Armastuse apostel sai Suurel Reedel täistabamuse, lebas Vaiksel Laupäeval näoli maas ja tõusis Ülestõusmispüha hommikul reipalt üles kantslisse. Teisel Ülestõusmispühal ilmus ta taas, kuid siis ei tohtinud teda puudutada.
Teisipäeval toimus aga langemine, sest ega jutt pole Kristusest! Armastuse apostel tegi valearvestuse. Naised, kes pidid nutma Vaikse Laupäeva öösel, said nutta ja kaevelda teisipäeva ööl vastu kolmapäeva. Ööl vastu kolmapäeva oli kivi hauakambri ukselt ära veeretatud ja armastuse apostli koletud saladused said sealt jõena välja voolata. See oli tume, sogase veega jõgi.
Armastuse apostel oli langenud. Ta südames polnud enam armastusele kohta. Oli vaid meeleheide ja meelepete. Armastuse apostel tahtis, et ta suudaks nutta koos naistega, aga mingi osa temast leidis, et see ei sobi tema senise oreooliga.
Nii jättis ta naised kus see ja teine ning alustas pimeduses taas laulu, mis kutsus ühinema nii jõed kui mäed, linnud ja loomad taeva all ning inimesed, kellel oli temast hea meel, kes palistasid teepervi ja raputasid temale pöidlaid ja südameid. Seekordne tõus, leidis armastuse apostel, peaks olema veelgi kõrgem, veelgi võimsam ja veelgi kuulsusrikkam. Langemisest ei kõnelenud ta kellelegi.
Aga Maarja pani kõike seda, mis toimus, tähele ja mõtiskles sellest oma südames…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar