Unenägu

See unenägu on mul selgelt meeles, kuigi võisin siis, kui seda nägin, olla viie-kuueaastane. 
Seisime emaga Marja trollipeatuses. Järsku tuli minu juurde üks võõras tädi, kes võttis mu käe alt kinni ja hakkas mind jõuga enesega kaasa vedama. Mul ei olnud jaksu vastu punnida. Hakkasin kõva häälega nutma ja ema hüüdma. Ema aga lihtsalt seisis ja vaatas ega teinud mitte midagi!
Aeg-ajalt mõtlen sellele unele. Kujutamata ette, kui palju võis mu toonases elus olla tegelikku üksindust ja ema-isa igatsust, kui olin tudengitest vanemate lapsena ühe või teise hoida, aiman, et see mällusööbinud unenägu võib olla kõige esimene seletus mu hülgamishirmule, mis mingil määral jälitab mind siiani.
Talun üsna hästi vaidlemist, riidlemist, argumenteerimist, seletamist, nutmist, isegi karjumist ja uste paugutamist ning muid täiskasvanu vastutusvõimelise elu mõttes äärmuslikke emotsioone. Ainsad, millega ma kohe üldse toime ei tule ja mis mu paanikanupu otsemaid punasesse tsooni lennutavad, on pikk vaikimine ja ära kadumine.
Ma väga pelgan, et ülalmainitutega toimetulek on mingil määral seatud mu eluülesandeks. Praegu saaksin igatahes selle äralahendamise eest endiselt puhta kahe.
Ma tean, et vaikimist ja ärajooksmist või ärakadumist kasutavad kommunikatsioonivahendina need, kelle loomulik elukeskkond on ümbritsevatest vähemal või rohkemal määral emotsionaalses distantsis. Ja see distants on omakorda tekkinud üleseotusest kellegagi, tihtilugu lapsepõlvest, aga võibolla ka hilisemast lähisuhtest, kellelt on saadud haiget. Miks sellised inimesed ikka ja jälle minu teele sattuvad, sellele ei oska ma aga seletust leida. Ema oli säärane ju vaid unenäos...
Ma hüüan su poole. Hüüan järjest kõvemini ja kõvemini. Mu häälde sugeneb vaikselt nutumaik. Pisarad hakkavad voolama. Mu tunded- viha, ahastus, pettumus, ebaõiglustunne ja valu, on nagu see tädi, kes mind sinu juurest kaugemale lohistab. Ma ei taha temaga kaasa minna, aga teisiti ma ei suuda ega oska. 
Sina aga seisad nagu see imelik ema seal unenäos- tardunult, osavõtmatult, eemalolevalt. Mingil hetkel ma sind enam ei näe. Sulle on lihtsam lahkuda, haihtuda. Loodud side aga lohiseb veel kaua-kaua punase niidina kummagi meeltes...

Pean õppima selliseid inimesi natukene varem ära tundma.