Kaks hetke

Üldjuhul on nii, et mida rohkem on sul aega nautida hetkesolemist, ümbritsetud mõtetest, aistingutest ja tunnetest, mis kuuluvad just sellesse momenti, mida teadlikumalt asetad oma kohalolemise otsekui sädeleva pärli erilise ajahetke läbipaistvasse pakendisse, seda õnnelikumana sa end tajud.
Tean, millest räägin, sest viimased kolm kuud oli mul pidevalt kiire. Viimaks lakkasin inimestele silma vaatamast, et keegi ei mõtlekski napsata viimset tükki mu niigi puruksrebitud ajakangast. Aina jooksin, mille nimel, ei tea.
Eile rookisin õues lund. Mul oli kogu päev vaba. Rookisin kohe mitu korda. Valge lumevaip pärlendas kaunilt, labida rütmilised kraaksatused mõjusid reipalt ja turvaliselt, karge talveilm tungis puhta lõhnana sõõrmeisse. Mul oli aega nautida iga hetke. Ühel sekundil tundusid keerlevad helbed laternakumas mind otsekui naelutavat. Tajusin nende kergust, ka mu keha muutus imetillukeseks sätendavaks helbeks. Tõusin pehme tuulehoo abil üles tänavalambi valgusvihku ning nautisin oma ainukordset etendust.
Täna oli teisiti. Olin emotsionaalsest tasakaalust täiesti väljas. Lumelabidas takerdus kõige nähtava ja nähtamatu külge. Sahk oli teed puhastades lahti kangutanud rasked tumedad kamakad, mis lömitasid koledalt meie väljasõidu ees. Töö oli raske ja vaevaline. Lumehelbed tungisid krae vahele ja silma. Mõtted viibisid mujal. Viimaks virutasin labida hooletult hange ning toetasin selja männi tugevale tüvele. Helbed keerlesid laternakumas kui eilegi. Kuid täna tundusin enesele raske ja jõuetu. Lumesadu ei kuulunud minu maailma.
Alles nüüd, neid ridu kirjutades tunnen, et tegelikult olnuks täna kõik nagu eilegi, võtnuks ma vaid aega selle maailma jaoks, mitte tolle teise, millel end riivata lubasin. Jah, mõnikord ei ole meil tõepoolest teatud olukordadest pääsu. Aga hoopis sagedamini valime need ise, päris teadlikult.
Väikesed kullakotid vedelevad igapäevaselt täiesti me jalgade juures. Aga ikka leiame vabanduse neist lihtsalt üle astuda...