Otsa-kool oli kui uks täiskasvanu ellu. Korraga oli kogu järgnev haridustee enda otsustada. Harjutad või ei harjuta. Käid koolis või ei käi. Õpid või ei õpi. Ise tead.
Otsa-kool oli hoopis teist nägu, kui muusikakeskkool. Siin oli värsket vabaduse hõngu ja eriilmelised inimesed pigem rikkuseks. Või oldi nendega lihtsalt harjunud.
Ukse ees näiteks seisid kindlad suitsetaja-tüübid. Iga kell ja iga ilmaga. Need olid Otsa-kooli igavesed õpilased. Nad arutasid uksel maailma asju ja andsid tunnistust, et ega Otsaski kerge pole. Kui mu tütar põlvkond hiljem gümnaasiumi kõrvalt Otsa-koolis käis ja mõlemas koolid hiilgavad tulemused püüdis, nentis ta, et just need uksealused olid kõige suuremad kaeblejad, et “mitte midagi ei jõua”. No muidugi ei jõua, kui sa lävepakul pidama jääd!
Kes aga pakust üle sai, leidis eest toreda sopilise maja. Selles majas peitus nii klassikat kui poppi, nii jazzi kui rocki. Ilmselt olime meie, klaverdajad, ühed igavamatest Otsa-kooli asukatest. Kogu meie kursus olid suht nohikud ja harjutasid palju. Mina ka. Keelpilliosakond asus teises majas. Nemad olid vist sama igavad.
Pillimängu tase oli ebaühtlane. Aga see on ka loogiline, sest Otsa kooli sai õppima asuda nii põhi- kui keskkooli baasil. Siin oli mõneaastase pillimängu kogemusega õppureid Kapa-Kohilast, kui väga kobedaid tüüpe mõnest muust põnevast Eestimaa nurgast. Kõik inimesed olid aktsepteeritud ja neid võeti sellistena nagu nad olid.
Õhkkond oli loominguline, ja seda paljuski tänu just sellele akadeemilises ringkonnas paljukirutud kergema muusika suunale. Vähesed teavad, et “klassikutega” on tihtilugu nii, et nad on oma erialas kõvad käpad, aga kui paluda neil näiteks mängida “happy birthday to you” ning õiges helistikus nooti pole pakkuda, siis nad seda ei tee. Sest nad ei oska. Vaat selles osas oleks küll akadeemilises muusikahariduses vaja kohest muudatust! Mõni popmuusik tundis vaevu nooti, aga mängis nagu kulda.
Kõik, mis puutus improvisatsiooni või muusikalisse vabasse väljendusse, olgugi, et see ei pruukinud ehk olla nii kõrgel tehnilisel tasemel, kui muusikakeskkooli klassikalised pärlid, oli niisiis selles majas toredasti esindatud. Meie, klassikud, püsisime siiski visalt oma liistude juures. Minagi olen kahjuks suht kehv improviseerija. Aga vähemalt oskan teha lugudele ilusaid seadeid.
Õpilase-õpetaja suhe oli Otsa-koolis kollegiaalne. Sain pikkamisi isegi oma hirmudest vabamaks! Profesionaalse muusikalise väljendusvabaduseni oli muidugi veel pikk tee käia, aga vähemalt oli mu tehniline tase igati konkurentsivõimeline. Meie kursusel oli mitmeid häid mängijaid.
Tegelikult otsustas ja ilmselt otsustab ka praegu iga muusiku taseme ära see, kas ta pääseb peale lõpetamist edasi õppima. Otsa-koolist ja ka Tartu Ellerist kokku võeti kindlasti vähem õpilasi Muusikaakadeemiasse, kui Muusikakeskkoolist. Klaveris võis see suhtarv olla lausa kaks kolmandikku ja kolmandik või veelgi suurem Otsa ja Elleri kahjuks. Aga kes ikka pingutas ja kel eeldusi oli, see võeti vastu ja jätkas oma teekonda juba koos Muusikakeskkoolist tulijatega.
Millegipärast arvan, et koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialale võeti enamus just Otsast ja Ellerist. Aga ega ma eriti tea.
Sellega, et Otsast ehk siis MuBa kutseõppest peaks interpretatsiooni erialad üldse ära kaotama, ma nõus ei ole. Samas püüded Otsa ja muusikakeskkooli tasemeid keskkooli lõpuks ära ühtlustada, millest olen praegusel ajal palju kuulnud, on minu hinnangul määratud luhtuma. Otsas on liiga erineva taustaga õppurid. Ja teisalt ei saa tippusid madalamaks lihvida.
Ehk peaks see kutseõpe lihtsalt osaliselt tasuline olema?
Sellised meenutused siis Otsa koolist…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar