Meie toreda pereringi tegemistest

 

Paradoxi muuseumis Rootsis. 

Meil on lihtsalt nii vahva pere! 

Reedel oli mu venna laulatus. Seal oli koos kogu me suurem perering. Laulatas muidugi Jaan, kelle kõne säras tuntud headises. Kuna Raunol oli aga ka erisoov- et mängiksin orelil Koit Toome laulu Puudutus. Tont teab, mis trampimine oleks sellest loost Harju-Madise vanal orelil välja tulnud, sestap otsustasime laulu seada hoopis elektriklaverile ja soolopillile või häälele. Teadsin peaaegu laulatuse alguseni, et Puudutust mängib koos minuga Helis flöödil. Kui aga parasjagu kõlareid sättisime, hakkas Nils korraga laulma. Ja ta tegi seda nii ägedalt, et hetkega sündis otsus- Nils laulgugi! Nii sündis. Peale kõnet ja minu eelmängu astus ta külaliste seast välja hakkas Puudutust laulma. Oi, see oli ilus üllatus! Pruutpaaril mõlemal pisarad jooksid! 

Järgmisel päeval oli hullumaja. Pidime kell 11 teises Eesti otsad Jaani 104 aastast sõbrannat matma. Ta oli sama vanaprouat käinud õnnistamas 7.augustil, mil meil oli Taageperas kontsert. Kujutage ette, nii oluline oli prouale Jaaniga kohtumine, et ta lihtsalt ei saanud enne lahkuda! Matus oli kaunis ja väärikas ning pälvisime ohtralt tunnistavaid sõnu. Kell 2 tuli aga olla juba Raasikul ühes pulmas. Nagu aru saate, on selliste vahemaade läbimine ajagraafikus püsides suhteliselt võimatu. Aga meil polnud valikut, niisiis tuli proovida. Istusin ise rooli. Ja- I did it! Ärge küsige, kuidas! Ralliäss ei pea kõiki oma saladusi avalikustama.

Õhtul oli kõige tipuks veel meie kontsertmõtiskluse kava “…ja suurim neist on armastus” mu sõbranna, Harjumaa kauneima aia võitja nimetatud aias, kus me ei pääsenud küll vihmast, kuid et mängisime-rääkisime laia räästa all ja publik istus samuti varjualuse all, tuli sellest üks südamlik õhtu ning tagasiside oli väga soe. 

Pühapäeval pidasime tavapärased teenistused (mul oli siiski üks vähem mängida, kuna Rootsi-Mihkli omad olid Naissaarel). Ja peale seda neid tegime taas ona toreda kontsertmõtiskluse. Sedapuhku Paldiski kirikus. Vastuvõtt oli taas suurepärane. 

Seejärel sõitsime Jaani ja Lisanniga Muhusse. Kas teate, mis teeb augustikuise Muhu eriliseks? Tähistaevas! Augustis saab Muhu saarel lisaks miljonile tähele näha Linnutee galaktikat tervikuna! See kõik on kokku nagu müstiline muinasjutt! Ma lihtsalt pean saama augustiöist Muhu taevast imetleda! 

Kas te ikka teate, et saadaval on selline äpp, nagu Stellarium, mis avaldab koheselt tähe või tähtkuju nime, millele te telefoni suunate. Ta joonistab teile ühtlasi õrnalt ka tähtedesr moodustuva looma vms kujundi, illustreerimaks, mispärast üht või teist tähekogu just selliselt nimetatakse. 

Esimesel ööl oli taevas pilves ja tähevaatlus ebaõnnestus. Teisel aga säras laotus otsekui kalliskivipood. Käisime Lisanniga mööda pimedat hoovi, katuseharja kohal istus Suur Vanker, taamal sädeles Saturn, teisal hiilgas Vega. Järk-järgult ilmus nähtavale ka Põhjanael. Ja milline Linnutee! See moodustas omaette pikliku, veidike nagu uduse ala Põhja-Lõuna suunal. Võimas! 

Muhus olemise ajast tundub alati jäävat veidike puudu. Selgi korral pidime juba teisipäeva ennelõunal Kuivastust praamiga mandrile kiirustama, kuna Tallinnas ootas meid õhtupoolikul hoopis suurem lootsik, mis viis meid otsejoones Rootsi. 

Jah, me käisime kruiisil! Ma ei olnud väga-väga ammu laevaga Rootsis käinud. Ahjaa, mais sõitsime siiski Jaaniga Stockholmist Turku. Ka see oli imevahva, õhtusöögi ajal skääride vahel seilates ja puha. Tallinnast oleme aga Rootsis käinud alati lennates.Viimane laevareis Stockholmi võis olla tunduvalt üle kümne aasta tagasi. Siis käisime trioga Gröna Lundi lõbustuspargis. 

Seekordsel kruiisil olin aga oma nelja lapse ja kahe lapselapsega. Minu kallis mees ja Helise abikaasa loobusid sel korral lõbutsemisest. Niisiis olime meie trioga ühes ja Helis oma poistega teises kajutis. Tegime selle reisil endale tõeliselt mõnusa olemise- mängisime bingot (ei võitnud midagi!), võtsime osa loteriist (ei võitnud midagi!), meie Helisega lausime karaokel Smilersi laulu “Käime katuseid mööda”  (pidasime esinejatest ainsana viisi ja pidime erinevaid esitusi kuuldes end oimetuks naerma, no lihtsalt niiii naljakas on, milliseid hääli võib inimene kuuldavale tuua!) ning hilisõhtul tantsisime koos Lisanniga bändi saatel nii kaua, kuni jaksasime. 

Gröna Lund, lõbustuspark, kuhu Stockholmis taas suunduda kavatsesime, et ka Helise poisid saaks trallitamisest rõõmu, avati sel päeval alles kell 4, seega jäid karussellid järgmiseks korraks. Aga mis siis ikka. Võtsime kõigepealt plaani vaadata kõik koos, kas Rootsi kunn on kodus, see tähendab jalutuskäiku kuningalossi juurde. Lossi juures kogunes parasjagu rahvas, et hakata vaatama hoopiski vahtkonna vahetust (jah, kunn oli kah kodus, rootsi lipp paistis ilusti lossi katusel lehvimas). 

Olen vahtkonna vahetusi üksjagu näinud, aga midagi sellist nägin küll esmakordselt: kõigepealt marssisid platsile jalaväelased, seejärel ratsarügement, misjärel konferansjee, kelleks oli samuti mingi kõrge sõjaväelane, tutvustas publikule, mis edasi saab. Ja edasi, kujutage ette, andsid nood ratsaväelased, kes kuulusid ilmselt ühtlasi Rootsi sõjaväe orkestrisse sealtsamast hobuste turjadelt kontserdi Abba lugudest! See oli äge ja sürr ühekorraga. Kogu üritus kestis vähemalt tund aega. 

Seejärel suundus trio shoppama ning meie Helise ja poistega võtsime ette Paradoxi muuseumi külastuse. Paradox on justkui meie Ahhaa keskus ja Tagurpidi maja kokku. Teate, seal oli täitsa lahe! Aga ega me suurt muud teha jõudnudki!

Kuna Stockholmi päev langes meie taasiseseivuspäevale, oli mul õhtuks tellitud laeval suur buffee-õhtusöök. Tõstsime klaasid Eesti vabaduse terviseks. Kõht sai meeletult täis ja otsustasime minna spaasse, et sööki-jooki veidi allapoole hüpata. Saime privaatspaa oma saunaga, teistega sealolijatega jagasime vaid basseine. Oi, ka see oli nii meeleolukas! Mängisime basseinis kure ja konna mängu ja taaskord sai nii tohutult nalja, et mul oli kogu ninaneel suurest itsitamisest vett täis! Ja saunalaval laulsime üheskoos isamaalisi laule. 

