Kokkuvõte aastast 2025

 

Ma ronisin tegelikult toolile pildistama, aga lõpuks pidasin kõnet! 😋

Istun kodus kaunilt küdev kamina ees ja mõtlen tagasi läinud aastale. Abikaasa askeldab kusagil siinsamas, lapsed aga sõitsid juba päeval sõpradega Saadjärvele uut aastat vastu võtma. Maja on vaikne ja aasta kokkuvõtte tegemiseks igati sobiv. 

Minu selle aasta märksõna on “rahu”. Just rahulikku elu olen hakanud väärtustama kõige enam. Mulle ei meeldi täiskirjutatud kalender, ühest kohast teise tormamised ja pidev action. Mulle meeldib mõnus päevarutiin, millesse mahuvad pikad hommikusöögid, õhtused kõnniringid kalli mehega, mõnusad musitseerimised mõne esinemise tarvis. Mulle meeldib, kui pere on kodus ja ühe ning teisega saab vestelda. Kui oleme koos - ja samas vajadusel eraldi. 

Sel aastal mul isiklikult mingeid tähtsündmusi polnud, aga Muhus leidis aset Aasta Kohtumine ühe armsa inimese ja tema kaaslasega, mis tegi mulle ja Helisele väga rõõmu. Me polnud suhelnud üle 30 aasta! Kolmikud lõpetasid 9.klassi, Otto alustas 1.klassis kooliteed, Jaan kukkus suvel redelilt alla, sügisel esitles oma uut raamatut. Isal oli hilissügisel tõsine terviserike. Väga palju käisime teatris ja kontsertidel. Head vastukaja leidis Jaani ja minu kontsertmõtiskluse formaat. 

Sel aastal me eriti palju ei reisinud, käisime kolm korda Brüsselis, kaks korda Rootsis ja paar korda Soomes. Kolmikud said õnneks kõik Brüsselis ära käia, kuna Jaan lõpetas nüüd Brüsseli teenimise. Lisaks käisid tüdrukud Lõuna-Itaalias ja Viinis ning meie majutasime novembris nädala jagu enda juures kahte Itaalia poissi. 

Olen Jumalale tänulik, et olen terve, et Jaan on terve, et lapsed ja lähedased on terved ja et isa paraneb. See on kõige olulisem. Mu sõprade ring ei ole liiga lai, usun, et mul jagub piisavalt aega kõikide jaoks, kes olulised. Hea, et ka nendega on kõik hästi. 

Ka sel aastal oli mul kõige keerukam piiride seadmisega. Jah, ma olen selles varasemast tunduvalt parem, kuid arenguruumi on siiski piisavalt. Teiseks probleemiks on mõistlik ajakasutus. Kas sellel teemal olen teoorias tugev, aga vanad harjumused on teadagi visad kaduma. Oleksin hulga produktiivsem, kui peaksin kinni mingistki päevaplaanist. Kolmas asi, mida ma hästi ei suuda, on “minna laskmine”. Mul on kohutavalt terav õiglustunne ja jään teatud asju pikalt põdema. Sellega peaksin tegelema. 

Aga üldiselt on elu ilus! Ja aasta 2025 oli hea aasta. Homme kirjutan uue aasta plaanidest. See on ka nii põnev!

Detsember

 

Pealpool pilvi paistab päike, päikene…

Selle aasta detsember tuuseldab nagu närviline poiss asju pillutades ühest paigast teise. Ta pealagi on vihmaläikene, käes mururohelised käpikud ning jalas porikarva tunked. Siin on soe, näib ta lenneldes hüüdvat, soe ja niiske, juhhei! Ega niiväga soe kah ei ole, tahaks talle vastu hõigata, ikka vastikult kõle, kaua võib. Aga seda ta ei kuuleks. Tal pole dialoogi vaja. 

Ta näib midagi otsivat ja pillutab sellega segi kogu maailma. Isegi tugevad puud tudisevad tema tegevuse turbulentsist, mis veel pisematest-peenematest raagudest rääkida! Murukamarad pöörab ta pahupidi, et julged jalutajad tunneksid kuiva rada otsivais sammudes lirtsuva pori parastavat laulu. Asfaldisse toksib ta saapaninaga löökaugud, et sohvrid neisse raksakaga sisse põrutaksid ning tühjaksjooksvate kummide vilinaga kaasa ägaksid. Oi ta naerab! Naerab kõõksuvat, pisut jubedat naeru. Või hoopis nutab? Vahel näitab ta läbi vidukil pilvesilmade veidike päikest, otsekui meelitades õueilu nautima, siis aga topib rahesegust rähma silmad täis ja jumalaga viimnegi valgus! Juhhei!

Ei ainsatki lumeräitsakut! Ei ainsatki seisatust sädelevas külmas. Vastupidi - vana-aasta viimastel päevadel on justkui veelgi kiiremad tuurid. Plusskraadid purjetavad mustjate rünkpilvedena üle kõrgete inglitiiva-kujuliste kiudpilvede ja tõmbavad jõuludele kriipsu peale. Juba? Et ka jõulud olid kangesti tuuleiilised ja kaikusid läbi metsapuude kohina otsekui sordiini all, päris kohale jõudmatagi, see teda ei huvita. Ega vist seegi, mis siis saama hakkab, kui aastavahetus ukse ees. Torm? 

Jah, torm on õige vastus. Detsembri tuuseldava noorsandi jaoks on üks mõnus torm just see õige pidu! Kui mõni pahkunud puu raksatades teele kukub, kui Hiiumaa praamid taas seisma pannakse, kui osad inimesed elektrita pimeduses passivad ja läbi akende detsembri-noorsandi hullujõudu tunnistavad, võib ehk tõesti mõne raju peoga palalleele tõmmata. Sellisega, millest lõpuks killud järel. Ja ega kunagi ei tea, kaua pidutsejail jaksu ja väge.

Ometi on ka säärasel detsembril oma võlu. Ta hoiab asjad liikumises, mis sest, et see liikumine on rohmakas ja lärmakas. Kui me täna praami reelingule lainemurdu imetlema naaldusime, hetk hiljem suure tuule tõttu hingata ei saanud ja sama kiirelt tagasi reisijate salongi taandusime, oli mul korraga suu kõrvuni. Mõistsin järsku nii selgelt, et loodus etleb ju meid ennast! Ta näitab sind ja mind. Ja teda, mõrumõttelist. Ja teda, kes ühtki tegu korralikult lõpuni ei tee. Ja tedagi, karmi jurakat, kes oma peret praamil hullunult sõimas ja kellele Lihula tanklas politsei kutsusime, sest ta kippus teenindajagi laamendama (siis mul enam suu naerul polnud). 

Meie elu on liiga kiireks läinud. Juhhei! Ärge unustage inimlikkust. Teie ei ole tuul ja torm. Olete mõtlevad olendid. Istuge nüüd veidikegi oma kodukolde ees ja kuulake õues toimuvat. Maailmas toimuv, suuremast väiksemani, on üksteise tegude peelgeldus. Jumal on selle meie jaoks looduse kaudu nii toredasse näitemängu pannud. Aga kedagi on vaja ka vaataja-kuulaja rolli. Rumala laamendamise ja tuuseldamisega väga kaugele ei jõua. Ajad pelgalt iseenese saba taga, ei muud. 

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne siiani, et EELK oleks minu konfessioon, kuigi minu jaoks olulised kirikud kuuluvad just sinna. Mul on paljude sealsete inimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Mõtteid MuBast 2

Otsa-kool oli kui uks täiskasvanu ellu. Korraga oli kogu järgnev haridustee enda otsustada.  Harjutad või ei harjuta. Käid koolis või ei käi. Õpid või ei õpi. Ise tead. 

Otsa-kool oli hoopis teist nägu, kui muusikakeskkool. Siin oli värsket vabaduse hõngu ja eriilmelised inimesed pigem rikkuseks. Või oldi nendega lihtsalt harjunud.

Ukse ees näiteks seisid kindlad suitsetaja-tüübid. Iga kell ja iga ilmaga. Need olid Otsa-kooli igavesed õpilased. Nad arutasid uksel maailma asju ja andsid tunnistust, et ega Otsaski kerge pole. Kui mu tütar põlvkond hiljem gümnaasiumi kõrvalt Otsa-koolis käis ja mõlemas koolid hiilgavad tulemused püüdis, nentis ta, et just need uksealused olid kõige suuremad kaeblejad, et “mitte midagi ei jõua”. No muidugi ei jõua, kui sa lävepakul pidama jääd! 

Kes aga pakust üle sai, leidis eest toreda sopilise maja. Selles majas peitus nii klassikat kui poppi, nii jazzi kui rocki. Ilmselt olime meie, klaverdajad, ühed igavamatest Otsa-kooli asukatest. Kogu meie kursus olid suht nohikud ja harjutasid palju. Mina ka. Keelpilliosakond asus teises majas. Nemad olid vist sama igavad.

Pillimängu tase oli ebaühtlane. Aga see on ka loogiline, sest Otsa kooli sai õppima asuda nii põhi- kui keskkooli baasil. Siin oli mõneaastase pillimängu kogemusega õppureid Kapa-Kohilast, kui väga kobedaid tüüpe mõnest muust põnevast Eestimaa nurgast. Kõik inimesed olid aktsepteeritud ja neid võeti sellistena nagu nad olid. 

Õhkkond oli loominguline, ja seda paljuski tänu just sellele akadeemilises ringkonnas paljukirutud kergema muusika suunale. Vähesed teavad, et “klassikutega” on tihtilugu nii, et nad on oma erialas kõvad käpad, aga kui paluda neil näiteks mängida “happy birthday to you” ning õiges helistikus nooti pole pakkuda, siis nad seda ei tee. Sest nad ei oska. Vaat selles osas oleks küll akadeemilises muusikahariduses vaja kohest muudatust! Mõni popmuusik tundis vaevu nooti, aga mängis nagu kulda.

Kõik, mis puutus improvisatsiooni või muusikalisse vabasse väljendusse, olgugi, et see ei pruukinud ehk olla nii kõrgel tehnilisel tasemel, kui muusikakeskkooli klassikalised pärlid, oli niisiis selles majas toredasti esindatud. Meie, klassikud, püsisime siiski visalt oma liistude juures. Minagi olen kahjuks suht kehv improviseerija. Aga vähemalt oskan teha lugudele ilusaid seadeid.

Õpilase-õpetaja suhe oli Otsa-koolis kollegiaalne. Sain pikkamisi isegi oma hirmudest vabamaks! Profesionaalse muusikalise väljendusvabaduseni oli muidugi veel pikk tee käia, aga vähemalt oli mu tehniline tase igati konkurentsivõimeline. Meie kursusel oli mitmeid häid mängijaid. 

Tegelikult otsustas ja ilmselt otsustab ka praegu iga muusiku taseme ära see, kas ta pääseb peale lõpetamist edasi õppima. Otsa-koolist ja ka Tartu Ellerist kokku võeti kindlasti vähem õpilasi Muusikaakadeemiasse, kui Muusikakeskkoolist. Klaveris võis see suhtarv olla lausa kaks kolmandikku ja kolmandik või veelgi suurem Otsa ja Elleri kahjuks. Aga kes ikka pingutas ja kel eeldusi oli, see võeti vastu ja jätkas oma teekonda juba koos Muusikakeskkoolist tulijatega. 

Millegipärast arvan, et koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialale võeti enamus just Otsast ja Ellerist. Aga ega ma eriti tea. 

Sellega, et Otsast ehk siis MuBa kutseõppest peaks interpretatsiooni erialad üldse ära kaotama, ma nõus ei ole. Samas püüded Otsa ja muusikakeskkooli tasemeid keskkooli lõpuks ära ühtlustada, millest olen praegusel ajal palju kuulnud, on minu hinnangul määratud luhtuma. Otsas on liiga erineva taustaga õppurid. Ja teisalt ei saa tippusid madalamaks lihvida. 

Ehk peaks see kutseõpe lihtsalt osaliselt tasuline olema?

Sellised meenutused siis Otsa koolist…

Mõtteid MuBast 1

 Muusika on lihtsalt nii kaunis kunst ja maailmas on elanud nii palju geniaalseid heliloojaid, et interpreet peaks seda ilu esitama vaid sära silmis ja armastus südames - vaid siis muutub ta kaasloojaks ning tema esitus võidab publiku südame. 

Interpreet on otsekui sild helilooja ja maailma vahel. Interpreedi isikust ja tema interpretatsioonist sõltub uskumatult palju. Välja kujunenud interpreedile peaks olema tema esituslaad kui uus äraõpitud keel. Seega pole vähem oluline ka interpreedi “kasvulava”. Kas teda on õpetatud kuulama selle kauni “keele”, muusika kõla, kas teda on julgustatud “rääkima” ehk mängima. Või on ta “suu” tigeduse, ranguse või halvasti ütlemistega varakult “kinni teibitud”. Imestan, et kunsti on suudetud teha ka väga rangetes tingimustes. Küllap võtab sel viisil heade tulemusteni jõudmine topeltenergia.

Jälgisin huviga, mida sotsiaalmeedias või ajakirjanduses kolme ühendatud kooli, Muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja balletikooli kohta jagati. Mul ei ole olnud mingit erilist arvamust nende koolide liitmisest. Küll aga olen kuulnud palju teemakohaseid arvamusi teistelt. Olen mõned korrad käinud MuBa majas, esimest korda ekskursioonil, teised korrad mõnel kontserdil. Maja on jätnud sümpaatse mulje. Ilus ja uus. Aga sisu…

Arvatakse, et muusikakeskkooli ja Otsa-kooli ei oleks tohtinud kokku liita. Et üks on nn kutsekool, teine süvendatud muusikaõpet pakkuv gümnaasium. Ega minagi täpselt aru saa, mismoodi need kaks seal üheskoos toimivad, aga et olen ise õppinud mõlemas, tean natuke, mis koolidega on õigupoolest tegemist. Siiski on mu andmed veidi vananenud, kuna sain keskhariduse taasiseseisvunud Eesti algusaastail, mil valitses veel nõuka-aja mentaliteet.

Muusikakeskkool oli kummaline kool. Ühest küljest oli ta tõesti hästi range ja tulemustele orienteeritud. Mis on ju ühest küljest ka õige. Sellest koolist kasvasid aegade algusest välja tippinterpreedid, kes juba lapsena võitsid (minu mäletamist mööda põhiliselt Tšehhoslovakkias, aga hiljem ka mujal korraldatud) konkursse ja vallutasid hiljem kodu-, kõige paremad ka välismaised lavad. Tähele tuleb panna siiski seda, et päris “tippusid” polnud (siis ega pole ka praegu) palju. Nende kõrval oli klassitäite kaupa “tavalisi” lapsi, kellest kasvasid samuti muusikud. Või siis ei kasvanud. Joondumine käis siiski kõige andekamate järgi. Õpetajalegi oli prestiižne õpetada “üliandekat”, et sellega konkursile sõita. Aga küllap oldi rahul ka keskmise korralikuga.

Üldiselt valitses selles koolis (või äkki ainult meie klassis ja sõpruskonnas?) loominguline õhkkond. Seda ei tekitanud aga mitte õpetajad, vaid me ise. Kahjuks mida aeg edasi, seda rohkem vajus seesama loomingulisus ära. 

Mõned erialaõpetajad, aga ka üldaineõpetajad võisid endale lubada käitumist, mille tõttu tänapäeval vallandataks päevapealt. Küllap enamus olid ikkagi normaalsed ja tasakaalukad, aga eks need tõrvatilgad meepotis jää ikka meelde. Küllap oli sääraseid ka teistes koolides. Nii juhtus, et mõni lõugas, mõni loopis mööblit, mõni sõimas inetute sõnadega. Õnneks mul endal päris “marutõbiseid” pedagooge polnud. Küll aga esines emotsionaalset väärkohtlemist. Selle eest oli end võimatu kaitsta. 

Täiesti legaalne oli õpilaste avalik võrdlemine- andekad ja andetud. Kuna mina tulin muusikakeskkooli hiljem, kuuendasse klassi, olin teistest klaverimängijatest nõrgem. Oma eakaaslaste poolt ei mäleta ma mingit kiusu, aga kuulsin-nägin ise, et nad on minust hulga tublimad. Muidugi vajanuks ma õpetajate toetust. Aga mitte keegi ei osanud seda mulle anda. 

Avaliku võrdlemise hirmu tõttu tekkis mul õige pea paaniline esinemishirm. Mis kõige kurvem- ühel hetkel kadus fookusest ka see, mille pärast ma õigupoolest üldse musisteerin. Muusika ilu ja minu roll selle esiletoomises jäi tahaplaanile, tähtsaks muutus vaid sooritus. Kadus rõõm muusikast. Tihtilugu ei mäletanud ma isegi, mida laval tegin ja kuidas sealt ära sain. Kui õpetajad peale arutelu saalist väljusid, väljus sealt ühtlasi pahvak külmust. 

Üks asi veel. Minu klaveriõpetaja surus mitu aastat mu käsi “õigesse asendisse” ja andis mulle järjest lihtsamaid lugusid, et suudaksin kõike “õigete kätega” mängida. Ma ei saa siiani aru, mis mu käte juures valesti oli, sest ühegi varasema ega hilisema õpetajaga samu “probleeme” ei esinenud. 

Arvan, et sellest ajaperioodist pärinevadki mu alateadvuses ekslevad ja aeg-ajalt silme ette tulevad unenäod, milles ma ei oska mängida ainsatki nooti. Vältisin paaniliselt koolimajas harjutamist, kartes, et äkki keegi kuulab ukse taga, kui halvasti ma mängin. Ometi, kordan veel, ei mäleta ma ainsatki ebameeldivat võrdlemist oma eakaaslaste suunalt. 

Üks asi meenub mulle veel. Keelpilli osakond- sest seal oli õpilaste võrdlemine eriti aktiivne ja seda tegid hoogsalt ka õpilased. Näiteks oli teatud õpetajate juures õppimine suur privileeg, millest tähtsa näoga räägiti. Loomulikult pandi muuhulgas kõva häälega paika ka see, kes üldse oskab mängida ja kes on täielik äpu. Mul, asjasse mittepuutuval, on see siiani meeles!

Aga minagi sain kaasa tohutud kompleksid ja kindla teadmise oma andetusest. Üheksandas klassis peale järjekordset eksami-mäluauku soovitati mul asuda õppima koorijuhtimist, mida peeti vaikimisi interpretatsioonist aste madalamaks leveliks. Kuna olin selleks ajaks täiesti ära peedistatud, tundus eriala vahetus tupikseisust väljapääsuna. 

Peagi aga selgus, et minus ei peitu kübetki koorijuhti. Kõik see “seina vehkimine” (kujutletava koori juhatamine) ja häälepartiide pähetuupimine tegi mind veel õnnetumaks. Lisaks tuli välja, et ka koori saab juhatada ainult “spetsiaalsete” kätega. Minul neid muidugi taas ei olnud. Järk-järgult tekkis vastuseis õpetajaga. Ta sai ju aru, et mind asi ei huvita. 

Otsustasin end ise üles töötada ja jätkata siiski klavermängijana. Mingil ajaperioodil ma enam koolis ei käinud. Ega see kedagi ei huvitanud ka. Aga olen uhke,et tegin meeletu harjutamisega oma otsuse teoks! Mind aitas selle juures üks imeline inimene, mu üldklaveri õpetaja. Tema uskus minusse. 

Võrreldes nende “muusikakeskkooli traumadega”, millest ajalehest ja sotsiaalmeediast lugesin, pääsesin siiski päris hästi. Antud meenutuste juurde ei olnud kahjuks lisatud õpingute aastaarve, aga kahtlustan, et see pidi olema kas “minu aeg” või äärmisel juhul “mu tütre ehk järgmise põlvkonna aeg” (kuigi tema seal koolis ei käinud). Ma ei tahaks uskuda, et tänasel päeval saaks MuBa toimida sel viisil, kui vanasti. Vanemad lihtsalt ei nõustuks sellega! 

Olen vägagi eri-andekate noorte toetamise poolt. Ainult et mitte teiste arvelt. Inimest tohiks võrrelda ainult tema endaga. Jah, konkursil seatakse küll osavõtjad pingeritta, aga et konkursile minnakse vabatahtlikult, tuleb seal sellega arvestada. 

Lõpetuseks, vana muusikakeskkooli ei peaks küll MuBasse taga igatsema! Jah, ka sel viisil kasvatati tippe, aga samas ka sandistati inimesi ja nüüd olgu need ajad möödas. 

Arvan, et palju paremad tulemused saab heaga. Motiveerimise ja kiituse kaudu. Tõsi, väikseid lapsi tuleb siiski ka harjutama sundida, sest ega see meeldiv tegevus pole. Selles valdkonnas olema kooli-kodu koostöö eriti tugev. Ilma vanemate toetuseta oleks vist suht keerukas.

 Igatahes ka see, kes lõpuks ei soovigi saada muusikuks või see, kes otsustab mitte käia konkurssidel, väärib head kohtlemist. Õpetust, mis paneks muusikat armastama. Kasvõi teadliku ja tundliku tarbijana. Muusika on nii ilus kunst, et seda lihtsalt ei tohi halvaga ära rikkuda!

Järgmises postituses kirjutan Otsa-koolist.

Unenägu

 Näen siiani vahel seda und. Olen laval. Näiteks Estonia kontsertsaalis. Klaveri taga. Või oreli taga, aga mitte varjatult orelirõdul, vaid samuti suurel laval. Saalitäie rahva ees. Mul on soolokontsert, aga ma ei oska mitte midagi mängida. Püüan end iga hinna eest päästa, mõeldes paaniliselt, et äkki on kuskil mingi noot, millest mõni väga aeglane lugu otse lehest ära mängida, tehes nägu, et nii peabki olema. Õnneks ärkan alati selle koha peal üles. See on õudne ärkamine, hirmuhigi otsa ees, välja arvatud fakt, et kõik juhtus vaid unes. 

Kuulan praegu, mil seda lugu kirjutan, klassikaraadiost Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti. Orkestri ees musitseerivad suurepärased pianistid. Esimese loona kõlas just mu ühe lemmik-klaverikontserdi, Griegi, esimene osa. Nautisin väga. Mõtlesin, milline privileeg on mul seda ilusat muusikat siin, meie Saaremaa kodus kuulata. Ja kuidas ma ei tahaks seda ise seal kontsertsaalis esitada. Sest esiteks, siis peaksin ka päriselt selle tundega vastastikku seisma, mis mind vahel unes kummitab. Ja teiseks tean selle ameti telgitaguseid. Tean, millist tööd enne oodatavat suurepärast ettekannet tehakse. Aastakümnete viisi. Isegi siis pole kindel, et kvalifitseerutakse. Ka siis, kui seda hullult soovitakse. 

Mina pole midagi säärast kunagi tahtnud. Ei taha tänagi. Ometi satun ikka ja jälle “lavale”. 

Kuulasin hiljaaegu ühe psühhoanalüütiku loengut meie ununägude maailmast ja tähendusest. Oleksin väga soovinud saada vastust, miks osad unenäod ikka ja jälle ilmuvad ja mida nendega peale hakata. Analüütik kinnitas küll, et unenäod kannavad mingit kindlat sõnumit ja kui nad sageli ilmuvad, tuleb neid kuulata ja nendega tööd teha- nad tahavad meile midagi öelda, mis on varjul me alateadvuses. Seda ma tean! Olen pikalt kannatanud petturi sündroomi käes ja peljanud, et kohekohe saavad kõik aru, et minu saavutused ja karjäär on vaid õnnelik juhus, millel pole mingit pistmist mu pingutuste ega andega. Aga mida sellega teadmisega peale hakata?

Kuniks ma saan oma mängule tagasisidet, on kõik hästi. Tavaliselt saan. Kui aga mu etteaste läheb igati korda, aga mitte keegi justkui ei märka seda, võin kergesti langeda tagasi sinnasamasse kahtluste auku: et nüüd on see siis juhtunud… Viimati tundsin end petturina ühel hiljutisel ülesastumisel, kus olin küll “illustreeriv element”, aga ootasin siiski mingitki märget või märkamist, et mu olemasolust üritus kenamaks muutus - või kasvõi lihtsalt “aitäh'i”. Aga seda ei tulnud. See oli räbal tunne!

Paralleelselt mõtlen seda lugu kirjutades sellele, kes õigupoolest üldse on professionaalne muusik? Interpreet? Tippmuusik? Sest iga profesionaalne, ütleme magistrikraadiga muusik ei ole ju tippmuusik, ega? Aga see, kes suures kontsertsaalis soolokontserdiga või orkestri ees soleerides esineb, on, eks? Aga kui suure saali ja millise kontsertide arvu pealt tõmmata piir?

Annan samuti kontserte. Minu eriala tähendabki pidevat esinemisolukorda. Lühemaid ülesastumisi on mul igal nädalal. Üks kuni kolm kindlasti. Sageli olen andnud ka umbes tunniseid kontserte kellegagi kahasse, mis tähendab, et osaliselt olen kammeransambli partneri või saatja rollis, osaliselt esitan aga orelisoolosid. Ning lõpuks, olen andnud ka soolokontserte. Tõsi, viimasel ajal ei ole ma soolokontsertide pakkumistele enam “jah” sõna öelnud, sest nendeks valmistumine on väga pikk ja tõsine tööprotsess. Mõtlen siinkohal vähemalt tunniajast oreli soolo-etteastet, mille tarbijaskond on üliväike ja mille raskusastmest arusaajate ring on veelgi ahtakesem. Paljude teoste puhul, mis nõuavad metsikuid harjutustunde, pole võhikul võimalik arugi saada, kas mängitakse hästi või halvasti, pihta või mööda. Möönan, et nii mõnegi heliteose kuulamine on mulle eneselegi piin, liiatigi siis teistele. Seevastu kaunite meloodiatega oreli- või klaveri pooltunde meeldib mulle läbi viia ikka ja jälle. Eelmainitud etteasted ei roni kunagi mu unenägudesse.  

Põhjus, miks ma sel teemal üldse kirjutan, on hiljutine skandaal MuBas, mis jõudis ka ajakirjandusse ja mille lõpptulemusel MuBa direktor lahkumisavalduse kirjutas. Mõtlesin neil päevil palju enda muusikuks kujunemise loole, edusammudele ja raskustele. Ja ülaltoodud unenägudele. Tahaksin veidi arutleda, milline oleks minu jaoks ideaalilähedane muusikuks kujunemise mudel täna. Ja milline oli see kolmkümmend viis aastat tagasi. Küllap kuulub nii mõndagi mu alateadvuses toimuvast just viimatimainitud perioodi.

Ma ei mäleta, kas Jaan jutlustas sellest või kuulsin seda kusagilt mujalt, aga jutustuse mõte oli see, et neile, kes ei oska sind hinnata, ei ole kunagi mõtet hakata oma headust vägisi selgeks tegema. Sellega annad oma ande ja väe ära. Sellisest kohast tuleb vaikselt lahkuda ja otsida enese jaoks parem paik. See, kus sind vajatakse, märgatakse ja hinnatakse. 

Üldjoontes on mul selle asjaga siiski hästi.

Valik

Kevadel Brugges

Kallis, kuidas sa ikkagi minu valisid… 

Nii ta küsis.

Ja mina vastasin. Vastasin naisena, kes tunneb seda tunnet juba viiendat aastat. Vastasin naisena, kes eelnevalt tajus selle tunde võimalikkust peaaegu kakskümmend aastat. Vastasin naisena, kellel oli murrangulistel aegadel oidu kuulata oma südant. Vastasin naisena, kes on tänaseks väga hellitatud, naisena, keda kantakse kätel päeval ja ööl. Vastasin armastatud naisena. Lühidalt. Keerutamata. Selles küsimuses pole pikka juttu. Õigupoolest pole küsimustki. 

Aga siis hakkasin mõtlema. Mõtlesin, et kas ma ka tegelikult teadsin seda kõike, mis on avanenud praeguseks, juba siis. Mis viga on inimestel lihtsalt ja loogiliselt paari minna, kui selleks õige tunne peal, mis viga on vaagida kõiki plusse ja miinuseid, kui kõik on avalik ja selge, mis viga on kinkida oma süda inimesele, kes on käeulatuses, puudutuse kaugusel, kellega koos saab eelnevalt kõik olulise läbi rääkida või järele proovida. Meile oli see keelatud. Niisiis on vastus “ei”.

Ma pelgalt armastasin. Mul polnud mingit teadmist ega garantiid, miski ei kehtinud, asjal puudus loogika, plaan ja tulevik, käitusime pööraselt, tegime vigu ja saime haiget, maailm keerles üha kiiremini ja pööras end pahupidi ning lendas viimaks täiesti uppi. See polnud päriselu. See oli justkui elu tuiksoon, pulseeriv, kärestikuline, väljapääsu otsiv. Veripunane. Südamest südamesse. Igasugu käskijad ja keelajad tarduksid kaameks, kui midagi säärast enese kujutlusse lubaksid. Ma armastasin! 

Siis tuli valiku koht. Teineteist valides viskusime otsekui verekoerte hambusse. Ma ei tea, mis sajandil see toimus. Tean vaid seda, et agoonias pole aega ega argipäeva. Rappimise ajal pole mahti uurida, kes teine tegelikult on. Lõhkirebitud elu edasise suuna määrab üksnes armastus. 

Viimaks saabus argipäev. Sellesama mehega, kelle osas ma eelnevalt olin vaid tundnud, et ta mulle sobib. Korjasime oma purukskistud tükid üles, kleepisime kokku ja hakkasime koos elama. Lihtsalt.

Tänaseks on selge, et mu mees ei ole tavaline mees. Nii nagu meie lugugi pole tavaline. Meie armastus oli keelatud ja maksime selle eest väga kõrget hinda. Ma ei tea, kui paljud inimesed oleksid selliseks ohvriks valmis. Samuti ei tea ma, kui paljud oleksid säärasest vaimsest tsentrifuugist vigastusteta väljunud. Mu mees talus täiesti lubamatut. Aga see tegi ta veelgi paremaks.

Hetkest, mil algas argipäev, algas tegelikult muinasjutt. Oma elavamates fantaasiateski ei kujutanud ma ette, et kellegagi koos võib olla nii lihtne ja ilus. Et keegi võib minuga olla nii arvestav ja hea. Et kellegagi võin ise tahta olla nii paindlik ja pehme. Et keegi võib mind nii tohutult armastada. Ja lisaks võtta omaks kogu mu suure pereringi. Neistki hoolida.

Niisiis ei ole küsimustki, miks valisin tema. Kogu me elu on ühislooming, inspireeriv, romantiline kooskulgemine. Igatsesin meest, kes mind kätel kannab. Jaan teeb seda sajaprotsendiliselt ja just sel viisin nagu mina seda igatsen. 

Ise olen aga ära õppinud ühe olulise asja- et mind oleks võimalik kätel kanda, tuleb mul olla kergelt kantav. Ei tohi vormist välja minna- mõtlen vaimses mõttes (aga no füüsilises ikka ka!), mõtteliste rasvavoltidena enda ümber kanda mõttetut prahti, pläma, tühisust ja paigalseisu. Tuleb olla põnev, mänguline ja liikuv. Minuga peab olema lihtne ja hea. Pean tallegi andma oma osa imetluse, tunnustuse ja romantika näol, et ta ikka sooviks ja jaksaks mind kanda. Niisiis- ka minul on meie armastuse säilimisel ja kasvamisel võrdväärne osa. 

Võibolla suutsin nüüd pisutki sellest, miks valisin tema, sõnadesse panna. Lõpetuseks sobiks seda kõike ilmestama üks luuletus, mille kirjutasin ajal, mil ma veel ei teadnud, et ta mu elu ka päriselt maailma kauneimaks muudab:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja. 

Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela vahvad kriimud poisikraaded tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Ja see metsik armastustunne ja tohutu igatsus, kui pole oma lärmakaid poisipõnne tükk aega näinud- no see on küll korralikule vanaemale kohaselt üüratu! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see ontlik üritus vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…

Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega. 

Viiruk

 

Üks maailmaimedest, Meteora kloostritest. Matkasime seal mõni aasta tagasi.

Appikene, viiruk! Kui hea!

Jumalaema sündimise väikesest kirikust tuli täna see imeline lõhn, kui sellest tööle minnes möödusin ja ma ei teadnud, et see mind niivõrd raputab! Äratavalt, hingeavavalt!

Hetkega lendlesin Jeruusalemma, Rooma, Lõuna-Kreeka kloostreisse ja kuhu kõik veel, olin korraga ja igal pool, mind valdas tohutu rahu, tajusin ühtaegu igavikku ja rännukihku. Tundsin ürgset tungi siseneda sellesse tillukesse pühakotta ja langeda sealsamas pikka palvesse, aga mul ei olnud aega, pidin end lausa jõuga eemale kiskuma. Jooksin edasi, viirukilõhn sõõrmetes, armastus ja igatsus südames. Olin otsekui uuesti ärganud, virgunud oma tundlikku olemusse, südames tohutu tänulikkus, hinges tuline teadlikkus, et olen hoitud ja armastatud. See sõnum kajas ühtaegu nii olevikust, minevikust kui tulevikust. Mõistsin, et see vist ongi see taevaliste koor, mille õiget tähendust ma polnud siiani taibanud ja mis, oh üllatust, saab kaikuda ka siinsamas Liivalaia tänaval, viies täiesti eemale kesklinna tipptunni saginast, inimeste tormamisest, pidurikriginast, pinnapealsusest. Ühe jutiga tõelisusse. 

Andke ainult viirukit! 

Mõningased muudatused

Mulle ei meeldi enam see seltskond. Õigupoolest enamus inimesi sellest seltskonnast meeldivad mulle, aga see üks, see, kellele meeldis siis ja ilmselgelt meeldib praeguseni mängida mingit õiglaste valikute kandjat, jah see, kes mulle järjekindlalt kohta kätte näitas ja jälle tuli näitama- vaat sellega ei saa ma hästi hakkama. 

Mõni inimene on otsekui igavene kannataja. Ta tundub kannatavat ka nende asjade ja olukordade käes, mis tema ellu õieti ei puutugi. Antud olukorras näiteks ei puutu absoluutselt! Nagu arvata võite, ei naera seesugune kannataja mitte kunagi südamest tulevat naeru, küll aga kõhistab vahel, kui vastane seda väärt tundub olevat, õelat kahjurõõmu. Aga põhiliselt ta ikkagi kannatab. 

Nii kannatab kõnealune inimlaps ilmselt minu elu valikute käes ning ei suuda neist kuidagi üle saada või mööda vaadata. Miks? Ma ei tea! Vähe sellest, ta tahab, et ma ka ühises seltskonnas olles mõistaksin, et tema on aus ja midagi teesklema küll ei hakka. Samas leiab ta enesel ilmselgelt esmaõiguse olevat oma ärevuse ja manipulatsioonidega selles seltskonnas viibida ning alateadlikult nõuda ka ülejäänutelt poole valimist. Mida need muidugi ei tee. Kui ma talle ütleksin, et tänu neile valikutele, mis ta nii tigedaks teevad, on saabunud mu elu kõige õnnelikum aeg, hakkaks ta ilmselt ulguma. 

Mõistan, et osadel inimestel võtabki teiste elumuutustega kohanemine aega ning seda aega tuleb neile anda. Aga heatahtlik mitte-hakkamasaamine ja kuri ärapööramine on kaks iseasja. Eriti kohutav on, kui viimane toimub pühade väärtuste egiidi all. 

Ole üle, ütlete ehk nüüd. Aga teate, see polegi nii kerge! Kui seltskonnas, kus varem oli alati nalja ja pöörast naeru, vabadust ja mõnusalt chilli olemist, istub üks kiusupunnist mutt (vabandust, just see sõna mulle toda õhtut meenutades kangastubki), kes iga su lause peale silmi pööritab või iga su (niisama elu-olust) küsimuse peale vastuseks mingid imelikud lausejupid välja punnitab, sellised, et tuimemgi turakas neist kaudse p…ssesaatmise välja loeb, noh, siis on see tõrvatilk seal meepotis ikkagi liiga suur, kas pole!

Ma ei peagi kõikidele meeldima. Aga seltskondades, kus ma iganes viibin, tahaksin end, mida vanemaks saan, seda paremini tunda. Mu keerukal ajal soovitas üks hea inimene kõik need, kes mind madaldavad või pidurdavad, oma elust kustutada. See tundus olevat lihtne, aga ma ei osanud mõelda, mida teha sõpruskondadega, kus olen harjunud käima, aga kus võib olla ka manipulaator, selles kontekstis siis nimetatud “vaga karistaja õde”. Loobuda?

Õige vastuse ütlesin tegelikult juba esimeses lauses välja. Mulle ei meeldi enam see seltskond sellesama ühe inimese pärast, kellele ma ise suudaksin küll andestada, kuna oleme ju kunagi vaat et sõbrad olnud. Aga et tema arvab end endiselt olevat minu elu hindaja ja et ta on mind otsustanud veel pikalt “karistada”, väldin edaspidi analoogseid kokkusaamisi. Muidu arvavad teised sõbrad, et kõik on okei. 

