Õhtuti

Õhtuti, kui maja on täiesti vaikne, hakkan oma olemasolu ja antud ajahetkes viibimist väga teravdatult tunnetama. Mu pealaest voogab allapoole sügav rahulolu. Ta lõõgastab mu näo ja silitab õlgu. Seejärel libiseb ta üle mu rinna ja selja ning tekitab kätele vaevumärgatava kananaha. Puusadest põranda poole suubudes peatub ta pikemalt väsinud jalgadel, hääbudes lõpuks aeglaseks surinaks varbaotstes. See on kohalolu mõttes päeva parim osa.
Ma tean, et olen tervik. Mu ihuliikmed on terved ja paigas. Mu mõistus on selge ja meeled erksad. Funktsioneerin tõrgeteta.
Ometi tajun mõnikord, et midagi on puudu. Vahel kuulen seda lauluna lapsepõlvest. Mu kõri jõnksatab paar neelamisliigutust ning tunnetan selgelt iseenese valjuhäälset laulu. Kurguhääle pealt tulevad teravamad toonid. Need ei ulatu aga väga kõrgele ning keegi käsutab mind järsult vait. "Viisipidamine on puudulik, hääl pole suurem asi.", istub karm sõnum minevikust praeguse mina kõrisõlmele.
Teinekord jooksen. Jah, siinsamas istudes. Jooksen elu eest. Kõht kisub krampi ja rinnus pistab. Pistmine ei ole lubatud. "Kolm!" sõnab hääl möödanikust ning keegi lisab selgituseks, et "spordis pole ta suurem asi". Masseerin krampiläinud põlvi, siinsamas, rahulolu laua taga.
Juhtub, et käed tegutsevad omasoodu. Paberil on elevant, pildi allkirjaks aga kasvataja range käekirjaga "linnumaja talvel". Lakkamatu naer. Tänapäeva-käed tõmbuvad jääkülmaks klombiks.
Need osad minust jäid maha lapsepõlve.
Ma ei taha ju lauljaks, kui ulatan laulule käe oma ellu. Ma ei taha sportlaseks, kui väärtustan võimet anda pisteteta rinnus oma loomupärane parim. Hoopiski ei soovi ma kunstnikuks, kui loobun väitmast, et ei oska joonistada.
Seega luban mõnuga lastel omajoonistatud koera imetleda, isegi, kui nad hüüatavad "oh, kui ilus hobune!". See on ju osake minust! Samamoodi lasen oma ellu tagasi puude otsas turniva poisiliku plika, kes vahel mässumeelsena paar kõvemat sõna kähvab. Luban tagasi ojadena voolavad pisarad ja käeseljaga ärapühitud löriseva nina. Luban ummisjalgse põgenemise ja hiirvaikse peidusredutamise, ärevusest puperdav süda rinnust vaat et väljumas! Luban kõik naerud, mis maailmas leiduvad- alates arglikust turtsatusest, kuni purskuvate pisaratega hullumeelse kõõksumiseni.
Olen olnud liiga tubli, hillitsetud ja siivas.
See kõik on hea, kuid mängib mõnikord iseenda vastu.
Värvid on ju need, mis moodustavad mustri!
Beez üksi jääb tihtilugu kole kahvatuks...