Little sexy

Ostsin ühest müügiportaalist Jossile õues trööpamise kombinesooni. Õudusega jäi äkitselt pilk pidama müüja kasutajanimel- "little sexy"! Juurdlengi nüüd isekeskis, mis ometi tõukab inimese aju seesugustesse segastesse keerdkäikudesse, et ta ka lastekaupu müües enesele südamerahuga just seesuguse identiteedi loob...
Õhtulehe kuulutuste-rubriigis ilmus aastaid (mine tea, äkki ilmub siiani) kuulutus, milles "miniatuurne blondiin" mehi "kohvile ja lõõgastavasse massazi" kutsus.
Usun, et "little sexy" ongi seesama!
Paljudel prostituutidel on ju ka lapsed.
Kui kurb!

Väikesed elutarkused

Kui olin ühel õdusal jutu-õhtupoolikul triole taaskord sulnil häälel seletanud, kuidas nad kolmekesi emme kõhust ilmale tulid, lisades, et õde Ellu sündis juba palju-palju varem, (mis on nende jaoks paras müstika), oli toas hetk kõrvulukustavat vaikust. Seejärel nentis Lisann elutargalt noogutades: "... jah,  ja kui me ära olime sündinud, abiellusime kohe õde Elluga..."
Vaat nii.

Lõunauinakust

Mnjah, reaalsus on see, et lõunauinakud jäävad meil kasvatusteadlaste hoogsatest näpuvibutustest hoolimata üha harvemaks. Kõige innukamalt väldib neid "kolmik number üks", Loviisa.
Õigupoolest küsin endalt juba mõnda aega, kas pedagoogiliselt õigem oleks sundida või loobuda. Emana- eriti kolmikute emana- poleks vastus raske- iga mu ihurakk kisendab lõunauinaku ajaks meeleheitlikult piskugi puhkuse järele. Inimlikust seisukohast (sest ega ema ju pole inimene ;) on aga kaks tundi asjatut voodispüherdamist selgelt mõttetu ja sealjuures suht piinarikas ülesanne. Voodisse võin ju sundida- aga silmi jõuga kinni ei vajuta! Vihastamisel pole kah suurt mõtet, sest no mida sa hing teed, kui uni ei tule!
Nii me siis istumegi üheskoos üleval. Mina siin, nemad seal. Või vastupidi. Või kõik siin. Või siin-seal. Vahet pole.
Vahe tuleb sisse siis, kui hakkame kuhugi, noh, näiteks trenni sõitma. Rampväsinud mina ja mu igierksad kolmikud! Juba esimese kahesaja sõidetud meetri pealt toimub tahavaatepeegli abil fikseeritav langus. Pea nimelt. Graatsiliselt laskub see esimese "seltsimees unetu" õiglasele rinnale, jättes minu kõrvadele muusikaks vaid sügava une rütmilise hingamise. Õige varsti ei ole peegli vaateväljas ühtki last, kes "autos kindlasti magama ei jää" ning mina, kes ma seda väga meelsasti teeksin, jätkan sõitu vaikuses. Sügav-filosoofilistes mõtetes:
Niisiis- tegelikult nad ikkagi peaksid lõunat magama...
Miks nad seda siis ei tee?
Vaat see on küsimus...

...Mis oleks üllam: Vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab... või tõstes relvad
hädamere vastu vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin
ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib
looduselt. See oleks lõpetus, mis nii hardasti on
ihaldatav. Surra, magada? -Jah magada! Võib olla
undki näha. Siin ongi konks! Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes kui maise möllu
puntrast pääseme, see paneb kõhklema. Siin peitub
põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. Kes taluks aja
piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust
ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt
kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?!...

Muide, Linnateatri "Hamlet" oli väga hea! Käisin möödunud kolmapäeval. Soovitan!

Puud olid...

Puud olid tollal kõrged ja tugevate okstega.
Seda lugu ajendas kirjutama sõbranna poolt FB üles riputatud pilt "Poeg kase otsas".
Teadsin otsemaid, et ka trio jaoks on viimaks see aeg kätte jõudnud. Etapp elus, millest pole pääsu. 
Meie maja ees kasvas kaks mändi. Mõlemad ülihead ronimispuud. Neist ühe alumine oks oli küll käeulatuses, aga latva jõudmiseks tuli tublisti vaeva näha, teisel vastupidi- alumisele oksale vinnamisega oli tükk tööd, kuid sealt edasi läks juba ludinal. Tihtilugu olid need puud meile söbrannaga "kodudeks", igal oksal ise tuba.
Jumaldan kõrgusi! Näitan ka lastele kõrguses peituvat jõudu ja väge, kaunite vaadete võlu ja igatsuse pitsitust, kui tuul nägu paitab. Juba praegu käib trio minuga kaasas igas vaatetornis, vaaterattal või kasvõi katusel! Lisann kardab lahtisi treppe. Teda kannan vajadusel süles.
Kastan oli "edasijõudnutele". Alumisele oksale tuli kättpidi rippuma hüpata, jalgadega mööda puutüve samale oksale "kõndida", üks jalg põlveliigesest üle oksa vinnata ning peale pikka pusimist kogu kerega järgi keerata. Kastan oli väga kõrge ja laiade oksavahedega. Ta ei lasknud enesega harjuda- igal korral alustasime kui otsast...
Esimese  triole sobiva puu leidsin alles sel suvel. See ei ole ronimiseks kaugeltki ideaalne, hargnedes umbes meetri- pooleteise kõrguselt järsult kaheks ning tekitades ebamugava teravnurga, kuhu jalg kipub kinni kiiluma- kuid parem siiski, kui mitte midagi. Tõstan ise lapse peale, sealt saab juba ise veidi edasi ronida. Kahjuks saab tolle puu otsas turnida vaid ühekaupa.
"Tipi" mäe jalamil kasvas kaks nõtket pihlakat (või olid need hoopiski pajud?). Mäletan üht sügistormi, mil tuul möirates kõige liikuva ja liikumatuga võitles. Pihlakad kiikusid täies pikkuses, tehes otsekui kummardusi raju meeletu võimu ees. Latvades aga kõikusime meie. Olime "tormisel merel". Jagasime kaptenitena meeskonnale heledahäälseid käsklusi- läbi tuuleiilide nutu, läbi lehtede spiraalselt keerleva saju... Elu oli mängult suures ohus. Süda puperdas põnevusest. Nutsin, kui need puud maha võeti...
Helis oli vast kahene,kui ma ta esmakordselt vaatetorni tassisin. Saaremaal, Panga pangal. Sealne järsak on niigi paarkümmend meetrit merepinnast, vaatetorn lisab aga veel samapaljukest. Võrratu!
Mu sõbranna A.,kes kõrgust kardab, pidas mind toona hulluks. "Jäta vähemalt laps alla!", hõikas ta järele. "Aga tema ei näegi ju siis...", pomisesin vastu, ise, Helis seljas, ülespoole rühkides. Nüüdseks oleme Helisega mõõtnud lugematuid torne, mõnedest sügavikkugi sööstnud.
Pajude pikad oksad sirutusid otse järve kohale. Armastasime väga nende peal kiikuda. Kukkumine tähendanuks kohest märjakssaamist. Aga meie ei kartnud. Mõni oks vajus veepinnale nii-nii lähedale. Veel millimeetrike... Veel  veidike hoogu...
Tore, et see aeg on jälle käes! Uus ring. Uute väikeste inimestega.
Midagi on ka minus uut. Varem ei silitanud ma kunagi puude krobelist pinda. Nüüd teen seda alati. Enne kui ronin.

Lugu sellest, kuidas ma närvis olles sööma hakkan

Just! Väga hea pealkiri tuli! Kõik ühe lausega öeldud! Aga ikkagi seletan lähemalt.
Vaadake, meie suguseltsis on hullumeelsed söömaorgiad alati au sees olnud. Tüüpiline perepidu toimus lookas laua taga ja toidu-teema nõudis ikka ja jälle pikka ning filosoofilist arutelu -noh, näiteks sellise eksistentsiaalse probleemi üle, et "miks täna keegi peedisalatit ei maitse, küllap tuli liiga soolane..." Muide, kui ülesöömise tõttu parasjagu ellujäämise nimel võitled, on eelmainitud teema paras ajuragistamine, ausõna!
Lubasin, et mina olen tulevikus teistsugune.
Ja olengi.
Ainult et selle piirini, kus mul närvid üles ütlevad.
Ma ei hakka neile, kes täna mu blogi esmakordselt loevad, teesklemagi, et oma kodust olukorda sajaprotsendiliselt ohjan ning et mu toimekaid päevi saadab vaid muretu laulusillerdus, mille taustal kasin hellalt mehe ja lapsed, koristan möödaminnes toad, keedan vasaku käega söögi, paremaga harin aia ning süda otsekui hüppab sees, et kõik nii lihtne, nii-nii imelihtne on... (V. muide arvab siiani, et on.)
Aga ei, tunnistan parem kohemaid ausalt üles, et esmalt blokeerib päeva jooksul kasvav pinge mu mõttetegevuse. Nii näiteks viskasin ükspäev möödaminnes köögiräti kuumale pliidiplaadile, tormates ise mingit muud oma vaimset tasakaalu ohtuseadvat olukorda päästma. Ja mõelda vaid- rätik läks põlema! Ilusa kollase leegiga... (Nähkem ka positiivset, eks!) Loviisa seisis kõrval ja laitis: "Miks sa nii tegid? Vaata, milline see rätik nüüd on!" Ah jaa, tõesti, miks...
Seejärel hakkasin pinge maandamiseks sööma. Nagu tavaliselt.
Kirjutasin hiljuti külmkapi uksele sildi "mõtle hästi järele, kas su kõht on ikka tühi!"
Sest vaadake, teatud juhtudel (mille hulka kuulub ka ülalmainitud rätipõletamise oma) käivitub mus mingi salapärane kaitsemehhanism. Mängu astuvad lapsepõlvest ja varajasest noorusest kätteõpitud käitumismustrid. 
"Oh heldeke, kas ma sulle torti ei tõstnudki?", paitavad  hääled minevikust südant ja kõrva. Sinu eest hoolitsetakse... olukord on kontrolli all... ära muretse... 
No kuskohas see tort siis on? Ja salat. Rosolje.Seened. Pasteet. Ja keel tarretises. Kala taignas. Heeringas sibulaga. Täidetud munad. Singirullid. Ja seapraad. Kapsad. Kartulid. Marineeritud kõrvits. Ei, porgandit pole küll vaja... Kanakoib ka! Verivorsti jätaks praegu vahele, ega meil jõulud pole! Napoleoni kook. Sharlotte kook. Pisarakook. Rootsi kringel. Äkki vahukoort? Miks leiba pole laual? Kas keegi ulataks võid? Oo, soolalõhe! Üks võileib mahub vast veel... Seekord saiaga. Juhuu!
Õäkk!
Psühholoogid, tõtake nüüd mulle appi!
Hommikutega saan hakkama.
Lõunad on samuti üle-elatavad.
Aga vaat õhtupoolikul hakkab kiiva kiskuma.
Alati ei ole asi üldse trio tegemistes.
Alati ei ole asi ka väsimuses.
Ega asjade planeerimises.
Või planeeerimata jätmises.
Sina oled ju meie pere "raudne leedi", ütles ema.
Võibolla on küsimus hoopiski selles?