Muidugi ei tahaks ma ka seda, et teised peaksid valima - kas mina või tema. Nagu üks Jaani püstihull sugulane (õnneks mitte liiga lähedane), kellega nad kunagi tihedalt suhtlesid. Too teeb ikka päris korralikku tsirkust, olen aeg-ajalt kuulnud ja imestanud. Vaesed vanemad sugulased on kohe hädas, kõik ei oska ju piire ka seada…

Aga antud grupile ja ka tollele õnnetule etendajale olen andnud piisavalt aega. Olin päris pikalt eemal ja lasin asjadel rahubneda, et ehk läheb ka tema ärritus üle. Tuhkagi! Kurb, sest niisuguses konditsioonis ei saa ta ju ise mitte kunagi päriselt õnnelik olla. Aga mis siis ikka. 

Vahvad ja toredad inimesed on õnneks me eludes siiski valdavas enamuses! Keskendugem parem neile!

Uttusõit

Kui ma tänast päeva meenutan, ei seostu see sel aastal esmalt Neitsi Maarja sündimise pühaga, erilise päevaga, mis on minu jaoks aastaid tähendanud suvega hüvastijätu merereisi Naissaarele ja jalgsimatka sealses looduses. Päevaga, millele annavad värvi okkalistel põõsastel punavad kibuvitsad ja rohekates samblatuttides kükitavad seened. Päevaga, mil mu mõtted koonduvad justkui üheks pikaks looks, mille algus on küllap hoopis mai esimeste soojemate päevade ja rikkaliku õiteilu juures, keskpaik kusagil juulikuises leitsakus, murdepunkt augustiöös lõputu tähistaeva all ning lõpp selsamal suvelõpu kaunil Naissaare rannal. Ei, sel aastal oli kõik teisiti.

Omaette märkimisväärne on muidugi fakt, et minu armas abikaasa oli täna esimest korda elus Naissaarel ja koges koos minuga seda, millest tahan nüüd kirjutada.

Sel aastal oli niisiis kõik teisiti, kui eelnevail. Nimelt pole eelmistel aastatel merereis ise omanud mingit erilist tähendust. On olnud sõit ja kohalejõudmine. Ning ärasõit. Tähendusrikkus on alati tekkinud saarel kohapeal, läbi sammude, nägemise, lõhna ja taju. Jah, alati on olnud ka teadmine meid ja suurt maad eraldavast veteväljast, on olnud minutid ja tunnid mererannas, kuulates laintemüha ja vaadeldes teisel kaldal välja joonistuvaid linnatorne, aga see kõik on olnud ajaliselt määratletav, käega katsutav, kogetav läbi tuule puudutuse, sahisevate kõrte, vahel ka läbi tormleva liiva ning valgete vahuharjade. Kuidas kunagi. 

Aga täna olime merel. Ja aeg seisis. Ruum seisis ka. Meist, sealolijaist moodustus otsekui tuba väljaspool aegruumi. Kõik oli otsekui tardunud, meie kõnekatked ja liigutused toimusid justnagu sordiini all. Aegluubis. Ümber meie oli paks udu. 

Väljaspool seda tuba ei olnud mitte midagi. Oli olematus. Inimesi, kes selles mõõtmatuses ei viibinud, ei olnud olemas. Need, kes olid selles ruumis, olidki maailma ainukesed inimesed. Laev küll sõitis, aga tema liikumine polnud tajutav. Kui kohta, kuhu kohale jõuda, pole olemas, ei ole ka liikumisel omaette kaalu. Ega mõtet. Aega pole nagunii olemas. 

Aga udu oli. Oi, kuidas oli! Kus oli ta algus ja ots, ei tea. Meie, uttu eksinud üksiklased, liikusime oma ajatus ruumis ja isegi vestlesime omavahel, aga me liigutustel ja jutul ei olnud ajalist kaalu. Ruumilist veel vähem. Me rääkimine imendus olematusesse. Muutus hetkeliseks nutsakuks. Ajas mõõtmatuks tombuks. Oleksime tahtnud oma sõnad ümbritsevast uduvatist tagasi tõmmata, et neile ruumi teha ning sekundeid peale lugeda. Aga isegi meie tahtel polnud kaalu. Kõik jäi sinnapaika. Kuni randumise hetkeni.

See uduretk ongi selle aasta Neitsi Maarja sündimise püha märksõna. Olematus keset olemist ja vatised müürid, millest ei saa kinni hakata. Ega tahagi. Rahulik määramatus ja kõikidele elumärkidele vaatamata tohutu vaikus… 

Sõna ja viis

Taagepera kirikus

Kui hakkasin mõtlema, mida siia õigupoolest üle pika aja üldse kirjutada, valitses mu peas suur segadus. Oleme peale kuu-ajalist Muhu puhkust elanud väga intensiivset elu, on olnud palju ringisõitmist, inimestega kohtumisi, esinemisi, kontserte. Mulle teeb rõõmu, et Jaan on minuga ühesuguse pingetaluvusega ja et me moodustame üheskoos sellise lõbusalt metsiku tandemi, kelle jaoks pole hommikust hilisõhtuni sadulas püsimine mitte mingisugune probleem ning kes teisigi oma elurõõmuga nakatavad. Ainult et … meie seikluste üksikasjalik kirjeldamine oleks siin suhteliselt pointless. 

Seetõttu võtan vaid ühe meie teekondade detaili - kontsertmõtisklused ja proovin nende valguses veidike iseendasse süübida. Mulle meeldib see meie poolt ellukutsutud nišš, muusika ja sõna ühtepõimumine, teineteise tunnetamine ja toetamine, lavaline üheshingamine. Paljud inimesed on öelnud, et nüüd mõistavad nad väga hästi, mispärast just meie kaks… 

Aga väga oluline on ka see, et olen meie kooslusest ja kontsertmõtiskluste žanrist ammutanud iseenese elutervemat teadvustamist. Olen järsku hoopis teistmoodi hakanud aru saama sellest, kes ma esitaja, interpreedina õigupoolest olen. Tõsi, asi on ühte otsa pidi endiselt seotud mu sabas lapsepõlveni lohiseva piisavuse või ebapiisavuse teemaga. Andekuse küsimusega. Oma mustrite eest ju naljalt ei jookse. Aga mis siis! Just sel suvel jõudsin rõõmsale äratundmisele, et see ei ole enam minu jaoks probleem. Ma ei pea tingimata muunduma “tsirkuseloomaks”, kes esitab orelil või klaveril kaelamurdvaid trikke, ületades oma väärtuslikkuse nivoo vaid läbi tohutute tehniliste õnnestumiste, mis näppavad elust loendamatuid harjutustunde ja mida paraku mõistavad vaid üksikud. Selleks on omad tegijad. 

Ma saan olla Naine. Saan olla Sõnale Viisiks, Häälele Meloodiaks, Loole Illustratsiooniks. Miks mitte isegi kuuldule kajaks, kui see moodustab terviku, põimudes kahe inimese ühisloominguks.

Jah, mulle meeldib see Naise roll. Esmalt mõelda välja põnevad klaveri- või oreliseaded. Seejärel kuulata Mehe lugu ning oma meloodiad vaikselt tema sõnumisse sättida. Mul on seda väga lihtne teha, sest tean, et saan Jaanilt alati tagasisidet. Jaan on mees, kes hoolib ja märkab. Arutame alati teineteisega jutluse, kõne või muusika sisu, esituse või muude nüansside üle. Võimalus teha seda nii lähedase inimesega on eriti nauditav. 

