all olid hiiglaslikud saviklotsid, mis astudes lirtsusid. Otsekui itsitades. Naine otsustas saapad kraavis ära pesta. Selle tegevusega tundus saavat olukorda päästa. Kraavi vesi oli jääkülm. Sõrmed tõmbusid krampi. Taevasse tekkisid täpp täpi haaval esimesed tähed. Vesi peegeldus mustjalt ja solises poristelt taldadelt tagasi kraavi. Naine pesi ja pesi. Ümbrus ja taamal kinnijäänud auto olid otsekui muust maailmast. Tähtis oli punane uuesti kätte saada.

Abi tuli ka, sest Mees kutsus. Mõned mehed on vaimult tugevamad. Tema on.

Mees ise ei arvanud, et ta oleks olnud eriliselt tugev. Ta mõtles, et poleks pidanud Naise nõu kuulama. Oleks pidanud teiselt poolt lähenema, nagu esialgne plaan ette nägi. Mis sest, et see tähendas pikka jalgsi teekonda. Mehe meelest oleks saanud vajalikud toimingud sedakaudu ilusti tehtud. 

Naine mõtles, et oleks pidanud üldse Muhust keelduma. Kohe praamile ja linna! Ta ei tahtnud mõeldagi, et nende tundide jooksul ei saanud tema mitte millegagi hakkama. Salgas viimaks sellegi maha, et ei jaksanud tabalukku kinni vajutada. Ei julgenud meest appi kutsuda, et teine tegutseb niikuinii võimete piiril.

Saabaste olukord polnud ka pimeduses näha…

Naine vältis pingsalt mõtet, et pole sedalaadi ekstreemsusteks suuteline. Hoopiski ei liikunud ta süvitsi mõttega, et kas ta pole enam suuteline või pole kunagi olnudki. Kunagi oli ta ju samuti üksipäini poris kinni olnud, aga siis sai auto rattad kuidagi ikkagi laudadele. See oli siis.

Nüüd oleks Naine tahtnud oma punaste saabastega sooja bensiinijaama uksest sisse astuda ja sealt kotikese kaminapuid osta. Küttepuid nad maal toomas olidki…

Koduteel leidis mehe käsi vargsi naise oma. Korraga ei olnud enam vahet, mis mõtted kummalgi peas. Tähis oli see, et kummagi käed olid taas soojad. Ja et need põimusid.

Naise punased saapad pesi mees linnakodus puhtaks ja lõi läikima. Naine sellal juba magas.

reede, 10. jaanuar 2025

Minu Joss

 Oeh, kuidas see aeg küll lendab!

Vaatasin täna oma poega, Karl Johanni. Ta on pikk, väga sale, aga pideva treenimise tõttu täitsa toredate lihastega poiss, minust peajagu pikem, jalad seitse numbrit suuremad kui mul. Hele juuksepahmak on ta pealael uljalt püsti, terased silmad süsimustade kulmude all, suu mõnusasti muigel ja liigutused kibekiired, otsukui oleks pidevalt kuhugi hilinemas. See viimane tekitab me majas väikeseid kaoseid ja jätab aeg-ajalt isegi lohakuse mulje, aga ega ma mingi tähenärija pole! 

Jalas kannab mu poiss selliseid pükse, mis minu arvates on iga hetk maha langemas, (säärased on kahjuks ikka veel moes,) aga kuna talle endale ja temaealistele tunduvad sellised meeldivat, siis olgu nii. Kui vähegi võimalik, riietub Karl Johann ilmale mittevastavalt, see tähendab liiga õhukeselt ning näiteks mütsi ei kasutaks ta üldse, kui ma sellega talle järele ei jookseks. Aga Karl Johann on hea poiss ja kuulab sõna, kui ma teda ukse peal heleda häälega tagasi kutsun. Väga palju ma siiski tema outfiti pärast ei muretse.

Kunagi oli Karl Johann imearmas murelik poisike. Ta muretses kõige pärast ja püüdis vapralt maailma asju oma kontrolli all hoida. Kõige suuremad mureobjektid olime meie - mina ja tüdrukud. Peale lahutust, kui ma trioga üksi jäin, muretses Karl Johann näiteks selle üle, kas maja uksed on ööseks lukustatud, kas autol ikka kütust jagub või kas me saame oma autoga õigeaegselt praamilt maha. Vaene poisike!

Õnneks oli tal siiski aega ka selleks, et olla mõnus väike krutskipoiss. Mingeid suuri pahandusi pole Karl Johanniga kunagi olnud, samuti ei ole ta eales mu usaldust kuritarvitanud. Tegu oli ikka rohkem viperustega. Poistel ju ikka juhtub! Ja kallistustega ei hoidnud Karl Johann kunagi kokku. Saan neid temalt siiani piisavalt.

Täna teeb mind kõige tänulikumaks see, et Karl Johannist on kasvanud elurõõmus noor. Ta pole enam mingi muretseja! Karl Johannil on palju sõpru, ta on hinnatud kaaslane ja tubli spordipoiss. Olen oma töö tõttu kohtunud paljude temaealiste noortega, kes on kurvad, tüdinud, ilma edasise sihita. Karl Johann on elu osas väga uudishimulik. Jah, minagi olen vahel hädas, et ta veedab liiga palju aega arvutis. Aga kuna ta õppimine on hea ja sporti teeb ta ka piisavalt, õiendan selle üle üsna harva. Hindan pigem elujõu ja elurõõmu nivood. See on mu poisil üsnagi laes. 

Mind emana teeb selline poiss väga õnnelikuks!

Üks naljapilt



teisipäev, 7. jaanuar 2025

Omadega rabas

 



Rabas oli rahu. Laudteed kattis paks lumekiht, siin-seal kummalgi küljel laiutasid sulalume pudrused pruunikad laukad. Suuremates kraavides oli vesi täiesti lahti. Puud olid aga pidurüüs, paksudes kohevates valgetes kasukates. Aeg-ajalt nõksatasid nende ülekuhjatud oksad nii, et mõni lumetort meiegi jalge ette maha potsatas. 

Vaatetorni juures jagunes mets kaheks - ühel pool kaasik, teisel männik. Kased lumekuubesid ei kogu, nende peenikesed raagus pihad olid elegantselt härmas, hõredates latvades naeratamas kahvatu talvepäike. Oli see vast pilt! Ühel pool männid, kui pidulikud prisked taadid, teisal kased, iluehteis preilnad, sihvakad ja saledad. 

Mulle meeldis see seltskond seal metsas! Neli imelist kilomeetrit talvist rabamatka oli oma ilus lausa rabav! Aitäh Lisann ja Loviisa, et mind kodust välja meelitasite! 

Telefonidest

 Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730. 

Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte. 

Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni. 

Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.

Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.

Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”. 

Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks. 

Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).

Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms. 

Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga. 

Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks. 

Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii. 

Peotants

 Me hakkasime taas käima tantsimas! Nagu eelmiselgi aastal, toimuvad trennid kord nädalas Rocca al Mare koolis. Oi, kuidas mulle tantsimine meeldib! Nagu vist juba eelmisel aastal kirjutasin, oleme õnneks Jaaniga oma oskustelt enam-vähem samal tasemel. Tahaks öelda, et edasijõudnud, aga päris palju on ka meelest (ja jalust) ära läinud.

Täna tantsisime rumbat, fokstrotti ja jive'i. Rumbat oskan neist kolmest küllap kõige paremini. Ladina-ameerika tantsud tunduvad mulle üldse loomupärasemad, kui standardtantsud. Näiteks fokstrott ei ole ju sammude poolest keerukas, aga ikkagi on tantsupõrandal pisut puu-hobuse tunne. Kui treenerite hõljumist vaadata, tekib küll tahtmine seda järele teha, aga no pole seda vajalikku sügavat õõtsumist sees! Samas puusanõksud, mis ladina-ameerika tantsude juurde käivad, tulevad nagu nipsti! Oma arust muidugi…

Sel korral tegin meile reegliks tantsutundide vahel igapäevaselt veidi harjutada. Või kasvõi ülepäeva. Tantsude keerukamad kombinatsioonid ei püsi muidu kuidagi meeles. Eks näis, kas suudame seda väljakutset järgida. Meil on lihtsalt nii äge õpetaja, Matis Toome, kes vääriks ainult tublisid õpilasi. Pluss muidugi siiras tantsurõõm.

Juba ootan järgmist korda!

esmaspäev, 6. jaanuar 2025

Esimesed jäljed uues aastas



Huvitav, et niipea, kui detsember ja vana aasta on möödunud, on loodusel hoopis teine nägu. Kui talvisele krõbedate miinuskraadidega looduspildile kogu taevast täitev päike peale maalida, tuleb taas seesama rõõmus "kõik on võimalik" tunne peale, millest juba eelmises postituses kirjutasin. Muusika selle pildi juurde oleks pidulik ja särav. Tean mitut orelipala, mis antud kirjeldusega kohe väga hästi kokku sobiksid.

Siiski ei olnud ma päris kindel, kui Jaani ja Lisanni orelikontserdile meelitasin, kas neile ikka meeldib see. Tüdrukud on mul väga sotsiaalsed, aga just sel päeval vajus nende maailm väga mossi, et ühtäkki polnudki kedagi, kellega midagi põnevat ette võtta. Ehk oli seetõttu lihtsam ka orelikontserti idee maha müüa. See on vähemalt midagigi... Loviisa oli algul samuti kambas, otsustades viimaks siiski bioloogia olümpiaadiks ettevalmistamise kasuks. 

Meie Jaaniga jätkame ka sel aastal kümne tuhande päevasammuga. Kui ma teda ja tüdrukuid täna Toomkirikusse orelikontserdile kutsusin, otsustasime kohe, et läheme rongiga ja kõnnime jalgsi Pääsküla jaama, kuhu on ca 5000 sammu. Tagasi teist sama palju, pluss Balti jaama juurest mööda treppi Toompeale ronimine. Õnneks pole meil ühtegi last, keda selline teekond heidutaks. Nii et ses osas oli kõik korras.

Aga ikkagi - orelikontsert. Isegi minu kui professionaalse organisti jaoks tundub orel soolopillina täielik “nišitoode”. Tean hästi, et isegi väga heakõlalist muusikat, seda enam aga mõne kaasaegsema helilooja loomingut või mõnda stiili võib olla päris keerukas kuulata. Eriti kui pole teost ise mänginud. Kuna orel on pillina hiiglane ja ta asetseb reeglina ka hiiglaslikus ruumis, sulavad ta helid mõnikord niivõrd kokku, et isegi minul on keerukas hinnata, kas interpreet mängib puhtalt ja kas üks või teine lugu peaks tõepoolest just sedaviisi kõlama. Samas vägev on ta ju nii ehk naa. 

Jumalaema kiriku organist Pariisist suutis õnneks mind ja mu armsaid orelimuusika ilus veenda. Toomkiriku orelil on nimelt üks tohutult hea omadus - kaunid pehmed registrid. Seda ka fortes ja lausa Tuttis'ki. See orel ei lõika mitte kunagi kõrva. Oskusliku registratsiooni puhul pakub ta fantastilist kõlavärvide mängu. Ja kuidas see mees improviseeris! Juba seepärast tasus tulla. 

Minu jaoks lisandus veel üks oluline nüanss - avalooks esitatud Bachi Passagaglia, imeline ja ülivõimas teos ajas mulle harjutamise isu peale. Olen seda ju kunagi ka ise mänginud. Miks mitte üles soojendada! Tean küll, et kõike ei jõua, aga minu puhul töötab väga hästi eelnevalt kirjapandud päevaplaan. Võin muidu vabalt mingi vähetähtsa toimetuse kallal kogu päeva nokitseda ja õhtul silmad häbelikult maha lüüa, et polegi nagu midagi teinud. Kellaajaline päevaplaan koos väikeste varuaegadega korrigeerib boheemlaslikku meelelaadi ja aitab vajalikel asjadel õigeks ajaks tehtud saada. 
Homsest lisan päevaplaani ka oreli! 

Ja veel. Mul on nii hea meel, et trio ei pea minu ja Jaani seltskonda igavaks, vaid tuleb rõõmuga kampa, kui vähegi aega ja võimalust. Vahvad noored!
Ja iseäranis õnnelik olen ma selle üle, et mu kallis mees teeb minuga kõik mu hullud ettevõtmised kaasa! Absoluutselt kõik! Orelikontsert oli kökimöki, kõige muljetavaldavam oli paari päeva tagune lumehangede-jooks, kui Viru tänava alguses avastasin, et meie rong läheb Balti jaamast kümne minuti pärast ja õhtuks plaanitud üritus ei võimalda järgmise rongi äraootamist.  Oli see vast minek! Lumi oli vanalinnas ära koristamata ja uut sadas muudkui juurde. Mul oli tegemist, et Jaani kannul püsida, ta lippas raske kotiga ees nagu noor sälg! Jõudsime minutipealt. Kui ma talle rongis ütlesin, kui ta parasjagu mütsist vett välja kallas, et olen pisarateni liigutatud, et ei pea enam üksi toimetama, vaatas ta mulle imestunult otsa ja teatas, et see on ju täiesti normaalne! 

