Joss ja sõnad

Eile oli väikemees hädas. Ta tahtis mulle nii midagi öelda! Ta tuli spetsiaalselt ülakorrusele, kuigi parasjagu olid käimas lemmikmultikad. See pole üldse Jossikese moodi! Häda pidi olema tõeliselt suur, seda ma mõistsin. Aga ei enamat. Juttu tuli lausa vulinaga, kuid ainus sõna, mille suutsin se´st vadast eristada, oli "Nana, Nana!"
Nana on vanaema.
Vanaema oli parasjagu saabumas. Õigupoolest mõtlesin juba isekeskis, kuhu ta jääb. Kas jääb buss hiljaks või... Ah, panen lapsed lõunauinakule, küll siis vaatan!
Vaene Joss oli silmnähtavalt nördinud, kui ma ta voodisse pistsin. Ah see on siis tänu, tahtnuks ta öelda! "Nana, Nana!" Sõnamulin ning ahastuses poisike jalga üle voodiääre upitamas.
Kiikasin plikade poole- neil ei paistnud küll mingit probleemi olevat... No mis Nana?
"Nana!", tuli nüüd juba nutuga pooleks.
Joss, vanaema tuleb kohe! Kui ära magad, siis mängite koos!

Läksin lohva-lohva allkorrusele. Mul on alati nii õudne väsimus kallal, kui nad lõunal magama saan. Hommikupooliku toimetused võtavad totaalselt läbi. Kõigepealt hommikusöök, siis lõunasöök tulele, siis muud kodused toimetused, siis õue, jalutamine, aiatööd, tagasi tuppa, käsi pesema, lõunat sööma, riideid vahetama, magama, oehh... (pühin laubalt higi). Päevast päeva sama rutiin. Lastele ülivajalik, mulle khmm... nü-ris-tav. Jube hea on, kui keegi appi tuleb. Tsau, pakaaaa- olen juba teel, veidiks ajaks Kuhugi Mujale.
No kuhu see vanaema siis jääb?

Vaatasin igatsevalt aknast õue, ümisesin vana tuttavat lauluviisi "Aknast välja vaatab Mati", mis mulle lapsena millegipärast mingid hirmusegased igatsusjudinad seljale tekitas- ja kangestusin.
Vanaema oli juba ammu kohal!
Ainult et värava taga!
Ta ei saanud sisse, ma olin kogemata värava lukku unustanud!
Seal ta seisis, mõtlik ilme näol ja toksis kusagilt leitud kaikaga vastu üksikut kangekaelselt sulamast keelduvat jääkamakat.
Tegin kiire arvutuse- ta on seal passinud umbes pool tundi!
Ja seda tahtiski mu kallis poisike mulle kogu see aeg öelda!
Mõtle kui tark poiss... (Rind kohe paisub uhkusest- minu poeg!)
Mõtle kui rumal emme... (Ohe vallandub hetkeks paisunud rinnust)
Ei taipa ma kella vaadata, ei lapsesuud kuulata.
Muudkui sehkendan ja sehkendan.
Kõik toimub otsekui udus. Kõrvad ei kuule, silmad ei näe.
Möh, mäh. Null- tunnetusega tüüp!
Lasen vanaema väravast sisse. Puistan ta ülevoolavate kahetsussõnadega üle- siis ta ütleb, et pole midagi!
"Pole midagi! Näe saingi väheke jääd taguda..."
Vanaema sa oled liiga hea!
Aga tsau,  pakaa praegu. Mina vajan nüüd vaheldust!
Sa õpeta neile väheke sõnu, kui nad ärkavad, eks!!!

Mõistatuslikud ametid III: Pangateller

Järve Selveri Swedbank´i kontoris pesitseb Tige Kala.
Nii nagu eramute väravail on sildid tekstiga "Ettevaatust, kuri koer!", peaks sellegi kontori uksel ilutsema temaatiline ettevaatusele manitsev silt. Aga ei! Mina oleksin igatahes täna äärepealt hammustada saanud.
Lühidalt- kuna notari juures selgus, et mu septembris surnud vanaema pangakonto on siiani sulgemata ning pisikesi "miinuseidki" arvele tiksunud, seadsin sammud otsemaid panka.
Palun, ulatasin notaribüroost tunnistusena saadud paberi pangaametnikule, ise tähelepanelikult jälgimata, kes täpselt mu vastas istub.
See arve tuleks nüüd sulgeda...
Vaikus.
Notar ütles, et see on ikka veel avatud...
Vaikus.
Vaatasin esimest korda täpsemalt teisele poole letti.
Kala mis kala! Seal polnud kahtlustki! Veel oli näha, et tal tekkis just sel hetkel hapnikupuudus. Miks ta muidu hingeldama hakkas! Lugedes minu ulatatud dokumenti üha uuesti ja uuesti, avanesid ja sulgusid ta meelekohtades nähtamatud lõpused nagu väikesed aknad, üha kiiremini ja kiiremini. Ja siis ta vihastas!
 Hapnikuta kalad kõigepealt vihastavad, järeldasin. Jälle targem!
"Kust te õigupoolest selle paberi saite?" Teistpoolt lauda akvaariumist kostis täiesti selget juttu!
Notarilt, ütlesin ju! Sundisin end rahulikuks, kuigi nägin juba eos ära, et siit lahinguta ei väljuta.
"Teil pole õigust seda paberit omada!"
Misasja!? Notar andis selle mulle!
"Aga siin paberil on isikuandmed."
Jah, muidugi, see paber tunnistab, et mu armas vanaema pole enam elavate seas! Palun sulgege nüüd tema pangakonto!
"See pole võimalik!"
Misasi pole võimalik???
"Te ei oleks tohtinud seda paberit näha!"
Miks siis? Et konto jäänuks teadmatusest avatuks ja kasvatanuks paari aastaga endale võla? Kas seda tahtsite öelda, kodanik Kala?
Asi võttis juba jaburad pöörded...
"Seda paberit tohib näha vaid notar. Kust te selle saite?"
No kuulge! Mina seda ise küll kuskilt ei virutanud, ausõna! Jätame nüüd selle jutu!
Kuidas seda kontot siis sulgeda saaks, palun?
"Pärimistunnistus." Tige Kala plaksatas alumise huule otsustavalt üle ülemise ning hingeldas jälle- tähtsusest ja vihast.
Ma ilmselgelt ei meeldinud talle.
Mina ei saa aru, miks ma ometi naisametnikele närvidele käin? Tulin ju nii tagasihoidlikult! Üldse ei kahtlustanud mingit skandaali! Mõtlesin, et vaid pisiasi...
"Pärimistunnistus!" Plaks!, suu kinni, vaid alumine huul veidi maigutamas...
Tõmbusin juba hetkeks kühmu. Pärimistunnistus on autos täitsa olemas... Siis aga sai õiglustunne võitu.
Mis see pärimine siia puutub??? Inimest ei ole enam, ta konto tuleb sulgeda, keegi sellest kahju ei saa, sest omanik absoluutselt kindlalt siinilmas mingeid tehinguid ei tee! Appikene, millega me siin tegeleme?
Tige Kala istus ja puhises nüüd ainult. Vihast võib infarkti saada, tahtnuks ma talle öelda.
"Pärimistunnistus, " pressis ta veelkord vaevaliselt läbi hammaste.
 Üritasin ohjad enda käes hoida. Tegin sihilikult hästi suured silmad ja küsisin väga vaiksel, kuid nõudlikul toonil, kas ta ise ka teab,  mida ta õieti räägib?
Ja vot siis oleksingi hammustada saanud!
Ta muutus näost sinakasroheliseks, tõmbas kriginal hinge ja...
Oih! Tõmbusin instinktiivselt õigel hetkel tagasi.
Põgenesin ummisjalu.
Milline jube elukas! Täiesti eluohtlik ju! Kuidas ta küll sellises asutuses nagu pank saab pesitseda?
Aga elus ongi ju palju ebaloogilist, mõtlesin juba veidi rahunenult autot käivitades.
Sulgesin konto teises kontoris. Probleemideta.
Võin kinnitada, et Tigedal Kalal võib küll probleeme tekkida...

Võlud ja valud 2.

Telefoni lülitasin ma täna sisse alles siis, kui trio lõunauinakule läks. Ja siis jäi ta ka "hääletu" reziimile.
Vot nii!
Arvuti lülitasin ma täna sisse alles siis, kui trio ööunne läks. Ja siis tegin ka vaid mõned vajalikud maksed.
Vot nii!
Olin pidevalt kohal.
Suhtlesin rahulikul toonil.
Kõik nutud suutsin eos vaigistada.
Kakluste puhul juhtisin osapoolte tähelepanu oskuslikult mujale.
Kui üks lõhutud vaas välja arvata, oli väga tore ja rahulik päev.
Braavo?

