Unenägu

 Näen siiani vahel seda und. Olen laval. Näiteks Estonia kontsertsaalis. Klaveri taga. Või oreli taga, aga mitte varjatult orelirõdul, vaid samuti suurel laval. Saalitäie rahva ees. Mul on soolokontsert, aga ma ei oska mitte midagi mängida. Püüan end iga hinna eest päästa, mõeldes paaniliselt, et äkki on kuskil mingi noot, millest mõni väga aeglane lugu otse lehest ära mängida, tehes nägu, et nii peabki olema. Õnneks ärkan alati selle koha peal üles. See on õudne ärkamine, hirmuhigi otsa ees, välja arvatud fakt, et kõik juhtus vaid unes. 

Kuulan praegu, mil seda lugu kirjutan, klassikaraadiost Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti. Orkestri ees musitseerivad suurepärased pianistid. Esimese loona kõlas just mu ühe lemmik-klaverikontserdi, Griegi, esimene osa. Nautisin väga. Mõtlesin, milline privileeg on mul seda ilusat muusikat siin, meie Saaremaa kodus kuulata. Ja kuidas ma ei tahaks seda ise seal kontsertsaalis esitada. Sest esiteks, siis peaksin ka päriselt selle tundega vastastikku seisma, mis mind vahel unes kummitab. Ja teiseks tean selle ameti telgitaguseid. Tean, millist tööd enne oodatavat suurepärast ettekannet tehakse. Aastakümnete viisi. Isegi siis pole kindel, et kvalifitseerutakse. Ka siis, kui seda hullult soovitakse. 

Mina pole midagi säärast kunagi tahtnud. Ei taha tänagi. Ometi satun ikka ja jälle “lavale”. 

Kuulasin hiljaaegu ühe psühhoanalüütiku loengut meie ununägude maailmast ja tähendusest. Oleksin väga soovinud saada vastust, miks osad unenäod ikka ja jälle ilmuvad ja mida nendega peale hakata. Analüütik kinnitas küll, et unenäod kannavad mingit kindlat sõnumit ja kui nad sageli ilmuvad, tuleb neid kuulata ja nendega tööd teha- nad tahavad meile midagi öelda, mis on varjul me alateadvuses. Seda ma tean! Olen pikalt kannatanud petturi sündroomi käes ja peljanud, et kohekohe saavad kõik aru, et minu saavutused ja karjäär on vaid õnnelik juhus, millel pole mingit pistmist mu pingutuste ega andega. Aga mida sellega teadmisega peale hakata?

Kuniks ma saan oma mängule tagasisidet, on kõik hästi. Tavaliselt saan. Kui aga mu etteaste läheb igati korda, aga mitte keegi justkui ei märka seda, võin kergesti langeda tagasi sinnasamasse kahtluste auku: et nüüd on see siis juhtunud… Viimati tundsin end petturina ühel hiljutisel ülesastumisel, kus olin küll “illustreeriv element”, aga ootasin siiski mingitki märget või märkamist, et mu olemasolust üritus kenamaks muutus - või kasvõi lihtsalt “aitäh'i”. Aga seda ei tulnud. See oli räbal tunne!

Paralleelselt mõtlen seda lugu kirjutades sellele, kes õigupoolest üldse on professionaalne muusik? Interpreet? Tippmuusik? Sest iga profesionaalne, ütleme magistrikraadiga muusik ei ole ju tippmuusik, ega? Aga see, kes suures kontsertsaalis soolokontserdiga või orkestri ees soleerides esineb, on, eks? Aga kui suure saali ja millise kontsertide arvu pealt tõmmata piir?

Annan samuti kontserte. Minu eriala tähendabki pidevat esinemisolukorda. Lühemaid ülesastumisi on mul igal nädalal. Üks kuni kolm kindlasti. Sageli olen andnud ka umbes tunniseid kontserte kellegagi kahasse, mis tähendab, et osaliselt olen kammeransambli partneri või saatja rollis, osaliselt esitan aga orelisoolosid. Ning lõpuks, olen andnud ka soolokontserte. Tõsi, viimasel ajal ei ole ma soolokontsertide pakkumistele enam “jah” sõna öelnud, sest nendeks valmistumine on väga pikk ja tõsine tööprotsess. Mõtlen siinkohal vähemalt tunniajast oreli soolo-etteastet, mille tarbijaskond on üliväike ja mille raskusastmest arusaajate ring on veelgi ahtakesem. Paljude teoste puhul, mis nõuavad metsikuid harjutustunde, pole võhikul võimalik arugi saada, kas mängitakse hästi või halvasti, pihta või mööda. Möönan, et nii mõnegi heliteose kuulamine on mulle eneselegi piin, liiatigi siis teistele. Seevastu kaunite meloodiatega oreli- või klaveri pooltunde meeldib mulle läbi viia ikka ja jälle. Eelmainitud etteasted ei roni kunagi mu unenägudesse.  

Põhjus, miks ma sel teemal üldse kirjutan, on hiljutine skandaal MuBas, mis jõudis ka ajakirjandusse ja mille lõpptulemusel MuBa direktor lahkumisavalduse kirjutas. Mõtlesin neil päevil palju enda muusikuks kujunemise loole, edusammudele ja raskustele. Ja ülaltoodud unenägudele. Tahaksin veidi arutleda, milline oleks minu jaoks ideaalilähedane muusikuks kujunemise mudel täna. Ja milline oli see kolmkümmend viis aastat tagasi. Küllap kuulub nii mõndagi mu alateadvuses toimuvast just viimatimainitud perioodi.

Ma ei mäleta, kas Jaan jutlustas sellest või kuulsin seda kusagilt mujalt, aga jutustuse mõte oli see, et neile, kes ei oska sind hinnata, ei ole kunagi mõtet hakata oma headust vägisi selgeks tegema. Sellega annad oma ande ja väe ära. Sellisest kohast tuleb vaikselt lahkuda ja otsida enese jaoks parem paik. See, kus sind vajatakse, märgatakse ja hinnatakse. 

Üldjoontes on mul selle asjaga siiski hästi.