Pühapäev, 2. august 2020

Merehaigus

Ma ise ka imestan, kuidas neil ometi õnnestus mind ära rääkida.
Ma ju tean, et ei talu eriti meresõitu. Ometi olen merel käinud lugematu arv kordi ning neist mõnelgi on ta näidanud ka oma karmimat poolt. Siiani on need aga olnud lihtsalt lühemad sutsakad. 
Nüüd sain aga õppetunni, mida ei unusta elu lõpuni. 
Startisime Muhust kell viis hommikul. Tulime lastega laeva otse maakodust. Ülejäänud magasid laeval. Et eelmisel päeval oli merel olnud torm ja purjeka väljumist edasi lükatud lausa kolm korda, olin kindel, et olukord on lõpuks ometi kontrolli all. Mulle kinnitati, et Viirelaiu tagant avamerele sõites võib ehk veel imeveidike kõigutada, kuid seegi väheldane järellainetus vaibub õige pea. 
Päikesetõus oli imeline, kinkis Kesselaiule nõidusliku kuma, muutis Virtsu tuulikud ebamaiseks ja võlus Viire taha vikerkaare. Lonksasin pahaaimamatult kohvi ja ümisesin omaette Muhust pärit lapse uneleõõtsutamise laulu:
Viire takka tulevad kolm meresõidu masinat.
Neil kõigil suitsutorud pääl, vaat kolm suurt laeva seisvad sääl...
Õõtsutamine tuli tasakesi üle pärisellu. Mida vähem roosana paistis Viirelaiu eemalduv majakas, seda rohkem muutus mere õõtsutamine hüpitamiseks. Kui majakast paistsid vaid kontuurid, oli hüpitamisest välja kasvanud suuremat sorti pillutamine. Kui seda märkasin, oli juba hilja. 
Pidime kõigi eelduste kohaselt olema teel kümme tundi. Kui esimest korda oksendasin, olime merd kündnud poolteist toredat tundi. Mulle ei teinudki meelehärmi iiveldus, vaid see, et taipasin liiga hilja, millesse olen end oma ohjeldamatu seiklusjanu tõttu tegelikult mässinud ja mis kõige hullem- kui kaua aega tuleb mul eeldatavasti selle olukorraga rinda pista. Need tunnid, mis ees ootasid, tundusid väljakannatamatult üüratud. 
Aeg ei halastanud mulle. Stefan Kleini raamatus "Aeg. Aine, millest koosneb elu.", seletatakse pikalt lahti, kuidas me aju aja kulgu tajub ja kui erinev võib see olla eri situatsioonides. Uskuge, merehaiguse korral tundub ka sekund sajandipikkune!
Kell kaheksa tundsin, et vajan kiiremas korras abi. Selleks ajaks oli oksendamine muutunud lakkamatuks protsessiks. Aga ees ootas veel seitse tundi sõitu! Meeskond ei olnud abiandmise-mõttega just kõige innukamalt kaasas. Nad normaliseerisid olukorda, kuis oskasid, andsid nõu palju vett juua, et oksendamine kergem tunuks ja pidasid mereltpääste varianti suhteliselt mõttetuks ning arutult kalliks. Helikopteri kutsumist isegi ei kaalutud. 
Ma ei jaksanud enda eest võidelda. Samuti ei teadnud ma, kus on mu lapsed ja kas nendega on kõik korras. Lamasin liikumatult ahtris asetseval pingil, silmad kinni. Mul oli korraga kuum ja külm. Käed ja jalad tõmblesid kontrollimatult.
Ülejäänud reisikaaslasi ei olnud tervelt poole reisi vältel näha. Nad magasid, sest eelmine õhtu Kuivastu sadamas olevat veninud pikaks ja lõbusaks. Saate aru, enamus inimesi suudab ka tormi käes viseldes rahumeeli unenägusid näha, oskamata uneski aimata, milline eluvõitlus toimub nende pea kohal tekil. Neil ei hakka eales iiveldama, nad ei oiga kunagi abi järele, nad ei lange lõbusõidul eluohtlikku seisu. Miks küll mina? 
