Headuse jõulupuu

Olen juba kunagi maininud, et minu jaoks lõppevad jõulud esimesel jaanuaril. Pärast seda ei soovi ma kuulda ühtki jõululaulu ja tahan kiiresti oma elamisest eemaldada kõik kulinad ja karra. Kuuenda jaanuari ehk kolmekuningapäevani on jõuluhõng siiski veel omal kohal seoses vana õigeusu kirikukalendri traditsiooniga. Aga seejärel olgu ikkagi päriselt lõpp!
Seda enam imestan enese üle selsinasel aastal. Minu elutoas kõrgub nimelt endiselt kuusepuu! Loomulikult kulinate ja karrata- aga ikkagi. Puu on sirge ja üsna hõre. Mu poja klassivenna ema arvas seda kaugelt vaadates, et küllap ka okasteta. Aga ei, lihtsalt väga hõre, kaitsesin kiivalt metsast toodud puud. Mulle ta meeldib.
Minu jaoks on osad nn meestetööd ületamatult rasked. Kuuse kojutoomine kuulub nende hulka. No kuidas ma vinnan ta õlale ja kuhu ma temaga sedaviisi lähen? Olen ju hinges daam ja ihultki üsna habras...
Igal aastal olen siiski kuidagi suutnud meile kuuse organiseerida. Kui Jaani kirikusse tuuakse suured puud, lõigatakse igaks juhuks kaasa ka tillukesi ja keskmisi isendeid. Teinud sel päeval kirikusse asja, olen alati tohtinud mõne puukese ka oma auto pagasnikusse toppida. Kerge ja pretensioonitu.
Sel aastal jäin aga veidi hilja peale. Minu saabudes olid puukesed jaotatud. Ainult see hõre ja veel üks  eriti pikk konutasid kiriku eeskojas. Tõmbasin ninaga, ütlesin pisut pettunult "egas midagi" ja sättisin end juba minekule, kui üks erakordselt hea südamaga mees minult veelkord küsis, kas too hõre kohe kuidagi ei sobi. Mulle kangastus taaskord kardetav ebavõrdne võitlus- mina ja hõredik, kumb all, kumb peal? Okkaid täis müts ja rebenenud jopetasku. Kodus korduvalt ebaõnnestuvad katsed puud püsti saada. Jubedalt kaldus kord akna, kord toa poole, kuni taaskord "põmaki" ristseliti pikali. Kriibitud käed, katkenud närvid. Ka mu küllaltki mahukas linnamaastur tundus korraga põrnikasuurune. Raputasin õnnetult pead.
Aga kui ma sulle selle koju ära toon, küsis erakordselt hea südamega mees eriliselt südamlikul toonil. Jäin ukselävel seisma. Noh... siis oleks muidugi teine jutt. Aga... rehmasin käega- sa ei pea endale sellist tüli tegema.
Asi lõppes sellega, et ta tõi mulle puu. See sai kenasti üles. Täiesti sirgelt. Lapsed riputasid kulinad ja karra peale. Nagu peab. Ja puu ei ajanud isegi okkaid.
Pole siiani ajanud. Ja mina pole raatsinud teda välja viia. Tean küll, et ka väljatassimine võib tähendada okkaid täis mütsi ja katkenud jopetaskut. Aga see pole üldse see, mida tahan öelda.
Tahan öelda, et see puu kõneleb mulle headusest.
Headusest kõnelevad jõulud võivad ollagi pikad.