Killustatus

Mu praeguse elu märksõnaks on killustatus. See kurnab.
Ma tahan olla eelkõige hea ema. Selleks olen nii palju töid, kui vähegi võimalik, sättinud päeva esimesse poolde. Näiteks teraapiaseansid. Kiriku töönädala puhul võib vabalt kahe nõustamise vahele tulla veel näiteks matusemäng. Ka sellist päeva ei loe ma veel eriliselt killustatuks. Kuid kui peale selle planeeritakse veel näiteks mõni koosolek, on juba asi hull. Sama hull seis on juhul, kui olen päeva esimese poole turvaliselt üle elanud, lapsed armastusega soojas kodus vastu võtnud ja seejärel... pean linna tagasi sõitma. Näiteks leeritundi mängima. Või mõnda üritust muusikaga illustreerima. Või olen lubanud lausa külla minna. Või kokku saada. Muide, isegi õhtune trenn killustab.
Teine killustatuse aste on kodusisene. Täna oli mul näiteks vaja peaaegu üheaegselt Karl Johanni inglise keelt kontrollida, Loviisaga matemaatikat õppida, 2-kuust lapselast hoida, firma laekumised üle vaadata, homseks koosolekuks ette valmistada, lauakatted pessu panna, laste koolivormi pusad ära tellida (viimane kuupäev!), Jossiga klassiõhtu võimalikke tegevusi arutada, supervisiooniraport kirjutada, kuu eelarve koostada ja mõnele kirjale kindlasti vastata. Kõiges selles virrvarris ununes õhtusöögi valmistamine täiesti ära ja seda tuletati mulle enne hambapesu vargsi meelde. Siis oli muidugi lootusetult hilja ja pidin õhtuse rahumeelse lugemistunni koos trioga alla köögilaua ja pliidi äärde kolima. Ära jätta seda kindlasti ei saa.
Kolmas killustatuse aste on nädalasisene. Ootan tavaliselt väga-väga, et mul oleks kasvõi üks vaba päev nädalas. Esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel on minu juurde võimalik teha nõustamise broneeringuid. Reeglina tehakse igale päevale vähemalt üks. Reeglina tehakse ka sellele tööpäevale, mille ma juba mõttes vabaks lugesin, viimasel hetkel broneering. Reeglina tuleb sellele laupäevale, mille ma mõttes vabaks lugesin, viimasel hetkel matus, otse keset päeva. Või tuleb hommikul kella kümnesele ristimisele lisaks kella neljane laulatus. Ja lisaks algab ühe lapse sõbra sünnipäev kell üks ja teise oma lõpeb kell kaheksa. Või, kui millegipärast oleks muidu täiesti vaba laupäev, tuleb just sel korral sõita Naissaarele, mis võtab kogu päeva. Ja siis on veel kellegi sünnipäev pühapäeval kell pool kuus, kui mul on niigi olnud hommikust saati kaks järjestikust jumalateenistust mängida ja olen lõpetanud kell pool kaks ja suudan mõelda vaid kodus olemisest ja õhtusest saunalavast. Ja vähemalt korra nädalas sooviksin olla veel abiks oma kallile täiskasvanud lapsele ning vaadata üle oma imearmsate lapselaste kasvamine. Ja siis veel keegi helistab või kirjutab või kutsub külla või on muul viisil nii armas ja toetav. Ja ma imestan, et tunnen... viha. Ja ei taha mitte kedagi kuulda ega näha.
Ah, rääkige mulle veel veidi rahumeelsest "omm-seisundist" ja ühele asjale pikalt keskendumisest! Võin vabalt virutada! Mõttes muidugi.
Olen olnud mitu aastat üksikema, sättinud asju nii ja naa. Praegu olen ehk leidnud stabiilseima viisi edukaks toimetulekuks. Midagi vähemaks võtta või ümber korraldada ma ei oska. Olen õnnelik, et mul on tööd, mis teevad mind õnnelikuks ja toovad piisavalt sisse. Mida aga vajan, on kinnitus, et ajan õiget asja ja varsti olen oma lapsed kasvatanud toredateks noorteks. Et läheb ju järjest lihtsamaks!

Tegelikult tahaksin ma olla veel lisaks hea naine. Aga mees, kes taluks oma elus niisugust möllu ja minekut, peaks olema kas peast hull või väga eriline. Ma ei ole kindel, et sääraseid leidub. Päriselt pole siiski lootust kaotanud...