Selline normaalsus sobiks küllap igale naisele…



neljapäev, 2. jaanuar 2025

Jaanuar

 Uue aasta esimesed päevad tunduvad, hoolimata parasjagu akna taga valitsevast ilmast, helged ja puhtad, olles otsekui uus, äsja trükist tulnud raamat, mille lehekülgi ei ole lugeja käed veel keeranud ja millel pole ka pikast riiulil seismisest äravanutatud jumet. 

 Esimesed uusaasta päevad peegeldavad ühtaegu meie isiklikku sisetunnet, järjekordset stardipositsiooni, valmisolekut näidata maailmale iseenda parimat versiooni ning võibolla isegi viia läbi midagi täielikult erakordset, jahmatama- või heldimapanevat. 


 Minu jaoks tähendab uus aasta alati uusi põnevaid algusi ja ei saa salata, et igasugu uusaastalubadused lausa erutavad mind. Uue aasta esimestel päevadel on iseäralik enegia, mis paneb lenneldes tegutsema ja siiralt uskuma oma varjatud ressursse, millega saaks lausa mägesid liigutada. Ühtlasi kannavad nad endas lahket, tasakaalukat meelt ning võimsat tahet muuta paremaks paigaks kogu maailm. Sealsamas kingivad nad sooja koduse pleedi, mõnusalt aurava rohelise tee ning perekeskse turvalise meeleolu. 

 Uue aasta esimesed päevad sisaldavad ka igatsust kaunite kunstide järele ning tõsiseltvõetavat otsust igasugusest keha ja meeli kahjustavast rämpsust loobumiseks. Uue aasta esimestest päevadest tahaks pikka aega kinni hoida, et salamisi maad võttev argipäev ei saaks liiga vara tulla seda erilist tunnet ära rikkuma. Sest lõpuks tuleb ta ju niikuinii, iseasi, kas vargsi, "läbi lillede" või ehmatava, kui mitte lausa tujurikkuva mürtsatusega.

 Kui uue aasta esimesed päevad on saluutidena taevasse lennutatud, algab aasta ja maailma pikim kuu, jaanuar. Sama tardunud, kui on põhjamaise külma jaanuari loodus, on seda minu arvates ka jaanuarikuise aja kulg. Tean küll, et just sel perioodil hakkavad elumahlad puude ja põõsaste vaevuaimatavates pungades kiiremini liikuma ning seisakuaeg on pelgalt näiline. Millegipärast aga petab see valge tardumus siiski osavalt ära ja paneb pikisilmi igatsema soojuse ning nähtava tärkamise aegu. 

Siiski ei ole ma selle külma ja emotsioonitu aasta esimese kuu osas enam sugugi nii kriitiline kui ehk varasematel aastatel. Õigupoolest pean ka mina talvist teekonda läbi lumiste laante kauni postkaardi vääriliseks, iseäranis, kui seda ilu läbi autoakna silmitseda või nagu täna - oma kalli abikaasaga käsikäes läbi tiheda lumesaju rühkides. Juba fakt, et teeme seda koos, muudab meele rõõmsaks ja leplikuks. Seetõttu oleks sõnapaar "rahulik kulgemine" pika jaanuari iseloomustuseks päris sobiv. 

Soojema jaanuari puhul tiksub aeg suurte veetilkadena raagus puuokstelt ning katuseräästatelt. Niiske udu mähib kõik tornid ja mastid oma salli sisse ning muudab need nähtamatuks. Mingit osa ta jahedast kallistusest saame meiegi tunda, kuigi pori lisab pimedust. Aga tempo on ikkagi sama. Aeglane, unistav. 

Kui saaks võtta esimeste päevade unistused ja hoo ning mixida see pika sooja salli taolise jaanuari kulgemistesse, ja kui see sall oleks põhitoonilt küll valge, aga aeg-ajalt esineks selles toredaid värvilisi triipe, miks mitte ka mõningast sädelust, võiks aasta esimese kuu talvine teekond olla päris vahva. Mina esitan siinkohal küll endale väljakutse vähem viriseda ja rohkem tegeleda oma ellu värvide maalimisega. Ootan kohe huviga, mitu eredat triipu kuu lõpuks on ette näidata. Mõte hakkas igatahes juba tööle!