Peale spaad oli Lisann ainuke, kes veel tantsima jaksas minna. Meie teised vajusime täiega ära. Aga sellest polnud lugu- meie peres võib igaüks teha, mis tahab, peaasi, et oleks vahva! 

Näete, on olnud tõesti palju tegemist. Jaaniga, lastega, meil kõigil koos ja ühe-kahe-kolmekaupa. Aga see kõik olnud imeline! Rootsist koju tagasijõudmine ja õhtune kaissupugemine oli otsekui kirsiks tordil. 

Milline rikkus on tore pere!

Sõjaväeorkestri Abba laulude kontsert hobuste seljast

Inim-loomad

Mu Saaremaa sõbrannal on seitse kassi. Mõned elavad toas, mõned väljas. Enamalt jaolt on nad kusagil peidus. Aga neil on omad reeglid ja nii teevad mǒödavilksavad karvapallid ka külalistele alati rõõmu. 

Ma ju tean, et inimeste hulgas on neid, kes ei tee vahet inimesel ja loomal, selgemalt öeldes jumaldavad oma koeri või kasse või pudulojuseid sellisel viisil, nagu need oleksid inimesed. Kusjuures ega see mind eriti ei huvita- magagu oma loomadega ühes voodis, söögu nendega ühelt taldrikult ja lasku kasvõi oma suud lakkuda, mul ükskõik. Ma ise ei teeks seda eluski, aga aktsepteerin olukorda piirini, kus asi mind ennast ei puuduta. 

Minu jaoks on loom ikkagi loom, tema eluviis ja kombed on teised, puhtuseaste samuti. Ja samuti olen arvamusel, et loom ei saa asetseda tähtsuselt inimesest eespool. Jällegi, kui see mõne pere hierarhias nii on, ei ole see minu asi. Lihtsalt eeldan, et need inimesed, kes mind külla kutsuvad, ei aseta mind sellisesse olukorda, kus pean aktsepteerima pere lemmiku mitteaktsepteeritavat käitumist. Mulle näiteks ei meeldiks, kui koeral lubataks mu sukad puruks hüpata, kuna “ta on ju nii rõõmus”. Sellisel juhul pole enam tegemist loomaarmastusega, vaid jämeda ebaviisakuaega. Õnneks on enamikel mu sõpradest-tuttavatest väga nunnud ja viisakad lemmikud.

Eile väljus aga asi kontrolli alt. Ma ei tea, mida teie teeksite, kui teid kutsutakse külla, kus elab muuhulgas kass. Kus elab säärane kass, kellele on lubatud absoluutselt kõik. Selles kodus on ta ribadeks kiskunud kõikide diivanite ja tugitoolide nahad, ta võib hüpata kuhu iganes, kraapida, noolida, laamendada- ühesõnaga teha kõike. 

Kujutlege, et te olete toonud külakosti. Asetate selle lauale ja ootate, et ka teid külla kutsunu, kes veel millegagi askeldab, istuks lauda. Tema asemel hüppab aga lauale kass ja kõnnib rahulikult üle toidu. Te teete märkuse, et oi, kass sattus lauale ja tuli toidu peale. Perenaine aga ei tee sellest märkusest väljagi. Siis püüate ise looma laua pealt ära ajada, kuid see ebaõnnestub. Hetke pärast on ta tagasi. Kõnnib laual otse te külakosti juurde, nuusutab veidi toitu ning kõnnib taas üle selle. Te teete jälle märkuse, nüüd juba murelikult. Perenaine ei tee endiselt väljagi. Ja kass tuleb uuesti toidu peale. Tuleb taas ja taas. Käib mitmeid kordi nuuskimas ja noolimas. Lõpuks viskab end sinnasamasse söögivaagnate kõrvale uinakule, saba laisalt vaagnale volksamas. 

Väike kõrvalepõige. Mulle meenub siinkohal üks juhtum ajast, mil Helis oli väike. Meie hoovis elas üks pere, kel oli kohutavalt ärahellitatud Helise vanune tütar ja sel lapsel käisid vahel peal jubedad raevuhood. Ükskord olime Helisega neil külas ja sel plikal tuli taas raevuhoog peale. Ta läks Helisele kallale ja sõna otseses mõttes peksis teda. Olin täielikus šokis. Ootasin tüdruku emalt jõulist sekkumist. Aga tema vaid häälitses jõuetult, et oh Liivike, kuidas siis nii. Loomulikult lahkusime Helisega koheselt, mõlemal pisarad silmas. Nii et ka inimlastega ei pruugita normaalsel viisil toime tulla. Aga lähme nüüd kassiloo juurde tagasi. 

Olete ülalpool juhtunust täiesti nördinud. Tõusete püsti ja ütlete, et te ei saa sellise olukorraga enam hakkama. Teid külla kutsunu vaatab teid iroonilise pilguga ja ütleb, et katsugu te ikka saada ja lisab, et äkki läheb kass varsti ise laualt ära. Ahh? Aga äkki ei lähe! Te tunnete, kuidas teile pisarad kurku tõusevad, sest taipate, et teid külla kutsunu ei hooli te heaolust oma kassi karvavõrdki. Ootate veel hetke püsti seistes, et äkki ta siiski taipab. Tema aga ei tee enam väljagi.

Mis teie teeksite sellises olukorras? Mina lihtsalt lahkusin. Mul polnud muud võimalust. Võtsin oma koti ja kõndisin minema. Rohkem ei taha ma sellest juhtumist midagi kirjutada. 

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Titehäälne tädi ja täiskuu kuma

Titehäälega tädil oli tänasel täiskuu tunnil pea pulki täis. Väiksemad segajad ilmnevad ta ajusagarates ka muudel aegadel, tegelikult lausa enamikul ta ärkveloleku tundidest, aga täiskuu, see taevane arm, muudab eidekese puha pööraseks. 

Esteks pidas ta kirikuköögis saiajahti. Titehäälega tädi on nimelt saiade kuninganna. Ta peab need kirikurahva jaoks taldrikule asetama, et inimesed saaksid peale rammusa vaimutoidu manustamist ka ihulist kosutust. Saiade asetamine on tähtis töö, aga hirmus keeruline. Magusad saiad tuleb asetada ühele, soolased teisele alusele. Võibolla lõigata ka eelnevalt pooleks. Ja säilitada seejuures juhtpositsioon. 

Teate, titehäälne tädi on küll väle, aga saiad va kurinahad, on kordaedes väledamad. Nad hüplevad titehäälse tädi silmade ees küll üles alla, küll kätest kinni ringis, ja kõige jubedam on see, et nad sosistavad talle seejuures igasugu rumalusi. Oma kuningannale ja korraldajale! Titehäälne tädi vehib kätega mis hirmus, aga saiakesed vaid itsitavad ta üle ja lasevad oma lugulaulu edasi. 

Juhuslikule kööki astujale võib jääda mulje, et titehäälne tädi lihtsalt loobib saiakesi ühelt taldrikult teisele. Loobib nagu lutsukive, ise kord nuuksudes, kord turtsatades. Võttes aga ühelt ja virutades teisele taldrikule. Alustades taas ja taas uuesti. 

Aga too vaatepilt on vaid näiline! Just sel hetkel nõuab titehäälne tädi saiakestele kõrgeimat võimalikku karistust. Sel hetkel lendab juba vähemalt miljon saiakest sihitult titehäälse tädi silmade ees häbematus korratuses. Kirikuköögist on saanud saiade galaktika. Näe, see lihapirukas on saiakeste Jupiter. Ja too hõljuk seal nõudekapi ees moonisaiade Veenus. Titehäälne tädi on väga hädas. 

Õnneks algab selsamal sekundil, mil juustupalmik, saiakeste galaktika kaval Madu, end peaaegu ümber titehäälse tädi kõrisõlme heidab, püha kiriklik talitus - mis täpselt, pole titehäǎlse tädi vaatenurgast üldse oluline- aga sealt võib leida päästet! Teekonnal köögist kirikusaali on titehäälset tädi vallutamas uus sisemine sund.

Titehäälne tädi on nimelt nii mõneski kuulsas või kuulsusetus kooris olnud juhtsopran. Vähemalt oma kujutluses, mis on täiskuu ajal erakordselt vägev. Et kirikus vahel ka lauldakse ja et neid laule kutsutakse koraalideks, on titehäälse tädi jaoks sügavalt teisejärguline. Sest niikui orel oma registrid valla päästab, on titehäälne tädi korraga taevastes kõrgustes. Teie näete teda küll rahutult oma kohal nihelemas, aga küllap te juba teate, et visuaalne info pole ka sedapuhku tõene. Titehäälne tädi on kõrgustes ja tema ebamaist olekut reedab vaid tema ennekuulmatu hääl. Sel ajal kui teised tavapärasel kombel koraaliviisi jorisevad, teeb taevastes avarustes ekslev titehäälne tädi oma titehäälega lausa imet. Ta nimelt kiljub. Mida kõrgemale lauluviis läheb, seda verdtarretavamaks need kiljatused muutuvad. Neis kaikub ahastust ja õudu. Neis ühendub linnuriik ja džungel, pudulojuste pulmalaul ja vedurivile. Sõnu neil lauludel pole. Või noh, teiste jaoks vast oleks, kuid titehäälse tädiga ei suuda keegi võidu laulda. 

Järgmine etteaste tuleb armulaua eel. Täiskuu ajal eriliselt atraktiivne. Siis kehastub titehäälne tädi karjakoeraks, kel tuleb kõik lähedalasuvad lambukesed altarivõre äärde valvelseisakusse ajada. Kirikus võib olla vaid kuus-seitse inimest, aga titehäälne tädi jookseb end sellegipoolest oimetuks. Ta lidub läbi kõik pingiread, et kontrollida, ega mõni oinake või uteke pole ometi pingi alla kõhuli visanud. Tavaliselt pole. 

Titehäälne tädi maandub ise altari ette alles siis, kui armulaud on peaaegu lõppenud. Ta litsub end kõige kitsamalt kõrvu seivate inimeste vahele ja lõõtsutab häälekalt, et nood tajuksid sooritatud ülesande üüratut raskust. Titehäälse tädi panus peab olema üldsusele nähtav. 

Vahel soovib titehäälne tädi pidada ka lauakõne. Seda siis peale kiriklikku talitust. Siis kui saiagalaktika on oimetuks loobitud ja lapikutena lauale kantud. Lauakõne võib alata täiesti suvalisel hetkel. 

Täna näiteks lõikas titehäälne tädi kahe professori omavahelisse vestlusesse, rebides kotist suvalise klade ning karjatades, et vaid tema teab täit tõde. Tajusin õudusega, et titehäälne tädi üritab järgnevalt oma tõe ka teistele teatavaks teha. Lauakõnena. Ei, pigem lauakarjena. Ta tõusiski püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Kuna aga nii professorid, kui muu rahvas näisid piisavalt ehmunud, sikutasin ta varrukat pidi robinaga maa peale ja sisistasin kaks ranget võlusõna: jää vait! Mõjus.

Ega lõputult ja igas valdkonnas saa ka seda va täiskuud kummardada. Nuusutaks vahelduseks ka tavaelu meenutavat olemist. 

Titehäälsest tädist sügava ohkena väljavoolav õhk tundus olevat kõikidele kergendus. 

Juulikuine

 

Kolmikud meie kodusel aftekal

Täna on esimene päev, mil oleme Jaaniga kahekesi Muhus ja ma tõesti puhkan. Ilm on kuum ja mitte midagi tegemine näib igati õigustatud. 

Tegelikult oleme Muhus juba kümnendat päeva. Eelnevalt tähistasime aga jaanipäeva. Selleks puhuks olid tüdrukud kutsunud külla kolm sõbrannat ja poiss ühe sõbra. Meie majas oli niisiis seitse teismelist. Et aga naabrite juures oli veel kuus ning ülenaabrite juures neli noort, oli neid meie lähikonnas kokku ei vähem ega rohkem kui seitseteist! Pluss Otto ja Ruben. Jah, paar korda istusid nad kõik ka meie toas ja mängisid lauamängu. Jah, ma talusin seda kõike väga hästi. Jaan samuti. Kas teate, miks?

Sest see sõprus on täiesti erakordne ja ka kümme eelnevat suve siin Muhus on olnud nende jaoks täiesti erakordsed. Meil on olnud täielik Bullerby küla. Need suved ja siinsed seiklused juba ei unune! Aga veel mõned aastad ja enam see sõpruskond samal viisil läbi ei käi. Neist saavad täiskasvanud ja see elu on juba hoopis teistsugune. Teate küll, milline. Seetõttu on meie kodu uks neile armsatele noortele alati avatud - kuniks nad seda vajavad. 

Peale jaanipäeva, 25-ndal tulid meie külalised. Täiskasvanud. Laste omad hakkasid siis vaikselt tagasi mandrile purjetama.Üks tore raadiohääl, kirjanik ja mõtleja tuli külla ja andis hea ja parema kõrvale oma jutuga hoogu sügavamaks mõttetööks. Parandasime üheskoos maailma ning aeg lendas linnutiivul. 

Ja siis tulid Jaani lapsed peredega. Kokku üksteist inimest. Meie ja Helise pere andsime kümme juurde. Ühesõnaga, taas üks vahva üle kahekümnene kamp! Aga taas oli tore ja mul on nii hea meel meie näol tõdeda, et kärgpere võib olla üks täiesti normaalne nähtus!

Aga enne jaanipäeva oli kolmikute 9.klassi lõpetamine, mis päädis, voilaa, taas suure peoga. Tantsisin isegi oma noorte ja nende sõpradega koos ja lausin täiesti kõrist nende lennu lõpulaulu “… ja meil on aega veel, ja meil on aega veel…”, teate küll seda! Oi, see oli ilus päev! Täielik pingelangus!

Enne põhikooli lõpetamist oli hirmus närvesööv periood. Eksamite ja lõpuaktuse vaheline olukord eskaleerus nii mõneski kontekstis täielikuks katastroofiks. Aga sellest ei taha ma enam isegi kirjutada. Ainus mainimistväärt uudis on see, et iga mu kolmik jätkab gümnaasiumiõpinguid ise koolis. Mine tea, võibolla see ongi parim variant! Sest lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik väga hästi. Milleks seda närvesöövat perioodi vaja oli, ei tea. Meie polnud aga ainsad. Üheksandike halvasti läbimõeldud gümnaasiumisse astumise kord ületas teatavasti mitmel korral uudisekünnise. 

Mina sain trio pinged endale. Minu “piksevarras” oli aga mu armas Jaan. Tema ütles korduvalt, “ootame ära, Jumalal on plaan”. Oligi. 

Nüüd saan ehk taas sagedamini blogipidamise lainele. 

Siinne iludus

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Võim

Hea tunnetusega inimesi pole meie hulgas just liiga palju. Eriti kurblikuks muutub aga olukord siis, kui kehva tunnetusega inimesed satuvad mingil elualal otsustajateks ja annavad võimu kellelegi sellisele, kes ei tohiks mingil juhul võimu saada. Ma ei räägi siinkohal maailma mastaabis valitsejaist, kes läbi otsustajate null-tunnetuse oma troonidele on upitatud. Ikka kohaliku tähtsusega kehkendpüksidest, kelle eluala ma siinkohal ei täpsustagi.

