Alkohol

Eestis on tohutult alkoholi laastava mõju käes kannatavaid inimesi. Veelgi enam vaevlevad kaassõltlased- vanemad, abikaasad ja lapsed. Alkoholismi muster jookseb musta niidina läbi suguvõsade, külvates häbi, alaväärsust, jõhkrust ja surma. Kaine lähisugulase silmad näevad küll hävingut, ent aidata ei suuda. Ei suuda ennastki. Tühjaksjoodud pudelitel on ka tervena teravad servad. Hinge poevad nad kuidagi märkamatult. Hetkel, mil nutma puhked, oled juba ammugi vermetes. Ainus, mida teha saad, on- anna see pudel talle tagasi! Nii kaua, kui sina seda hoiad, on sealt ülihea lonksata!
Oh ei, hüüatab ema, ma ei saa ju seda lubada! Ma peidan kõik pudelid ära, lisab abikaasa. Laps ei ütle midagi. Väikesed käed tõmbuvad rusikasse. Täna see ei õnnestunud, kuid küllap kunagi hiljem... Ja ta valib mehe, kes joob. Ta hakkab ise jooma. Ta äi on joodik.
Uus põlvkond, sama muster. Musta joonena. Suguvõsade kaupa. Siinsamas, väikesel Eestimaal.