Eesti inimene on loomupäraselt oma emotsioonidega kitsi. Vahel poed või nahast välja, et näha kuulajais peegeldumas naudingut, mõistmist, meeldinust, samastumist. Seejuures pole publikul häda midagi, nad lihtsalt ei valda nähtava kaasaelamise ja tunnustamise kunsti. Mõnel juhul oleme hiljem kuulnud, et väga meeldis. See kõik on väga rõõmustav. Aga mis võib olla toredam, kui oma abikaasalt sedasama kohe kuulda. Või hoopia temale kohemaid head öelda. 

Meil on hea tiim. Oleme teineteisele parimad kriitikud. Hindame teineteist väga. Nii tore on koos tegutseda! 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Meie toreda pereringi tegemistest

 

Paradoxi muuseumis Rootsis. 

Meil on lihtsalt nii vahva pere! 

Reedel oli mu venna laulatus. Seal oli koos kogu me suurem perering. Laulatas muidugi Jaan, kelle kõne säras tuntud headuses. Kuna Raunol oli aga ka erisoov- et mängiksin orelil Koit Toome laulu Puudutus. Tont teab, mis trampimine oleks sellest loost Harju-Madise vanal orelil välja tulnud, sestap otsustasime laulu seada hoopis elektriklaverile ja soolopillile või häälele. Teadsin peaaegu laulatuse alguseni, et Puudutust mängib koos minuga Helis flöödil. Kui aga parasjagu kõlareid sättisime, hakkas Nils korraga laulma. Ja ta tegi seda nii ägedalt, et hetkega sündis otsus- Nils laulgugi! Nii sündis. Peale kõnet ja minu eelmängu astus ta külaliste seast välja hakkas Puudutust laulma. Oi, see oli ilus üllatus! Pruutpaaril mõlemal pisarad jooksid! 

Järgmisel päeval oli hullumaja. Pidime kell 11 teises Eesti otsad Jaani 104 aastast sõbrannat matma. Ta oli sama vanaprouat käinud õnnistamas 7.augustil, mil meil oli Taageperas kontsert. Kujutage ette, nii oluline oli prouale Jaaniga kohtumine, et ta lihtsalt ei saanud enne lahkuda! Matus oli kaunis ja väärikas ning pälvisime ohtralt tunnistavaid sõnu. Kell 2 tuli aga olla juba Raasikul ühes pulmas. Nagu aru saate, on selliste vahemaade läbimine ajagraafikus püsides suhteliselt võimatu. Aga meil polnud valikut, niisiis tuli proovida. Istusin ise rooli. Ja- I did it! Ärge küsige, kuidas! Ralliäss ei pea kõiki oma saladusi avalikustama.

Õhtul oli kõige tipuks veel meie kontsertmõtiskluse kava “…ja suurim neist on armastus” mu sõbranna, Harjumaa kauneima aia võitja nimetatud aias, kus me ei pääsenud küll vihmast, kuid et mängisime-rääkisime laia räästa all ja publik istus samuti varjualuse all, tuli sellest üks südamlik õhtu ning tagasiside oli väga soe. 

Pühapäeval pidasime tavapärased teenistused (mul oli siiski üks vähem mängida, kuna Rootsi-Mihkli omad olid Naissaarel). Ja peale seda neid tegime taas ona toreda kontsertmõtiskluse. Sedapuhku Paldiski kirikus. Vastuvõtt oli taas suurepärane. 

Seejärel sõitsime Jaani ja Lisanniga Muhusse. Kas teate, mis teeb augustikuise Muhu eriliseks? Tähistaevas! Augustis saab Muhu saarel lisaks miljonile tähele näha Linnutee galaktikat tervikuna! See kõik on kokku nagu müstiline muinasjutt! Ma lihtsalt pean saama augustiöist Muhu taevast imetleda! 

Kas te ikka teate, et saadaval on selline äpp, nagu Stellarium, mis avaldab koheselt tähe või tähtkuju nime, millele te telefoni suunate. Ta joonistab teile ühtlasi õrnalt ka tähtedesr moodustuva looma vms kujundi, illustreerimaks, mispärast üht või teist tähekogu just selliselt nimetatakse. 

Esimesel ööl oli taevas pilves ja tähevaatlus ebaõnnestus. Teisel aga säras laotus otsekui kalliskivipood. Käisime Lisanniga mööda pimedat hoovi, katuseharja kohal istus Suur Vanker, taamal sädeles Saturn, teisal hiilgas Vega. Järk-järgult ilmus nähtavale ka Põhjanael. Ja milline Linnutee! See moodustas omaette pikliku, veidike nagu uduse ala Põhja-Lõuna suunal. Võimas! 

Muhus olemise ajast tundub alati jäävat veidike puudu. Selgi korral pidime juba teisipäeva ennelõunal Kuivastust praamiga mandrile kiirustama, kuna Tallinnas ootas meid õhtupoolikul hoopis suurem lootsik, mis viis meid otsejoones Rootsi. 

Jah, me käisime kruiisil! Ma ei olnud väga-väga ammu laevaga Rootsis käinud. Ahjaa, mais sõitsime siiski Jaaniga Stockholmist Turku. Ka see oli imevahva, õhtusöögi ajal skääride vahel seilates ja puha. Tallinnast oleme aga Rootsis käinud alati lennates.Viimane laevareis Stockholmi võis olla tunduvalt üle kümne aasta tagasi. Siis käisime trioga Gröna Lundi lõbustuspargis. 

Seekordsel kruiisil olin aga oma nelja lapse ja kahe lapselapsega. Minu kallis mees ja Helise abikaasa loobusid sel korral lõbutsemisest. Niisiis olime meie trioga ühes ja Helis oma poistega teises kajutis. Tegime selle reisil endale tõeliselt mõnusa olemise- mängisime bingot (ei võitnud midagi!), võtsime osa loteriist (ei võitnud midagi!), meie Helisega lausime karaokel Smilersi laulu “Käime katuseid mööda”  (pidasime esinejatest ainsana viisi ja pidime erinevaid esitusi kuuldes end oimetuks naerma, no lihtsalt niiii naljakas on, milliseid hääli võib inimene kuuldavale tuua!) ning hilisõhtul tantsisime koos Lisanniga bändi saatel nii kaua, kuni jaksasime. 

Gröna Lund, lõbustuspark, kuhu Stockholmis taas suunduda kavatsesime, et ka Helise poisid saaks trallitamisest rõõmu, avati sel päeval alles kell 4, seega jäid karussellid järgmiseks korraks. Aga mis siis ikka. Võtsime kõigepealt plaani vaadata kõik koos, kas Rootsi kunn on kodus, see tähendab jalutuskäiku kuningalossi juurde. Lossi juures kogunes parasjagu rahvas, et hakata vaatama hoopiski vahtkonna vahetust (jah, kunn oli kah kodus, rootsi lipp paistis ilusti lossi katusel lehvimas). 

Olen vahtkonna vahetusi üksjagu näinud, aga midagi sellist nägin küll esmakordselt: kõigepealt marssisid platsile jalaväelased, seejärel ratsarügement, misjärel konferansjee, kelleks oli samuti mingi kõrge sõjaväelane, tutvustas publikule, mis edasi saab. Ja edasi, kujutage ette, andsid nood ratsaväelased, kes kuulusid ilmselt ühtlasi Rootsi sõjaväe orkestrisse sealtsamast hobuste turjadelt kontserdi Abba lugudest! See oli äge ja sürr ühekorraga. Kogu üritus kestis vähemalt tund aega. 

Seejärel suundus trio shoppama ning meie Helise ja poistega võtsime ette Paradoxi muuseumi külastuse. Paradox on justkui meie Ahhaa keskus ja Tagurpidi maja kokku. Teate, seal oli täitsa lahe! Aga ega me suurt muud teha jõudnudki!

Kuna Stockholmi päev langes meie taasiseseivuspäevale, oli mul õhtuks tellitud laeval suur buffee-õhtusöök. Tõstsime klaasid Eesti vabaduse terviseks. Kõht sai meeletult täis ja otsustasime minna spaasse, et sööki-jooki veidi allapoole hüpata. Saime privaatspaa oma saunaga, teistega sealolijatega jagasime vaid basseine. Oi, ka see oli nii meeleolukas! Mängisime basseinis kure ja konna mängu ja taaskord sai nii tohutult nalja, et mul oli kogu ninaneel suurest itsitamisest vett täis! Ja saunalaval laulsime üheskoos isamaalisi laule. 

Peale spaad oli Lisann ainuke, kes veel tantsima jaksas minna. Meie teised vajusime täiega ära. Aga sellest polnud lugu- meie peres võib igaüks teha, mis tahab, peaasi, et oleks vahva! 

Näete, on olnud tõesti palju tegemist. Jaaniga, lastega, meil kõigil koos ja ühe-kahe-kolmekaupa. Aga see kõik olnud imeline! Rootsist koju tagasijõudmine ja õhtune kaissupugemine oli otsekui kirsiks tordil. 

Milline rikkus on tore pere!

Sõjaväeorkestri Abba laulude kontsert hobuste seljast

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Titehäälne tädi ja täiskuu kuma

Titehäälega tädil oli tänasel täiskuu tunnil pea pulki täis. Väiksemad segajad ilmnevad ta ajusagarates ka muudel aegadel, tegelikult lausa enamikul ta ärkveloleku tundidest, aga täiskuu, see taevane arm, muudab eidekese puha pööraseks. 

Esteks pidas ta kirikuköögis saiajahti. Titehäälega tädi on nimelt saiade kuninganna. Ta peab need kirikurahva jaoks taldrikule asetama, et inimesed saaksid peale rammusa vaimutoidu manustamist ka ihulist kosutust. Saiade asetamine on tähtis töö, aga hirmus keeruline. Magusad saiad tuleb asetada ühele, soolased teisele alusele. Võibolla lõigata ka eelnevalt pooleks. Ja säilitada seejuures juhtpositsioon. 

Teate, titehäälne tädi on küll väle, aga saiad va kurinahad, on kordaedes väledamad. Nad hüplevad titehäälse tädi silmade ees küll üles alla, küll kätest kinni ringis, ja kõige jubedam on see, et nad sosistavad talle seejuures igasugu rumalusi. Oma kuningannale ja korraldajale! Titehäälne tädi vehib kätega mis hirmus, aga saiakesed vaid itsitavad ta üle ja lasevad oma lugulaulu edasi. 

Juhuslikule kööki astujale võib jääda mulje, et titehäälne tädi lihtsalt loobib saiakesi ühelt taldrikult teisele. Loobib nagu lutsukive, ise kord nuuksudes, kord turtsatades. Võttes aga ühelt ja virutades teisele taldrikule. Alustades taas ja taas uuesti. 

Aga too vaatepilt on vaid näiline! Just sel hetkel nõuab titehäälne tädi saiakestele kõrgeimat võimalikku karistust. Sel hetkel lendab juba vähemalt miljon saiakest sihitult titehäälse tädi silmade ees häbematus korratuses. Kirikuköögist on saanud saiade galaktika. Näe, see lihapirukas on saiakeste Jupiter. Ja too hõljuk seal nõudekapi ees moonisaiade Veenus. Titehäälne tädi on väga hädas. 

Õnneks algab selsamal sekundil, mil juustupalmik, saiakeste galaktika kaval Madu, end peaaegu ümber titehäälse tädi kõrisõlme heidab, püha kiriklik talitus - mis täpselt, pole titehäǎlse tädi vaatenurgast üldse oluline- aga sealt võib leida päästet! Teekonnal köögist kirikusaali on titehäälset tädi vallutamas uus sisemine sund.

Titehäälne tädi on nimelt nii mõneski kuulsas või kuulsusetus kooris olnud juhtsopran. Vähemalt oma kujutluses, mis on täiskuu ajal erakordselt vägev. Et kirikus vahel ka lauldakse ja et neid laule kutsutakse koraalideks, on titehäälse tädi jaoks sügavalt teisejärguline. Sest niikui orel oma registrid valla päästab, on titehäälne tädi korraga taevastes kõrgustes. Teie näete teda küll rahutult oma kohal nihelemas, aga küllap te juba teate, et visuaalne info pole ka sedapuhku tõene. Titehäälne tädi on kõrgustes ja tema ebamaist olekut reedab vaid tema ennekuulmatu hääl. Sel ajal kui teised tavapärasel kombel koraaliviisi jorisevad, teeb taevastes avarustes ekslev titehäälne tädi oma titehäälega lausa imet. Ta nimelt kiljub. Mida kõrgemale lauluviis läheb, seda verdtarretavamaks need kiljatused muutuvad. Neis kaikub ahastust ja õudu. Neis ühendub linnuriik ja džungel, pudulojuste pulmalaul ja vedurivile. Sõnu neil lauludel pole. Või noh, teiste jaoks vast oleks, kuid titehäälse tädiga ei suuda keegi võidu laulda. 

Järgmine etteaste tuleb armulaua eel. Täiskuu ajal eriliselt atraktiivne. Siis kehastub titehäälne tädi karjakoeraks, kel tuleb kõik lähedalasuvad lambukesed altarivõre äärde valvelseisakusse ajada. Kirikus võib olla vaid kuus-seitse inimest, aga titehäälne tädi jookseb end sellegipoolest oimetuks. Ta lidub läbi kõik pingiread, et kontrollida, ega mõni oinake või uteke pole ometi pingi alla kõhuli visanud. Tavaliselt pole. 

Titehäälne tädi maandub ise altari ette alles siis, kui armulaud on peaaegu lõppenud. Ta litsub end kõige kitsamalt kõrvu seivate inimeste vahele ja lõõtsutab häälekalt, et nood tajuksid sooritatud ülesande üüratut raskust. Titehäälse tädi panus peab olema üldsusele nähtav. 

Vahel soovib titehäälne tädi pidada ka lauakõne. Seda siis peale kiriklikku talitust. Siis kui saiagalaktika on oimetuks loobitud ja lapikutena lauale kantud. Lauakõne võib alata täiesti suvalisel hetkel. 

Täna näiteks lõikas titehäälne tädi kahe professori omavahelisse vestlusesse, rebides kotist suvalise klade ning karjatades, et vaid tema teab täit tõde. Tajusin õudusega, et titehäälne tädi üritab järgnevalt oma tõe ka teistele teatavaks teha. Lauakõnena. Ei, pigem lauakarjena. Ta tõusiski püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Kuna aga nii professorid, kui muu rahvas näisid piisavalt ehmunud, sikutasin ta varrukat pidi robinaga maa peale ja sisistasin kaks ranget võlusõna: jää vait! Mõjus.

Ega lõputult ja igas valdkonnas saa ka seda va täiskuud kummardada. Nuusutaks vahelduseks ka tavaelu meenutavat olemist. 

Titehäälsest tädist sügava ohkena väljavoolav õhk tundus olevat kõikidele kergendus.