Kõige jubedam on olukord, kui võimu saab säärane, kes läheb võimu pärast arust ära ja hakkab oma positsioonil käituma ebaadekvaatselt, mistõttu kaotab kogu institutsioon, mille võimuladvikus too võimujanus hull istub, oma tõsiseltvõetavuse. 

Ja eriti kohutav on see, kui mitte keegi ei julge midagi teha, kui too ebaadekvaatne üha tragikoomilisemalt oma tähtsuse kummardamist nõuab ning avalikult vihastab, kui keegi ta tähtsust piisavalt ei hinda. Võimujanust segastele oleks arukas vastu hakata, aga arukad teatavasti hoiduvad konfliktidest. 

Ega ma ise väga suur vastuhakkaja pole. Pigem hoian säärastest nii kaugele kui vähegi võimalik. Aga kui vahel ei õnnestu eemale hoida, on kohtumine seda ehmatavam. Sest arvestama peab seda, et hullus süveneb ja seetõttu mõjuvad seesugused kokkupuuted kord-korralt üha kehvemini. 

Kui inimene, kelle amet peaks olema seotud alandlikkusega, (sest mida rohkem meid on ülendatud, seda alandlikumad peaksime olema), on kogemata kombel liig-kõrgele redelipulgale upitatud ja kui ta seal ennast imetledes valjusti kukeleegutab, on asi enamikule vastuvõetamatu. Aga kes teda sealt ikka enam alla kisub? Ega ta ise ju ei tule! Vaat et nõuab veelgi kõrgemale, äkki muidu kõik ei näe! 

Seetõttu olekski hea, kui otsustajad oleksid ikka teravad pliiatsid. Head psühholoogid pealekauba. Paraku paljud pole. 

Tagajärgede likvideerimine on aga üks hirmus töö…

Kurbusest (või kurjusest)

 Kui ma eile peale kontserti rongile jõudsin, oli mu süda kurbust täis. 

Ei, asi polnud kontserdis, see oli väga hea. Aga teel Balti jaama nägin südantlõhestavat intsidenti. Raekoja platsi lähistel oli üks ema oma väikese pojaga. Laps oli nii kolme-nelja aastane. Hetkel, kui nad minu tähelepanu köitsid, jäi see ema seisma ja röögatas lapsele üle tänava “Tead mis, mine õige p..sse!” Jah, sellele samale väikesele lapsele! Ma lausa kangestusin. 

Aga sellega asi ei piirdunud. Kuulsin, et laps küsis temalt tasa “Miks sa niimoodi kurjustad?” Seesama väike poiss, minu Ottost ja Rubenist pisem… Ja vastus ei andnud kaua oodata “Mul on sinust s…aauguni!” 

Sel hetkel olin neist juba möödunud, aga selline vastus pani mind ümber keerama. Ta nägi, et ma nägin. Meie pilgud kohtusid hetkeks. 

Jooksin edasi, sest see oli aja peale jooks. Rongi väljumiseni olid vaid loetud minutid. Aga joostes tahtsin ma lihtsalt nutta. Kogu mu keha ütles, et mine tagasi. Mu keha tahtis seda väikest poissi kallistada ja öelda, et ta on nii armas, tähtis ja oodatud. Ma tahtnuks ta sealt varaöisest linnast, kus pidutsejad juba tasahilju kampadesse kogunesid, hubasesse koju pehmesse voodisse viia, talle unejuttu lugeda ja seni ta voodiveerel istuda, kuni ta uinub. Linnas oli sel kellaajal väga pime ja külm. Reedeõhtune linn pole väikese lapse koht.

Sellised pildid ei jõua tavaliselt pealtvaatajate ette. Aga õõvastav on tõdeda, et selline võib olla paljude väikeste laste igapäev. Pelgalt mõte sellele on südantlõhestav! Kas neid saaks kuidagi päästa?

Rääkisin sellest intsidendist kohe ka Jaanile. Ütlesin, et kahetsen, et jõuliselt ei sekkunud. Jaan aga ütles vastu, et mida oleksin teinud. Sõnasõtta astunud? Siis oleks see poiss ehk pärast veelgi hullemini saanud. Järele kõndinud? Kuhu… Politsei kutsunud? Ei, teda poleks kaasa viidud, sest purjus ta polnud. Lastekaitse? Kas nad tuleksid nii kiiresti ja mida teeksid olukorras, kus on sõna sõna vastu…

Pealegi, see väike poiss poleks ju tahtnud võõrastega minna. Ta tahtis vaid, et ta ema ei kurjustaks. Ta ei osanud mõelda, et seesuguste sõnade kasutamine on täiesti lubamatu. Et see on räige vägivald. Mida ta muud saanukski teha, kui ema tasakesi rahustada, püüda veel parem ja nähtamatum poiss olla, sest muidu oleks ehk järgmine lause tulnud kätega? Imeline laps. 

Kuidas osad emad-isad ometi ei märka, milline varandus on väike armas terve laps! Kus läks nendega valesti? Mida saaks ühiskond teisiti teha? Mina?

Mulle meenus just praegu, et on olemas Lasteabi telefon. Kunagi meenutasid seda paljud reklaamid tänavatel. Ka kogu meie perel oli see number peas - 116 111. Äkki oleksid nemad aidanud? 

Aga mina jooksin rongile…

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.

Tuul 2

 

Näe, puhang klopib tuimalt

Tundelukku

Iil iili haaval lõikab

Valu veritsevat äärt

Väärt mõte unustatult tuules tukub

Ent suu on lukus

Suu on päris lukus

Et tormiks ei saaks enam tõusta

Haigetsaamismäär

Märts

Nartsissipark Brugge vanalinnas

Ootan, ootan, et märts, kevadkuu, annaks end ometi kätte! Igal hommikul piilun kardina vahelt, kas nüüd… aga ei. Ikka see nörritav pilvisus. Ikka see külm. 

Nädalavahetusel Brüsselis käies nuhutasime ehtsat kevadet, päikest ja lõpmatusse laiuvaid nartsissivälju. Astusime hotellist sumedasse õhtusse, pöörlesime õnnelikena vaaterattal, hommikul tõmbasime sõõrmetesse uue kevadpäeva lõhnavat värskust, tundsime end reipana, rõõmsana, teotahtelisena. Meil olid seljas kevadesse sobivad riided, me polnud kurguni sisse pakitud. Me liikusime, lendlesime!

Aga siin… Päike ei tähenda sugugi sooja. Pigem vastupidi. Päikeselise ilmaga võib olla eriti karge. Sompus ja porine vaatepilt räägib kordades pehmemast õueõhust, aga ega seegi välja meelita. Tuleb veel akna all oodata. 

Nojaa, lähemal vaatlusel on pungad muidugi pakatamas, anna vaid veidi sooja ja enam ei peataks neid miski. Seni tundub aga kõik olevat otsekui sordiini all. Õnneks on vähemalt lumi läinud. 

Lapsed lõpetavad peagi 9.klassi. Praegu on eksamite-eelne periood. Trio päevad on täis toimetusi ja ettevalmistusi. Kõikidel tuleb teha emakeele ja matemaatika eksam, kolmandaks valis Joss inglise keele, tüdrukud aga bioloogia. Neid kutsuvad nimelt bioteadused või arstiteadus. Põnev valik. 

Pean praegu olema eriti rahulik ja toetav. Kas olen?

Poiss käis meiega Brüsselis kaasas, arvan, et see oli talle enne “lõpuspurti” vahva lõõgastus. Meile oli see küll eeskätt tööreisiks, kuid aega jäi muukski põnevaks. Külastasime muuhulgas imekaunist lõputute sildade ja kanalitega Brugge linna ja Brüsselis käisid nad koos Jaaniga hiiglaslikus automuuseumis, millest mõlemad vaimustusid - mina patseerisin seni omapead. Meil kõigil oli tore. 

Tüdrukud lähevad aga järgmisel pühapäeval oma lennu väikese grupiga nädalaks Itaaliasse kohtuma sealsete noortega. Nad tutvusid nendega sügisel Inglismaal ja mõelda vaid, said kohe sõpradeks ning nüüd siis säärane vahva üritus mingi noortenädala raames. Tänapäeva noorte jaoks pole maailmal mingeid piire!

Lisann on hea näide. Ta oli möödunud suvel kolm nädalat Saksamaal, sai sealt hea suhtlejana hulga toredaid sõpru ning mõnega suhtleb absoluutselt iga päev! Minu käest lunib ta ühtlugu, kas võiks ühele Türki või teisele Kreekasse külla sõita. Mina ei oleks üheksandikuna sellisest asjast osanud undki näha! No vaatame seda asja!

Vaja on tellida lõpukleidid, ülikond on õnneks juba ootel. Samuti tuleks kõikidele ära broneerida juuksuriajad ja tegeleda muude korralduslike küsimustega. Õnneks on mul endal praegu tööalaselt suhteliselt rahulik ja jagub aega ja mõtteid. Mis seal salata - põnevus tükib endalegi põue!

Selline märts. Akna taga hall ja sombune. Südames aga päikest täis. 

Vaateratas on Brüsseli uus atraktsioon

Tuul

 Ma laskusin su hinge taevatuulil

Su kohmetuse põrgatasin õhku

Mul kaunid sõnad värelesid huulil

Mis ehteks andsid riimidele rõhku

Ja puhangute puudutuse väega

Mis punetama pani sinu pale

Õhkõrnalt õlga silitava käega

Ja pilguga, mis tungis sügavale

Su rinnale veel jahendavat briisi

Ma puhusin kesk mere laintemüha

Mu huulilt kuuldus vaikset tuuleviisi

Kui hällilaulu uinutavat, püha

Siis keerutused võtsin enda kanda

Ja iiliti meid tõukasin ma lendu

Mu pika kleidi äär lõi laineid randa

Ja piisad helkisid kesk ajarändu

Kui kirglikumad tormituule ohked

Ei andnud enam rannikulgi rahu

Said kandvaks meie lennutunnid rohked

Kesk tundeid, enam hinge mis ei mahu

Me lennusulis tiivad laineid peksid

Nii vahuharjadelt meid üles kandsid

Koos mäslevasse marru me ei eksind

Meil paksud pilvepadjad puhkust andsid

Ma tulin sinu ellu tuuletiivul

Su kohmetuse kiindumusse peitsin

Ja tormituule vaibumise viivul

Su põuest sooja päikseketta leidsin

Vanaema 100

15 aastat tagasi

Täna saaks mu vanaema 100 aastaseks. Milline vedamine, et sain nii vahva inimesega üheaegselt elada tervelt 36 aastat!

74-ndal, kui mina sündisin, oli tema 48, saamas 49. Mu esimesed mälestused temast pärinevad niisiis ajast, mil ta oli umbes minuvanune.

Ma ise olen juba seitse aastat vanaema, aga tema oli oma olemuselt kohe kindlasti kordades vanaemam. 

Kui ta veel elus oleks, sätiksime täna ta sünnipäevale. Vanaemal oleks juba hommikul kella seitsmest laud kaetud. Ta oleks tähtsa päeva puhul ilusti ära “setitud”, lained peas ja puha. Ilusa kleidi peal oleks siiski ka põll, igaks juhuks. Tänase päeva puhul satsidega.

Sõidaksime linnast mitme autoga, sest meid on ju palju. 

Kes kohal, lükkaks oma üleriided suurde esikusse sisseehitatud kappi. Ma ei mäleta hetkel, kas see kapp oli paksu värviga roheliseks või kollaseks võõbatud, aga selle üle poleks niikuinii aega juurelda. Kiirelt tuleks tervitada taati, kes suitsetaks muidugi oma toas “Vana Toomast” ja oleks veel suhteliselt napisõnaline. Ja siis kohe lauda! 

Juba ta tulekski aurava kartulipotiga. Seejärel saabuksid seaprae lõigud, kapsapott ja kastmekann. Sünnipäev võiks rõõmsalt alata. 

Muidugi ei ole seapraad veel kõik, sellega tuleb arvestada. Kindlasti tuleks ära maitsta ka kartulisalat, rosolje, keel tarretises, marineeritud kala, hapukoore ja sibulaga heeringas, täidetud muna, singirullid ja lõhelõigud, mille juurde käivad omamarineeritud kurk, peet või kõrvits. Õige pisut võib laual olla ka toorsalatit. Ja muidugi morss!

Kuna keegi sugulastest pole ammu kohtunud, räägiksime kõik üksteise võidu ja see moodustaks vanaema elutuppa mõnusa sumina. Meestele antaks küllap söögi alla ka pits viina, kuigi vanaema mainiks valjuhäälselt, et ta ei salli joodikuid. Sellest poleks lugu, sest tervisenapsu tuleb ju ikka võtta. Naised mekiksid midagi magusamat. Pikapeale muutuksid kõikide hääled üha valjemaks ja rõõmsamaks.

Mingil hetkel, kui kõikide kõhud juba pilgeni täis ja vanaema imestaks, et “te ei söögi midagi”, otsustaksime teha väikese jalutuskäigu. See oleks hädavajalik, sest muidu jääks magusalaud päris puutumata. 

Vanaema trepikoja lõhn on mul siiani meeles. Läheksime teiselt korruselt alla õue ja võtaksime suuna jaama poole. Tuletõrje mäe kandis on kena eramajade piirkond, kus on mõnus jalutada. Seal otsustasin juba lapsena ära, et suurena elan ka mina oma majas. Kuigi vanaema kodu oli armas, oli mul alati veidi kahju, et see oli korter. 

Kindlasti käiksime ka jaamas ja imestaksime, miks nii ilus ja unikaalne jaamahoone on lastud hukka minna. Seejärel näitaksin teistele, kus asus tööstuskaupade pood. Nad teaksid seda muidugi isegi. Sellest poest ostis vanaema põhiliselt purgikaasi, kui sissetegemiseks läks. Meie jõlkusime niisama kaasa, et aega parajaks teha. 

Tagasi läheksime ringiga - kunagise tärklisevabriku juurest. Kui tuju, põikaksime korra ka lauluväljakule. Viimaks jõuaksime poe ja rahvamaja juurde. Kirikumõisa ja surnuaeda ei hakkaks sel jalutuskäigul plaani võtma, sest vanaema oleks vahepeal juba “riistad ära pesnud” ja ootaks meid kohvilauda. 

Tagasi vanaema juurde läheksime läbi kooliaia, kus õpilastel suviti oma katsepeenrad.

Kojujäänud mehed oleksid vahepeal veel mõne pitsi viina hinge alla visanud ning naiste sovetskoje sladkoje oleks samuti lõpukorral. Sestap hakkaksid hääled veelgi rohkem paisuma. Arutaksime elavalt nii poliitika kui muusikalise maitse üle. Vahepeal läheksime vaidlema ja oleksime teineteise peale natukene pahasedki. Vahepeal saaks üks mees-sugulane oma naise käest võtta ja naine võibolla isegi nuuksuks veidi oma vale valiku üle. 

Aga siis võtaks keegi laulu üles ja kõik oleks jälle hästi. Muuhulgas laulaksime näiteks, et “täna me liigume küladesse, korteritesse, kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim, kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim, ja üks väikene vii-ii-iin ja üks väikene viin!”, lõpus läheks mitmehäälseks. Või siis “kott hakkas nurgas liikuma, tsimmai-ruudi-ralla”, mille kõiki sõnu teaks ainult vanaema. Tal oleks endiselt selge ja ilus lauluhääl. 

Mingil hetkel sobraksin natuke vanaema kappi. Ta elutoas oleks nimelt endiselt kõrgläikega seinapikkune sektsioon, millel lugematul arvul riiuleid ja sahtleid. Telekaalune kapp oleks kõige huvitavam. Seal asuks, nagu tavaliselt ka vanaema rikkalik nööbikollektsioon. Ja mõnad huvitavad raamatud. Näiteks suur “Meie meeled ja maailm”, millel ilusad värvilised pildid. 

Raamaturiiulist võiksin taas sikutada “Tervise ABC”, et seda mõningaste õudusjudinatega tudeerida. 

Või äkki läheksin hoopis magamistuppa? Seal seisab ju lainelise esiküljega suur riidekapp, mille otsa saaks vanaema voodiriiete kummuti pealt hüpata. Mingil hetkel kupataks vanaema meid sealt alla, sest üks vineer kapilael juba loksub sest trampimisest. 

Õhtul, kui kõik enam-vähem kõik on juba läinud, istuksime vanaemaga elutoas. Ajaksime niisama juttu. Vanaema oleks endiselt mu eluga kursis. Ta ei kuulaks lihtsalt moe pärast, vaid elaks mu juhtumistele igati kaasa. Mõned ta kommentaarid võiksid olla sama krehvtised nagu ikka.

Aga ega siis käed rüpes räägita! Ta varraste vahelt oleks valmimas jälle üks imeilus kampsun. Silitaksin vargsi ta soonilist, õhukese nahaga kätt. Pärast, möödaminnes ka ta juukseid, mis oleksid uskumatult pehmed. 

Ja olekski aeg magama minna. Temal siis. Aga sel korral jääksin ka mina ööseks. Loeksin poole ööni köögilaua taga mingit riiulist leitud romaani. Magaksin suure toa diivanil ja ei pahandaks sugugi, kui ta juba hommikul kella kaheksa aegu valjul häälel rääkima hakkaks. Ma ei pirtsutaks seekord sugugi ka pannkookide üle, mis mind paksuks võiksid teha. Vastupidi, leiaksin, et need on imehead. 

Lubaksin endale koduteele kaasa panna suure kotitäie ta imelist toitu - mida loomulikult jäi sünnipäevalaualt tublisti üle, sest inimvõimetel on piirid. Küll me kodus ära sööme!

Ja olekski aeg. Vaataksin veel üles, seal ta seisaks oma elutoa aknal ja lehvitaks. Teaksin, et kohe, kui koju jõuan, helistaksin talle ja ütleksin, et kõik on hästi. Ta on ju kole muretseja. Teisel pool maja viipaksin veel oma aknal vaatavale taadile. 

Kõik ongi hästi. Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad, põlv järgneb põlvele lennates. Mälestusi ei saa meilt keegi võtta. 

Tänu Sulle, armas vanaema, et olid just selline nagu olid. Kallis, armas, hiigelsuure südamega. Olgu Sul imeline aeg seal teisel pool vikerkaart! Kunagi kohtume taas - küll siis saab jälle arutada!

Pingevaba rutiin

 Lugesin just Tõnu Õnnepalu uut raamatut ja mõtlesin, et huvitav, neis ei juhtu peaaegu kunagi peaaegu mitte midagi, ometi suudavad nad mind millegagi köita. Siis taipasin - need raamatud on mulle nagu maharahunemise teraapia seansid. Nendesse on tohutult mõnus vajuda, võttes aega, et mõelda olemas olemise eri tahkudele. Sama üksildast elu ei suudaks ma muidugi ise ealeski elada ja ka elufilosoofia poolest olen veidike erinev. Aga paljud ta mõtterännakud ning märkamised on väga nauditavad. Ja see ausus! 

 Ega kogu aeg taha minagi neid eelmises postituses kirjeldatud “värvilaike”. Ekstreemsust, adrenaliini. Ei, üldsegi mitte! Need meeldivad mulle vaid aeg-ajalt. Üha enam olen hakanud hindama hoopis pingevaba rutiini. Teate, mis asi see on? Pingevaba rutiin on tavapärane elu koos ärkamiste-märkamiste, pikkade hommikusöökide, koduste toimetuste, poes- ja kõndimaskäikude, laste ja abikaasaga vestlemise ja muu väga perekesksega. Pingevaba rutiin tähendab mõõdukalt töökohustusi, nii paar tükki päevas. Nendeks peaks jaguma küllaldaselt aega, mistõttu jõuab näiteks kõnnisammude täitumiseks mõnusasti rongile lipata, sutsti linna sõita ja sama kiiresti koju tagasi jõuda.

 Selline talumatu olukord nagu kohtumisi täispikitud märkmik ja autoga ummikutes istumine ei käi pingevaba rutiiniga üldse kokku. Aga samas auto ka ei välista pingevabas rutiinis elamist. Pigem ikka toetab. Tänase läbilõikava tuulega valiksin ta juba mugavuse mõttes. 

Pingevaba rutiin tundub pealtnäha pisut igav. Kusjuures vahel võib mõeldagi, et huvitav, millega ma siis täna hakkama sain - ning mitte midagi erilist ei tulegi meelde. See-eest pakub aga pingevaba rutiin rahulikku olemist, pikka meelt, tavaliste hetkede eriliseks mõtlemise aega. Või kas pakub?

Mul on olnud tükk tegemist, et end normaalse pingevaba rutiiniga ära harjutada. Aastatepikkune rööprähklemine on minust kujundanud paraja hüpiknuku. Sel ajal ei juurdelnud ma hetkegi, kas see sobib mulle või mitte. Töö oli õnnistus, sest siis said kõik arved ilusti makstud, alles jäi piisavalt toiduraha ning üht-teist sai kõrvalegi pandud. Samas hiilis minul, kui pere ainuvastutajal kuklas pidev hirm, mis siis saab, kui … Tegin üüratult tööd, kindlustades seeläbi tagalat. Lastega veedetud aega ja kvaliteetseid vestlusi nappis - kui me just üheskoos kuhugi soojale maale ei sõitnud. Ei, see ei olnud kõige toredam aeg, kuigi ka selles leidus piisavalt vahvaid hetki, kasvõi nendesamade reiside näol, mis tunduvad ka tagantjärgi meenutades lausa imelised.

 Ka mu lapsepõlve nõuka-aeg tähendas minu mäletamist mööda tohutut töörabamist, eriti maaelus. Linnainimestel kindlasti vähem. Need ikka reisisid ka, Krimmi ja Leningradi ja kuhu keegi sai. Aga maal tehti vaid ränka tööd. Õnneks meid, lapsi, eriti tööle ei sunnitud, küll aga jäi külge arusaam, et fredjüssilik molutamine on täielik patt. Ikka päev päeva järel sama rutiin. Töö, töö, töö. Nii kahju!

 Mõtlen, et selles valguses polnud toonane 55-, meestel 60-aastaselt algav pensioniiga mingi ime. Siis olevat hakanud elu ilusaim aeg, tööl ei pidnud enam käima, sai ainult oma aia- ja põllumaadel toimetada ja loomi talitada.

 Ma ei usu hoopiski, et nad seetõttu kuidagi õnnetud oleksid olnud. Küllap olid neilgi aja mahavõtmiseks omad moodused. Läbi erinevate lausekatkete olen siiski kuulnud, et vahel oli vägagi raske ja väsitav, aga nad lihtsalt ei saanud ega osanud teisiti. See oligi elu. Lihtsalt, me ei saa seda tänapäeva tuua. Tänapäeva inimesed poleks sellega nõus!

