Muusika on lihtsalt nii kaunis kunst ja maailmas on elanud nii palju geniaalseid heliloojaid, et interpreet peaks seda ilu esitama vaid sära silmis ja armastus südames - vaid siis muutub ta kaasloojaks ning tema esitus võidab publiku südame.
Interpreet on otsekui sild helilooja ja maailma vahel. Interpreedi isikust ja tema interpretatsioonist sõltub uskumatult palju. Välja kujunenud interpreedile peaks olema tema esituslaad kui uus äraõpitud keel. Seega pole vähem oluline ka interpreedi “kasvulava”. Kas teda on õpetatud kuulama selle kauni “keele”, muusika kõla, kas teda on julgustatud “rääkima” ehk mängima. Või on ta “suu” tigeduse, ranguse või halvasti ütlemistega varakult “kinni teibitud”. Imestan, et kunsti on suudetud teha ka väga rangetes tingimustes. Küllap võtab sel viisil heade tulemusteni jõudmine topeltenergia.
Jälgisin huviga, mida sotsiaalmeedias või ajakirjanduses kolme ühendatud kooli, Muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja balletikooli kohta jagati. Mul ei ole olnud mingit erilist arvamust nende koolide liitmisest. Küll aga olen kuulnud palju teemakohaseid arvamusi teistelt. Olen mõned korrad käinud MuBa majas, esimest korda ekskursioonil, teised korrad mõnel kontserdil. Maja on jätnud sümpaatse mulje. Ilus ja uus. Aga sisu…
Arvatakse, et muusikakeskkooli ja Otsa-kooli ei oleks tohtinud kokku liita. Et üks on nn kutsekool, teine süvendatud muusikaõpet pakkuv gümnaasium. Ega minagi täpselt aru saa, mismoodi need kaks seal üheskoos toimivad, aga et olen ise õppinud mõlemas, tean natuke, mis koolidega on õigupoolest tegemist. Siiski on mu andmed veidi vananenud, kuna sain keskhariduse taasiseseisvunud Eesti algusaastail, mil valitses veel nõuka-aja mentaliteet.
Muusikakeskkool oli kummaline kool. Ühest küljest oli ta tõesti hästi range ja tulemustele orienteeritud. Mis on ju ühest küljest ka õige. Sellest koolist kasvasid aegade algusest välja tippinterpreedid, kes juba lapsena võitsid (minu mäletamist mööda põhiliselt Tšehhoslovakkias, aga hiljem ka mujal korraldatud) konkursse ja vallutasid hiljem kodu-, kõige paremad ka välismaised lavad. Tähele tuleb panna siiski seda, et päris “tippusid” polnud (siis ega pole ka praegu) palju. Nende kõrval oli klassitäite kaupa “tavalisi” lapsi, kellest kasvasid samuti muusikud. Või siis ei kasvanud. Joondumine käis siiski kõige andekamate järgi. Õpetajalegi oli prestiižne õpetada “üliandekat”, et sellega konkursile sõit. Aga küllap oldi rahul ka keskmise korralikuga.
Üldiselt valitses selles koolis (või äkki ainult meie klassis ja sõpruskonnas?) loominguline õhkkond. Seda ei tekitanud aga mitte õpetajad, vaid me ise.
Erialaõpetajad, aga ka mõned üldaineõpetajad võisid endale lubada käitumist, mille tõttu tänapäeval vallandataks päevapealt. Küllap enamus olid ikkagi normaalsed ja tasakaalukad. Aga mõni lõugas, mõni loopis mööblit, mõni sõimas inetute sõnadega. Õnneks mul endal päris “marutõbiseid” pedagooge polnud. Küll aga esines emotsionaalset väärkohtlemist. Selle eest oli end võimatu kaitsta.
Täiesti legaalne oli õpilaste avalik võrdlemine- andekad ja andetud. Kuna mina tulin muusikakeskkooli hiljem, kuuendasse klassi, olin teistest klaverimängijatest nõrgem. Oma eakaaslaste poolt ei mäleta ma mingit kiusu, aga kuulsin-nägin ise, et nad on minust hulga tublimad.
Õpetajate poolse avaliku võrdlemise tõttu olid kõik esinemised minu jaoks kohutavad. Tihtilugu ei mäletanud ma isegi, mida laval tegin ja kuidas sealt ära sain. Kui õpetajad peale arutelu saalist väljusid, väljus sealt ühtlasi pahvak külmust.
Minu klaveriõpetaja surus mitu aastat mu käsu “õigesse asendisse” ja andis mulle järjest lihtsamaid lugusid, et suudaksin kõike “õigete kätega” mängida. Ma ei tea siiani, mis mu käte juures valesti oli, sest ühegi hilisema õpetajaga samu “probleeme” ei esinenud. Arvan, et sellest ajaperioodist pärinevadki mu alateadvuses ekslevad ja aeg-ajalt silme ette tulevad unenäod, milles ma ei oska mängida ainsatki nooti. Ometi, kordan veel, ei mäleta ma ainsatki ebameeldivat võrdlemist oma eakaaslaste suunalt.
Küll aga oli seda näiteks viiuliosakonnas. Seal oli juba teatud õpetajate juures õppimine omaette privileeg, millest valju häälega räägiti. Loomulikult pandi muuhulgas valjuhäälselt paika ka see, kes üldse oskab mängida ja kes on täielik äpu.
Just sellest ajaperioodist sain kaasa tohutud kompleksid ja kindla teadmise oma andetusest. Üheksandas klassis soovitati mul asuda õppima koorijuhtimist, mis peeti vaikimisi interpretatsioonist aste madalamaks leveliks. Kuna ma olin selleks ajaks oma ebaõnnestumistega täiesti ära peedistatud, tundus eriala vahetus tupikseisust väljapääsuna. Peagi aga selgus, et minus ei peitu kübetki koorijuhti. Kõik see “seina vehkimine” (kujutletava koori juhatamine) ja häälepartiide pähetuupimine tegi mind veel õnnetumaks. Lisaks tuli välja, et ka koori saab juhatada ainult “spetsiaalsete” kätega. Minul neid muidugi taas ei olnud. Järk-järgult tekkis vastuseis õpetajaga. Ta sai ju aru, et mind asi ei huvita. Otsustasin end ise üles töötada ja jätkata siiski klavermängijana. Mingil ajaperioodil ma enam koolis ei käinud. Ega see kedagi ei huvitanud ka. Aga tegin meeletu harjutamisega oma otsuse teoks!
Võrreldes nende “muusikakeskkooli traumadega”, millest ajalehest ja sotsiaalmeediast lugesin, pääsesin siiski päris hästi. Nende meenutuste juurde ei olnud lisatud õpingute aastaarve, aga kahtlustan, et see pidi olema kas “minu aeg” või äärmisel juhul “Helise (mu tütre) aeg”. Ma ei tahaks uskuda, et tänasel päeval saaks MuBa toimida sel viisil, kui vanasti. Millised vanemad sellist väärkohtlemist praegusel ajal lubaksid?
Olen vägagi eriandekate toetamise poolt. Ka tänapäeval. Ainult et mitte teiste arvelt. Inimest tohiks võrrelda ainult tema endaga. Vana muusikakeskkooli ei peaks küll taga igatsema! Jah, ka sel viisil kasvatati tippe, aga samas ka sandistati inimesi ja nüüd olgu need ajad möödas. Arvan, et palju paremad tulemused saab heaga. Motiveerimise ja kiituse kaudu. Ka see, kes lõpuks ei soovigi saada muusikuks või see, kes otsustab mitte käia konkurssidel, väärib head kohtlemist. Muusika on nii ilus kunst, et seda lihtsalt ei tohi mingi kisa ega halvastiütlemisega ära rikkuda!
Järgmises postituses kirjutan Otsa-koolist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar