Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela kriimud pisipoisid tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…