Samas, mõned põlvkonnad enne neid oli olukord kordades pöörasem. Lugesin, et talumajadele hakati korstnaid ehitama alles 19. sajandi alguses, enne seda lasti suits välja ukse kaudu. Aknadki olid neil majadel tibatillukesed, järelikult võitlesid meie eelkäijad oma kodudes pimeduse, külma ja vinguga ning sooja tugitooli kerratõmbumisest, mida mina hirmsasti armastan, ei osanud nad undki näha. Varavalgest rabati sakste heaks tööd teha ning ülejäänud aja küürutati perede elushoidmiseks oma kehvadel maalappidel. Keegi ei juurelnud õigete või valede kiindumusmustrite, lapsepõlvetraumade ega valede valikute üle. Aga küllap olid neilgi oma rõõmud. Tundlikumad ja nõrgemad surid lihtsalt varem ära. 

Pingevaba rutiin ei tähenda muide mingit laisklemist. Ei, see tähendab päeva meeldiva ja kasulikuga ära sisustamist, sisaldades seejuures ka teiste jaoks olemas olemist. Pingevaba rutiin vormib meist rahulikud inimesed, kes magavad öösiti pikalt ja sügavalt, on rõõmsameelsed ja suudavad isegi iseenda apsakate peale südamest naerda. 

Pingevaba rutiin peaks tänapäeva maailmas olema inimõigus. Kuid kas väga paljud selle poole üldse püüdlevadki? Muide, kuna ma ei tarbi praegu, paastuajal sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, on mul seda kõike hulga kergem kirjutada. Meedia ja sotsiaalmeedia tekitavad tohutult ärevust. Praegu on ilulemist kordades rohkem! Just täna ütles mu nutitelefon, et võrreldes eelmise nädalaga olin internetis 89 protsenti vähem. 89 protsenti! Pean olema väga tähelepanelik, kuidas edasi…

Kingitus

Hästi pikad ja jämedad roosid sai ta ka!

 Kas teie mõtlete ka nii, et mida rohkem me oma ellu rutiinivälist lubame, mida rohkem teeme neid asju, mis meie elumustritesse särtsakaid värvilaike moodustavad, seda mõnusamalt säbrulisem tuleb meie eluvaip? Kas poleks vahva oma minevikku kootud ridade iga julgema värvigamma juures mõelda, et oo, kolmekümne kolmeselt tegin seda ning neljakümne viieselt toda ning viiekümne üheselt jätkus julgust ka see asi ära proovida!

Minul on küll nii. Eks ma ole muidugi ka keskmisest suurema adrenaliinivajadusega naine. Kuid mitte ainult. Jah, lõbustusparkide ameerika mägede ja katapultide ja vabalangemiste ning muude närvikõdi pakkuvate atraktsioonide külastamine, seiklusparkides jõu- ja ilunumbrite tegemine, kiriku- ja vaatetornidesse ronimine, aga ka jõekärestikes seiklemine, paraplaaniga lendamine ja muud kõhu alt õõnsaks muutvad tegevused on üks asi, ilu nautlemine ja ise sellele kaasa aitamine aga sootuks teine. Elamusi pakuvad mõlemad.

Viimatine ere laik mu elukaare värviküllasel vaibal oli mulle Jaani poolt sünnipäevaks kingitud kolmikute maal. Küll ma juurdlesin, mida samaväärset või vähemasti leidlikku või intrigeerivat võiksin tema sünnipäeva puhul korraldada. See, et ta mingeid mõttetuid asju juurde ei vaja, oli igatahes kindel. 

Välja mõtlesin! Kui me abikaasade või partneritena teineteist piisavalt hästi tunneme, teame intuitiivselt ka seda, millise elamusttekitava “atraktsiooni”, happeningi või väljakutsega ta suhestub, mis pakub talle rõõmu või närvikõdi, mis tekitab meeldiva mälestuse. Ja mis ei tuleks kõne allagi. 

See, mida mina välja mõtlesin, ilmselgelt kõikidele ei sobi. Enamus ei tule ilmselt selle pealegi. Või on liialt kammitsetud. 

Ei, see polnud langevarjuhüpe, sest Jaan ei tule sedasorti ekstreemsustega kaasa. Siiski on see kingitus samaväärselt ere värvilaik me kummagi elukangas. 

See kingitus eeldab väga suurt lähedust, jäägitut usaldust, enese ja teise proovilepanekut, katsetamisjulgust, sisemist vabadust ja loomingulisust. Selle kingituse tegijad ja saajad peaksid iseendaga (ja loomulikult ka oma partneriga) rahul olema. 

Ei, ma ei seleta, milles see kingitus täpsemalt seisnes. Olge parem ise fantaasiarikkad! Mulle piisab täielikult vaid ühest lausest, mis Jaan peale seda senikogemata ja võibolla ainsat selletaolist sündmust ütles: “Ma armastan sind nüüd veelgi rohkem!”

Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on! 

Raiheina lugu

 Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi. 

Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.

Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine. 

See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas. 

Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda. 

Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei. 

Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. 

Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde. 

“Te kihutasite,” ütles ta.

“Tõsi, vabandust,” vastasin mina. 

“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”

“Mul on väga kahju…”

“Kuhu te kiirustasite?” 

“Praami peale.”

“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”

“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.

Aga politseinik ei jätnud. 

“Kas teie näete oma autos sama mis mina?”  küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb? 

“Eee…”

“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”

Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:

“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”

Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”

See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks. 

Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse. 

Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu. 

Varakevadisi mõtteid

 Pole ammu kirjutanud. Mulle tegelikult meeldis presidendi poolt aastapäeva kõnes väljaöeldu, et me peaksime rohkem lugema ja vähem kirjutama, rohkem kuulama ja vähem rääkima. Vihje oli sellele, et kuna praegusel ajal ilmub vaat et raamat päevas ja tihtilugu on väljaantu kvaliteet alla igasugu arvestust, on sõklatest terade eristamine muutunud väga keerukas. Minagi olen läinud reklaami ohvriks ja soetanud endale üllitisi, mille osas hiljem mõtlen, kas on üldse kedagi, kes midagi säärast vajaks. Või mõtlen lihtsalt, et “appi”. 

Armastan tohutult sõnaseadmisoskust. Võib öelda, et ma lausa vajan sellekohaseid wow-elamusi. Olen valmis püsti seistes aplodeerima sellele, kes seda kunsti täiuslikult ja isikupäraselt valdab. Juurdlen väga tihti, mis on see “miski”, mis mõnes teoses heliseb, aga teises ei pääse absoluutselt mõjule. Ma ei tea, kas tajun üldsusega ühtmoodi, aga kui tajun, miks olen mitmete teoste ootuste osas alt läinud? Miks vahel kiidetakse, vabandage väga, puhast jama?

Jaanil oli hiljuti kirjavahetus ühe leinajaga. Peale lähedase matust saatis too naine talle tänutäheks oma luuletuse. Tajusin, et selles naises on küll esindatud “see miski”. Kuna aga tegu on üldsusele tundmatu nimega, ei pääse ta ilmselt kunagi püünele. 

Samas paneb mõni tuntud nimi nii ostma kui ka kahjuks ostetut valjult kiitma või lausa kahe käega soovitama (viimane võib muidugi olla ka kirjastuste reklaamitrikk). Ja jälle tunnen, et mind on alt veetud…

Aga mis ma ikka kurdan, eks mul tuleb edaspidi veelgi rohkem eeltööd teha, enne kui enesele midagi soetama hakkan.