Dlidukid (rõhk esimesel silbil)

Kuidas kõlab teie jaoks sõna "dliduk", mitmuses "dlidukid? Galantne, mis? Just nagu värviline vahtraleht liuglemas õrna tuuleiili dzentelmenlikus käevangus. Või ehk õhuakrobaadi köielsooritatud tagupidisalto- näiliselt nii lihtne ja kaunis! Aga kõla kõlaks- minu väike poeg kasutab seda sõna tüdrukutest kõneldes.
Oleksin ilmselt väga soovinud "dliduk" olla. Aga mina olin hoopistükkis "tüdrik". Jälestasin seda sõna täiega. See kostis nagu "tünder", nagu paks õllevaat nurgas või sauna hiiglaslik kuum katel, mille eest end hoida tuli, kui põletushaavu ei soovinud.  
Sain need niigi. Mu kadunud isaisa V. ei rääkinud minuga kunagi. Ta kõneles mingit kummalist salakeelt ja kui ta olude sunnil minu poole pöördus, rääkis ta alati minust mööda, justkui kellelegi teisele mu selja taga- ja minu kohta käis alati see jube sõna "tüdrik". See oli tõeliselt skisofreeniline!
"Tüdrik" on ju tegelikult täiesti tavaline muhu sõna, mis enam ammu ei tekita mu´s kõhedust. Ometi meenus ta just praegu ja just seesugusena...
"Dliduk" kõlab siiski palju geniaalsemalt!

Uskumatu

Mängisin täna ühel laulatusel. Muidu poleks see vast mainimistki väärt, aga oli teine veidike ebatavaline. Nimelt arvas üks külalistest, et kogunesime kirikusse hoopistükkis tema erakordse lapsukese austamistseremooniale. Ta oli vist sellestki häiritud, et kõik altari ees seisva noorpaari, mitte tema "tibulinnu" (öäk, kuidas ma ei kannata seda sõna) poole vaatasid.
"Sireen" hakkas tööle juba pulmamarsi ajal. Kuna Wagner kõlab üsnagi võimsatel toonidel, pidi sellest üle kisendamine tollele jõnglasele päris raske katsumus olema. Õpetaja kõnest noorpaarile oli peaaegu võimatu aru saada. Sellele järgnevat muusikapala mängides kadus mul kohati helistik kõrvust. Kuid mis minust- vaesed abiellujad!
Mulle ju tegelikult lapsed meeldivad. Väga! Ka marakratid. Sellegi lapse vastu pole mul õigupoolest midagi, sest väikelaste emana tean, et nad lihtsalt peavad aeg-ajalt oma "sisemisi pingeid" (nimetame seda tinglikult nii) välja jooksma või karjuma.
Emagi käitumise suhtes olnuksin valmis õigustuse leidma, noh näiteks stiilis "kõva tüli mehega, mis lõi ikka nii rivist välja, et lihtsalt ei suuda praegu lapsele ega tema tegudele keskenduda"- näidanuks ta vaid vähimatki piinlikkustunnet, kui talle märkus tehti. Kuna ta aga kirikutädile, (kes seniks lapsega väljuda soovitas, kuni too rahuneb,) mingi ilge ja häbematu vastuse nähvas, mõtlesin, et seesugusele mõjuks paremini, kui talle käsi ümber kõri suruda, ise sisistades: "Siin maailmas on ka teisi mättaid, kui see, mille otsas sina kükitad ja aupaistet ootad. Mine nüüd ja armasta oma last, näidates, et sulle on tähtis, mida ta tunneb ja kuidas käitub- ja jäta oma sõpadele nende tähtis päev!"
Ehk oleks aru saanud?
Kirikuõpetaja ütleb ju ka, et inimestega tuleb rääkida nende omas keeles...