Lend

Kui olin kaatri, pemmi ja uhkete villadega kiidelnud, pildi peal end kakskümmend aastat nooremana eksponeerinud isanda tagant peale ühist õhtusööki autoukse sulgenud, ütlesin ootusärevaile sõbrannadele: "Kui ikka tunnet ei ole, siis olgu tal kasvõi lennuk..."
Olen ennegi mõelnud, et pean oma väljaöeldud sõnadega vägagi ettevaatlik olema... Mõni nädal hiljem paluti mind nimelt kellegi poolt lennuki pardale.
Mõelda vaid, et mõne inimese hobide hulka kuulub, umbes nii nagu minul trenn, lennusõit. Et läheme rahuliku näoga lennujaama tagumistest turvaväravatest läbi, jalutame helkurvestidega nähtavaks tehtuna mööda lennuvälja, võtame ühe toreda tiivulise, keerame võtmega ukse lahti, kontrollime näidikud üle, paneme kõrvaklapid pähe, käivitame mootori, palume lennujuhilt õhkutõusmisluba, vurame raja äärde, laseme mõned lennumasinad maanduda ja seejärel, kuulnud lennujuhilt lubavat märguannet sööstame paigalt ja ... olemegi õhus. Lihtsalt, et lennata.
Väikelennukid ei söösta kõrgustesse. Nad lendavad üsna madalalt. Ja selles peitub nende võlu! Kogu Eestimaa on nagu peo peal. Metsad ja põllud. Jälle metsad ja põllud. Vähem härmatist, rohkem härmatist. Veesilmad, tiigid, jõed, järved, kanalid.
Maanteed. Sirged, nagu joonlauaga tõmmatud. Või siis looklevad kõrvalteed, mis pole nii hästi nähtavad. Eile õhtul lähenes nii Tartu kui Peterburi poolt lakkamatu autodevool Tallinna suunas. Teisele poole sõitsid vaid vähesed. Pühapäeva õhtu.
Ja õhus on ainult üks väike lennuk. Nii palju ruumi! Nii mõnus tunne! Muide, sain ka ise veidi juhtida. kusagil Loksa kohal.
Poole sõidu peal loojus päike. Kui punaseks värvus kogu loojangupool! Ei, see ei olnud vaid punane, näha võis ka oranži, lillat, tumesinist ja halli. Aga veripunane värv oli kõige intensiivsem. Ta haaras mind täiesti endasse. Oleksin heameelega koos lennukiga selle värvi voogudesse sukeldunud. Tallinn ja tagasisõit jäigi loojangu suunda. Paraku oli päike kiirem. Mingi hetk oli järgi vaid heledam kuma. Ja siis kadus seegi.
Öine linn oli hoopis teine. Teletorn meelitas oma kolme punase tulega. Mõned kõrgemad majad olid samuti tuvastatavad. Lennujaam aga paistis esialgu nagu must auk. Maandumisrajad annavad oma asukohast aimu alles vahetult enne laskumist. Pikad valgustatud triibud mõjusid turvaliste ja kaunitena. Mu elu sujuvaim maandumine.
Tunnen, et see aasta algas hästi. Et elus on värve.
Ja kui palju on ruumi!