Samamoodi on rääkimisega. Või pigem hõikamistega. Näiteks sotsiaalmeedias. Üha rohkemad võtavad endale voli tuua kuuldavale mingeid lõpuni mõtlemata lausekatkeid, püüdes sellega paika panna maailmakorda või lõpetada lausa sõdasid. Suur unistus siin väikeses Eestis, kas pole? Ainult et sellistel väljaütlemistel, millest ei selgu hüüatuse eesmärk ja millest puudub faktidele tuginev analüüs, pole ju mingit pointi. Vastupidi, ta kipub hõikaja tobedasse valgusesse asetama. Mina tahaksin küll inimestesse pigem hästi, see tähendab säärastele haugatustele eelnevalt suhtuda. Miks nad ometi peavad…

Eriti hulluks läks sääraste läbimõtlematute loosungitega vehkimine viimasel nädalal sotsiaalmeedias, mistõttu mina valisisn alates tuhkapäevast Fb paastu. Ja Delfi paastu. Üleüldise meedia ja sotsiaalmeedia paastu. See kestab nüüd kolmandat päeva päeva ja teate, juba täitsa hea on olla! Kõik see sisemine ärevus, mida sellised viha õhutamised ja niisama tatipritsimine tekitab, madaldab meid inimestena. Nii ütlejaid kui öeldu tarbijaid. Tunnen, et mus toimub puhastumine.

Aga see pole veel kõik. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perede siseselt on tajuda uut tendentsi - mingit pimedat viha, mis lööb eriliselt välja lahutusprotsesside järgselt. Muide, Eesti Vabariigis ei pea mitte keegi olema kellegagi sunniviisiliselt koos, aga see justkui unustatakse pidevalt ära. Kui kooselu mistahes põhjusel laguneb, haaratakse relvaks … omaenda lapsed! Juba pool aastat avalikkuse kirgi köitnud protsess ühe väikese tüdruku hooldusõiguse üle on vaid jäämäe tipp. Sääraseid ja veel jõhkramaid teineteisele kättemaksmise lugusid kerkib esile veel ja veel. 

Alles täna hommikul lugesin ühte õõvastavat kirja, milles kirjeldati, kuidas ühe õnnetu pimeda viha küüsis ema advokaat lubas seisma panna lahkuläinud isa kontserdi, kui too ei anna koheselt oma väikest tütart üle - kusjuures ema ise on teadmata ajaks sõitnud hoopis Indiasse! Laps tuli ära anda ema poolt dikteeritud isikutele, kuna see on “tema aeg”. Oma isa juurest, väga turvalisest keskkonnast. Isa ei teadnud, et midagi säärast saab korda saata ainult kohtumäärusega ja väga arvestades lapse huvidega. Ta lubaski lapse ära viia, nii et kõik kaisuloomad jäid maha ja kallistused tegemata. See on taas juhtum, kus väike inimene rebitakse mingi kummalise “oma õiguse” taha peitudes tükkideks nagu hingetu nukk. Vaene laps, kindel tulevane traumapatsient… 

Aga mina siis püüan rohkem lugeda ja vähem kirjutada. Katsun rohkem kuulata ja vähem rääkida. Katsun rohkem olla oma kallitega, pühendada neile oma aega ja armastust. Katsun suhelda sõpradega. Liikuda palju looduses ja vabas õhus. Ja juhul, kui ma muudmoodi ei saa, katsun ikka luua ka - kirjutada muusikat, luuletada, sättida korda juba valmiskirjutatud raamatu. Oeh… jah, ka mina. 

Peaasi on mitte tunda ängi ja viha. Maailmas on nii palju ilusat ja imestamisväärset. 

Veebruar

 Veebruar kulgeb vastupidiselt lõputa jaanuarile imekiires tempos oma äranuditud lõpu poole, pillutades sekka isegi mõningaid päikeselisi päevi. Veebruari külm ei tundu sugugi nii ära hangunud, kui jaanuari oma ning isegi käredas pakases võib huvitaval kombel tajuda mingit sisemist soojust. 

Veebruari vibe on pisut pidulik, samas ka mõneti mõtlik. Elleri “Kodumaine viis” sobib oma kargusega ideaalselt palistama sini-must-valge veebruari kahvatut, kuid juba pisut soojendavat palet. Selles pildis on iseheegeldatud pitsi ja kirikirjas käpikuid, on leivalõhna ja metsamarjade puna, on pisut tahumatust, enam aga kodusoojust, külalislahkust, naerusädemeid ning esiemade tarkust.

Veebruar üllatab. Samas säilitab rahu. Veebruar on kui õnnelik abielu, kus kaasadel teineteise seltsis kunagi gav ei hakka, kelle lähedusse mahub ka teisi inimesi, aga kus ei pea eales kartma ekstreemsusi. Rahulik, õnnelik kulgemine, külmas kliimas, kus on ometi soe, pilvises taevaaluses, kus paistab ometi päike, kaunil kannatanud kodumaal, oma armsas turvalises kodus. Koos kallitega. Käsikäes. 

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Konklaav

 

Sai jälle kinos käidud. Huvitav, et enne Jaaniga abiellumist käisin kinos üli-üliharva, nüüd aga võtame ühtlugu selle tee ette. Trio käib ka kinos, aga neil on hoopis teistsugune maitse, kui mul - mingid ulme- või animafilmid või muu taoline, Jossil ka märulid. Aga Jaan “tajub biiti”.

Eile vaatasime “Konklaavi”. Konklaav tähendab kardinalide koosolekut, kus nad välismaailmast eraldatuna valivad paavsti. Usun, et see ei kõla just kõige põnevama valikuna, kuna maailma ühe suurima usuorganisatsiooni ülalotsas ei saa ju teadupärast olla mingit erilist kirge, draamat ja muud inimsuhetes huvipakkuvat, mis ühe filmi vaatamis- ja kaasaelamise vääriliseks muudaks. Vastupidi, kõnealused elavad tsölibaadis ja tegelevad vaid vaimselt ning usuliselt kõrgemate küsimustega. Vaatama asudes pole oodata ei nuttu ega südamevärinat. Surnud paavsti asemel uue valimine - no mida seal ikka põnevat saab olla!

Aga minu arvates oli see väga hästi tehtud film! Professionaalsuses viimasel ajal vaadatutest ikka peajagu üle. Looming, kunstiteos, mis paneb aplodeerima. Nüansid, mis jõuavad otse südamesse. Milline pingestatus, millised lähivõtted, milline äge muusika, millised minimalistlikud võtted, väljendamaks vana ja võimsa katoliku kiriku sisepingeid. Ma ei tea, kas see pisut jahmatav lõpp mind niiväga köitiski, pigem tegi seda kõik eelnev, mis lõpplahenduseni viis.

Me kõik oleme inimesed. Ka nood seal katoliku kiriku eesotsas oma varjatud võimujanu ja muude maiste salapattude kütkes. Kõigest inimesed. Ja miks ei peakski. Ainult et kuidas neist kõige “õigem” valida?

“Kõige hullem on see, kui on ainult kindlus. Kui ei ole kübetki kahtlust. Kindluses ilma kahtluseta ei usule kohta. Soovin, et uus paavst, kelle valime, oleks see, kes kahtleb.” Nii kõlas filmis. Mõtlemapanev. 

Toomas Paul viitab raamatus “Paradokside paraad” Heebrea ülikooli professori Yuval Noah Harari kirjeldusele, kuidas püüdlus saada inimjumalaks on inimkonda viimase paarisaja aasta jooksul kannustanud ja tõdeb, et oleme praegu võimsamad kui kunagi varem. Ainult et… mida sellega peale hakata?

Filmis nähtub, et ei olegi. “Inimese väärtushinnangud saavad olla vaid enesekesksed ja kehtida “pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil … Tõe müsteeriumi ei saa aga seeläbi paljastada. Püüdlus muuta ime üldiseks ja paratamatuks üldkasulikuks kogemuseks, tapab Müsteeriumi ja Tõe.” (T.Paul)

Mida siis teha? Minu arusaam läbi selle filmi oli - armastada.

Filmi jooksul nähtus, et lahkunud paavst oli kardinalide paljudest inimlikest nõrkustest ning “telgitagusest” teadlik, sekkus aga vaid mõnda. Sekkus sellesse, mis hävitanuks. Muus osas aga andestas, vaatas “läbi sõrmede”, armastas.

Ilus.