Ahjaa, üks mu kaaslastest ilmus paaril korral siiski nähtavale, vaatas mind kaastundlikul pilgul ja andis teada, et loeb mu eest lakkamatult Roosipärga. Vaatepilt, mis avanes, oli niisiis piisavalt kohutav. Ma peaaegu ei kuulnudki teda, aga praegu tunnen selle avalduse eest muidugi siirast tänu.
Aeg läks omasoodu edasi, minutid venisid teosammul, meri mässas endise hooga. Kapten ja madrused kandsid kordamööda mu ette ja minu juurest ära kilekotte ja salvrätte. Paraku pidid nad vahepeal tegelema ka laeva juhtimisega. Tundsin end üksiku ja mahajäetuna. Hingehoiu õpinguist on mulle meelde jäänud, et surev inimene vajab turvalist kohalolu, palveid ja käehoidmist. Mulle seda ei pakutud. 
Ainus fragment, mis veel praegugi sellest kohutavast olukorrast kangastub, on Karl Johanni pisaraist nõretav nägu. Ta arvas tõemeeli, et suren. Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil... (Roosipärja kolmas palve, kolmandal väikesel helmel.)
Teine eluvõitluse etapp algas mu ümberasumisega laeva keskel asuvasse nn koosolemise ruumi. See oli kapteni käsk umbes kella kümne ja üheteistkümne vahel. Ahtris pidavat nimelt rohkem loopima. Mu nuuskamisest lukus kõrvu jõudsid korduvad kinnitused tuule peatsest suunamuutusest ja peagi peeglina sillerdavast merest. Siseruumis lisandusid öökimishoogudele minestushood. Muud vahet ahtri sündmustega võrreldes polnud.
Tuule suund muutus aga järk-järgult tõepoolest. Kui varem pillutasid lained laevukest sihitult siia-sinna, siis mingist hetkest hakkas see esmalt ninaga kuhugi sügavikku kukkuma, et seejärel rappudes ja puristades jälle pinnale tõusta. Kui arvate, et selline õõtsumisviis merehaigele paremini sobis, eksite rängalt.
Kolmandal etapil olid mu kaaslased ärganud. Nad vaatasid mind õuduse- ja kaastundeseguse pilguga ja käisid seejärel ükshaaval teatamas, et Ruhnu läheneb juba tohutu hooga. Vaid paar tundi veel, käkitegu! Ma ei jaksanud tõusta ka siis, kui Ruhnu juba tõepoolest käega katsutav oli. Proovisin, aga vajusin taas. Alles neil hetkil, kui laev kindlalt kai ääres seisis, ajasin end vaevaliselt püsti, pesin näo külma veega puhtaks, vahetasin teksapüksid suvekleidi vastu, kammisin juuksed, värvisin huuled ja sõitsin rattaga randa. 
Seal võtsin otsejoones pileti järgmisel hommikul Kuressaarde väljuvale katamaraanile, mis sõidab täpselt kaks tundi. Lisann sai mulle ette näidata laeval valmisheegeldatud näpunukke, Loviisa võttis noomida, et oleksin pidanud teda kuulama ja reisi ära jätma. Karl Johann aga vahtis enese ette ja kühveldas käte vahel liiva. Tema oli endiselt šokis. 
Järgmise päeva päikesest sillerdaval merel kihutav katamaraan ja jalutuskäik kaunis Kuressaares tegid meist taas inimesed. Purjekas tõi me rattad ja muud mahajäänud asjad Muhusse täna hommikul. Meri olevat olnud kogu tagasisõidu vältel peegelsile. Vahet pole.
Kõik pole loodud merekarudeks. Mõnel on eluõigus ka õrna ja tundlikuna.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar