Laupäev, 11. jaanuar 2020

Tuulest kantud mõte

Kui mõnus hilisõhtu!
Õues tormab vihma, puid sasiva marutuule kohin meenutab iiliti avamere lainete loksumist, suured piisad taovad katuseräästale trummi, tänavalaternate all vedelevad läikivate latakatena märjad kõdunemata puulehed.
Ma istun ja kuulan. Seljataga on töine nädal, pidev unevõlg kimbutab pisut siiani. Aga ma ei raatsi veel magama minna. See on minu hetk.
Minu olemasolu just seesugusena, just nendest inimestest ümbritsetuna, just säärasel maalapil, selliste isikuomaduste ja oskustega on korraga muutunud harjumatult selgeks ja intensiivseks. Annan end meeleldi kokkukuuluvaks kõigega, mis mind ümbritseb.
Iseäranis tunnen taaskord ühtekuuluvust tuule ja tormiga. Kogu mu elu tundub olevat tuultest ümbritsetud. Tuul ja torm ei muuda me elu mugavaks, aga neil on iseloom, karakter, julgus. Kas ka minul? Samas kannavad tuul ja torm endas mingit seletamatut kurbust ja igatsust.
Ma ei ole kindel, et sooviksin seda tunnet kogeda mererannas või metsas, tilkuvate mändide all. Siin on aknaklaas siiski piiriks mu mõttelennu ja tõelisuse vahel. Liiga naturaalselt jääks ime ilmselt sootuks tabamata.
Kohendan sooja salli oma põlvedel. Puhangud tunduvad paisuvat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar