kolmapäev, 10. veebruar 2016

Taiji

Loviisa tahtis taiji treeningule. Ah, ärge küsige, kust ta selle peale tuli! Lapsed võtavad osad asjad lihtsalt õhust. Igatahes nõuti minult peale seda, kui Karl Johann oli maadlusvõistluse käigus suurelt voodilt maha tuuseldatud, taiji-d! Keeldumine oli võimatu.
Lõin google´i lahti. Ennäe- taiji lastele täiesti olemas! Loviisa lausa kargles heameelest.
"Sügisest siis vaatame, kuidas ajad sobima hakkavad," ütlesin minagi rõõmsalt.
Röögatus järgnes samal sekundil: "Sügisel!?"
Hmm. Läks vist valesti... "Noh, eks sa võid ju ka kohe proovida- aga teised on ilmselt juba sügisest treeninud."
Kostis sügav ohe. Siis veel üks.
Ja siis vaid üks porgandihäälne solvunud podin, mis oli adresseeritud ilmselgelt mulle: "Nojah, kunagi pole põhjust liiga vara rõõmustada..."
Ei julgenud küsidagi, mis siis nüüd sellest asjast saab. Või ei saa.
Või peaksin ehk ise uue grupi kokku panema?

pühapäev, 7. veebruar 2016

Õhtuti

Õhtuti, kui maja on täiesti vaikne, hakkan oma olemasolu ja antud ajahetkes viibimist väga teravdatult tunnetama. Mu pealaest voogab allapoole sügav rahulolu. Ta lõõgastab mu näo ja silitab õlgu. Seejärel libiseb ta üle mu rinna ja selja ning tekitab kätele vaevumärgatava kananaha. Puusadest põranda poole suubudes peatub ta pikemalt väsinud jalgadel, hääbudes lõpuks aeglaseks surinaks varbaotstes. See on kohalolu mõttes päeva parim osa.
Ma tean, et olen tervik. Mu ihuliikmed on terved ja paigas. Mu mõistus on selge ja meeled erksad. Funktsioneerin tõrgeteta.
Ometi tajun mõnikord, et midagi on puudu. Vahel kuulen seda lauluna lapsepõlvest. Mu kõri jõnksatab paar neelamisliigutust ning tunnetan selgelt iseenese valjuhäälset laulu. Kurguhääle pealt tulevad teravamad toonid. Need ei ulatu aga väga kõrgele ning keegi käsutab mind järsult vait. "Viisipidamine on puudulik, hääl pole suurem asi.", istub karm sõnum minevikust praeguse mina kõrisõlmele.
Teinekord jooksen. Jah, siinsamas istudes. Jooksen elu eest. Kõht kisub krampi ja rinnus pistab. Pistmine ei ole lubatud. "Kolm!" sõnab hääl möödanikust ning keegi lisab selgituseks, et "spordis pole ta suurem asi". Masseerin krampiläinud põlvi, siinsamas, rahulolu laua taga.
Juhtub, et käed tegutsevad omasoodu. Paberil on elevant, pildi allkirjaks aga kasvataja range käekirjaga "linnumaja talvel". Lakkamatu naer. Tänapäeva-käed tõmbuvad jääkülmaks klombiks.
Need osad minust jäid maha lapsepõlve.
Ma ei taha ju lauljaks, kui ulatan laulule käe oma ellu. Ma ei taha sportlaseks, kui väärtustan võimet anda pisteteta rinnus oma loomupärane parim. Hoopiski ei soovi ma kunstnikuks, kui loobun väitmast, et ei oska joonistada.
Seega luban mõnuga lastel omajoonistatud koera imetleda, isegi, kui nad hüüatavad "oh, kui ilus hobune!". See on ju osake minust! Samamoodi lasen oma ellu tagasi puude otsas turniva poisiliku plika, kes vahel mässumeelsena paar kõvemat sõna kähvab. Luban tagasi ojadena voolavad pisarad ja käeseljaga ärapühitud löriseva nina. Luban ummisjalgse põgenemise ja hiirvaikse peidusredutamise, ärevusest puperdav süda rinnust vaat et väljumas! Luban kõik naerud, mis maailmas leiduvad- alates arglikust turtsatusest, kuni purskuvate pisaratega hullumeelse kõõksumiseni.
Olen olnud liiga tubli, hillitsetud ja siivas.
See kõik on hea, kuid mängib mõnikord iseenda vastu.
Värvid on ju need, mis moodustavad mustri!
Beez üksi jääb tihtilugu kole kahvatuks...

kolmapäev, 3. veebruar 2016

Alkohol

Eestis on tohutult alkoholi laastava mõju käes kannatavaid inimesi. Veelgi enam vaevlevad kaassõltlased- vanemad, abikaasad ja lapsed. Alkoholismi muster jookseb musta niidina läbi suguvõsade, külvates häbi, alaväärsust, jõhkrust ja surma. Kaine lähisugulase silmad näevad küll hävingut, ent aidata ei suuda. Ei suuda ennastki. Tühjaksjoodud pudelitel on ka tervena teravad servad. Hinge poevad nad kuidagi märkamatult. Hetkel, mil nutma puhked, oled juba ammugi vermetes. Ainus, mida teha saad, on- anna see pudel talle tagasi! Nii kaua, kui sina seda hoiad, on sealt ülihea lonksata!
Oh ei, hüüatab ema, ma ei saa ju seda lubada! Ma peidan kõik pudelid ära, lisab abikaasa. Laps ei ütle midagi. Väikesed käed tõmbuvad rusikasse. Täna see ei õnnestunud, kuid küllap kunagi hiljem... Ja ta valib mehe, kes joob. Ta hakkab ise jooma. Ta äi on joodik.
Uus põlvkond, sama muster. Musta joonena. Suguvõsade kaupa. Siinsamas, väikesel Eestimaal.

teisipäev, 26. jaanuar 2016

Sees

Selline kooli sisseastumine mulle meeldib! Nädal tagasi käis trio nn avatud tunnis, kus nende tegutsemist klassis jälgis kaks tulevast õpetajat, kaks eripedagoogi ja direktor.
Täna olime kutsutud vestlusele, kus meile öeldi "tere tulemast!" ja tunti siirast huvi, kas meil on koolile küsimusi.
Ei mingit drillimist, mitte kordagi sõna "koolikatsed", kõik käis vaid mängeldes!
Mul on siiralt kahju kõikidest lastest, kes praegu päevast päeva etteütlusi teha vehivad, pead paksud otsas saja piires arvutavad, "laia silmaringi" küsimuste vastuseid pähe tuubivad ja sealjuures hirmust värisevad, kas nad ikka on piisavad.
Kõik koolikatsed on veel ees. Aga meie oleme sees!
Jess!!!

pühapäev, 17. jaanuar 2016

Kool

Meiegi keerleme nüüd koolivaliku- karussellil! Otsus on tegelikult tehtud juba õppeaasta algul, avaldus tükk maad varemgi- üks väike kristlik kool, kus trio ka eelkoolis käib. Aga ikkagi on väike ärevus sees!
Mida aeg edasi, seda selgemalt on näha, et väga paljusid tänapäeva vanemaid ei rahulda enam vana süsteemiga kombinaatkoolid, kus lapse isiksus ei oma mingit tähtsust, kus kõik väikesed arenevad hinged püütakse suruda ühesugustesse raamidesse ja massist eralduda tahtjaid kas põlatakse õpetajate poolt või nad sattuvad kaasõpilaste kiusamise ohvriks.
Minu tutvusringkonnas vaimustutakse üha vähem ka nn. eliitkoolidest ning laste koolieelset drillimist ei peeta enam heaks märgiks. Eliitkoolist saab küll suurepärased tuupimisoskused, kuid pole sugugi kindel, et noor inimene sellest ka terve närvisüsteemiga väljub. Pealegi ei seisne edu valem ju hoopiski mitte heades hinnetes ja pähekogutud faktides, vaid eluterves vaimsuses!
Just vaimsuse otsinguile olengi koos trioga asunud. Mu meelest on vägagi tervitatav, et vanemad või sõpruskond, keda pakutav haridussüsteem ei rahulda, asutavad ise sobivaid väärtushinnanguid kandva õppeasutuse ja pered, kes nende mõtteviisi toetavad, ka oma lapsed sellesse kooli toovad. Siinkohal on muidugi tähtis, et kool suudaks väga täpselt oma väärtusi ka
defineerida- mõni astutus tundub küll esmapilgul hästi "diip", kuid lähemal vaatlusel selgub, et kõik on segi nagu pudru ja kapsad- kristlus, maausk, budism, maagia... See ju küll väga usaldust ei ärata! Eks pea majagi vundament olema väga kindlalt laotud, et ehitis selle peal uppi ei lendaks!
Pean tunnistama, et olen koolivalikul valmis tegema üsna vähe mööndusi ja et enamik vanemaist on minust ilmselt palju vähenõudlikumad. Tuleb see nüüd enda lapsepõlve koolikogemustest või millestki muust, aga üle kõige pelgan ebaprofessionaalset õpetajat ja liiga suurt lastekarja. Nõustun täiesti väitega, et kuna minuga on halvasti, ebaõiglaselt või lausa alandavalt käitunud päris suur hulk pedagooge, näen "tonti" seal, kus seda võibolla polegi. Ehk valin seetõttu kooli pisut nagu iseendalegi?
Lapsed igatahes paistavad mu valikuga nõus olevat. Ülehomme lähevad nad avatud tundi. Nad ei teagi, et see on üks osa sisseastumisest! Usaldan neid sellistena nagu nad on. Nemad teavad samuti, et emme ei vea alt. Miks peaks 7- aastase maailme keerukam olema?
Peaasi, et mänguloom kaasa saaks!

neljapäev, 14. jaanuar 2016

Kaks hetke

Üldjuhul on nii, et mida rohkem on sul aega nautida hetkesolemist, ümbritsetud mõtetest, aistingutest ja tunnetest, mis kuuluvad just sellesse momenti, mida teadlikumalt asetad oma kohalolemise otsekui sädeleva pärli erilise ajahetke läbipaistvasse pakendisse, seda õnnelikumana sa end tajud.
Tean, millest räägin, sest viimased kolm kuud oli mul pidevalt kiire. Viimaks lakkasin inimestele silma vaatamast, et keegi ei mõtlekski napsata viimset tükki mu niigi puruksrebitud ajakangast. Aina jooksin, mille nimel, ei tea.
Eile rookisin õues lund. Mul oli kogu päev vaba. Rookisin kohe mitu korda. Valge lumevaip pärlendas kaunilt, labida rütmilised kraaksatused mõjusid reipalt ja turvaliselt, karge talveilm tungis puhta lõhnana sõõrmeisse. Mul oli aega nautida iga hetke. Ühel sekundil tundusid keerlevad helbed laternakumas mind otsekui naelutavat. Tajusin nende kergust, ka mu keha muutus imetillukeseks sätendavaks helbeks. Tõusin pehme tuulehoo abil üles tänavalambi valgusvihku ning nautisin oma ainukordset etendust.
Täna oli teisiti. Olin emotsionaalsest tasakaalust täiesti väljas. Lumelabidas takerdus kõige nähtava ja nähtamatu külge. Sahk oli teed puhastades lahti kangutanud rasked tumedad kamakad, mis lömitasid koledalt meie väljasõidu ees. Töö oli raske ja vaevaline. Lumehelbed tungisid krae vahele ja silma. Mõtted viibisid mujal. Viimaks virutasin labida hooletult hange ning toetasin selja männi tugevale tüvele. Helbed keerlesid laternakumas kui eilegi. Kuid täna tundusin enesele raske ja jõuetu. Lumesadu ei kuulunud minu maailma.
Alles nüüd, neid ridu kirjutades tunnen, et tegelikult olnuks täna kõik nagu eilegi, võtnuks ma vaid aega selle maailma jaoks, mitte tolle teise, millel end riivata lubasin. Jah, mõnikord ei ole meil tõepoolest teatud olukordadest pääsu. Aga hoopis sagedamini valime need ise, päris teadlikult.
Väikesed kullakotid vedelevad igapäevaselt täiesti me jalgade juures. Aga ikka leiame vabanduse neist lihtsalt üle astuda...

kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Foobia

Arvasin siiani, et mul pole mingeid foobiaid. Ei karda ma pimedust, kinnist ruumi, kõrgust, kiirust, hiiri ega ämblikke. Isegi roomajad ei kutsu minus esile kiljatust ja põhjendamatut paanikat. Kuni eilseni arvasin, et olen üks julge ja vapper inimene.
Eile aga sattusin delfist lugema uudist, et jäätee Haapsalu ja Noarootsi vahel on avatud. Ja siis kangastus see mul taas...

See võis olla kaheksakümnendate algus. Talv. Olime isaga teel Muhusse. Oli sulailm, taevast langes aeglasi raskeid lörtsilätakaid. Veidi enne Virtsu sadamat juhatas suur silt "Jäätee" paremale. Ohoo, mõtlesin mina, vahva! Autoga üle merejää sõitmist polnud mu lapsepõlves veel ette tulnud. Keerasimegi viida järgi ja alustasime sõitu. Algul oli kõik okei. Kaks sirget roobast olid ees selgelt näha, teeviitadeks seatud postid samuti. Siis aga sadu tihenes. Lumi rattakummide all muutus üha vedelamaks, nähtavus üha halvemaks. Lõpuks laiusid me ees hiiglaslikud lombid, poste polnud aga enam üldse näha. Liikumiskiirus tuli pidurdada minimaalseks. Isa näoilmes peegeldus rahutus. Kohati lahmas vesi autousteni, saar kadus udu tõttu silmist. Mind haaras enneolematu paanika. Kartsin ja värisesin. Valge lumelaip oli minutitega muutunud hiiglaslikuks veteväljaks, polnud näha, kas meie teel ikka on jäine põhi või vajume ühel hetkel lihtsalt sügavikku...
Ma ei mäletagi täpselt, kuidas pääsesime. Surmahirm püsib aga siiani naha vahel. 
Samal päeval, muide, tee suleti. Tagasi mandrile sõitsime juba turvaliselt praamiga.

Vaat sellised mälestusid kangastusid mul eile, lugedes uudist Haapsalu- Noarootsi jäärajast.  Jaa-jaa, tean küll, et suure külmaga muutub jää paksuks ja kindlaks! Mina sinna peale ikkagi ei läheks. Õnneks liigub Muhu- mandri vahel suurte veokite tõttu alati praam.