Võlud ja valud 1.

Päevi on praegu laias laastus kahte tüüpi. Kui ma hommikul esimese ärvelolekutunni jooksul üht kindlat "poomistunnet" kurgus ei tunne, võin päeva liigitada lihtsaks. Raske variandi puhul teevad kolmikud mulle juba tunniga lahedasti "3:0" tuule alla ja abitusest kurku voolav äng ei lase end kaua oodata. Arvukad kogemused ütlevad, et kui päev juba algab pööraselt, ega ta siis paremaks lähe, ikka hullemaks! See on otsekui haripunktiks pöördeid koguv torm! Jah, neil päevil jääb üle vaid hambad ristis õhtut oodata, mil me kõik tipa-tapa jälle oma voodikestesse tuttu vajume, (mina muidugi "essana" , tänades Kõigevägevamat, et meie koduseinad ikka püsti ja katus pea kohal püsib) ning kaunid unenäod kuulekatest kolmikutest homseks päevaks jälle uut lootust sisendavad!
Eile juhtus olema just see... khmm, mitte kõige lihtsam päev.
Olin just otsustanud tubliks hakata. Olen nimelt viimasel ajal kahtlaselt palju kuulnud mingitest müstilistest supernaistest, kes mängleva kergusega lastekarja kõrvalt keedavad- koovad- küpsetavad ning tütardele patsipunumisele lisaks veel vaibanarmaid sirgeks kammivad. Hakkasin juba vaikselt alaväärsuskomplekside all kannatama (sest ma ju sinisilmselt usun kõike, mida mulle räägitakse), ning seetõttu otsustasin ühel hetkel meie võitlustandrit meenutavas elamises käised üles käärida. Mu loosungiks sai: "Hoidke alt, üks korraarmastaja on juures, ma veel näitan, et vaibanarmad on kökimöki"!
Eile hommikul mängitigi mulle kõrgemalt poolt ette suurepärane võimalus oma uut elu aplausiväärivalt alustada- juba esimese tunni aja jooksul olin sunnitud kolm korda tolmuimejaga kogu esimese korruse põrandapinna üle võtma!
Esiteks leidis Loviisa üles Helise kiirkaerahelveste paki. Kui mina jaole jõudsin, luges ta helbekesi ükshaaval üle, olles need eelnevalt pakist välja põrandale kallanud. Teisedki olid korra jaol käinud, kuid et asi huvi ei pakkunud, eemaldusid nad susside sahinal mängukasti poole, kaerahelberida järel. No see viimane küll nüüd Loviisa süü pole, vaatas peastarvutaja mulle suurte süütute silmadega otsa, kui röögatuseks suu tahtsin avada. Haigutasin. Hakkas pooma...Loviisa särgi vahelt pudises kaerahelbeid kogu päeva...
Heledale diivanile ümberkallatud maasikamoos ei toonud lohutust. Punane värv mõjus meie muidu pastelsetes toonides kodus muidugi värskendavalt. Kuid kuna minu sündmuspaigale jõudes plätsedas kogu lõbus seltskond üksmeelselt ses magusas plögas, ei vaja mu edasine tegevus ilmselt kommentaare.
Ma pean siinkohal tegema ühe ülestunnistuse. Lugu on nimelt nii, et kõik halvad asjad saavad juhtuda vaid siis, kui ma ise ei ole 100% kohal või- piisab, kui mu tähelepanu ei ole 100% kohal. Ma võin ju vabandada, et lihtsalt ei jaksa, ei suuda, ei taha ja lausa ei viitsi neil kogu aeg sabas sörkida, kuid kellele mu vabandus korda läheb? Triole igatahes mitte. Nemad nimelt selliseid hetki jahivadki!
Veiko ilmutab vahel, olles olnud paar tundi koos lastega, mõistmatust: "Kuidas mina kõike kontrolli all suudan hoida? Näe, lauagi pühkisin ära!" Aga sellepärast, armas abikaasa, et Sina teed seda kõike vaid lühiajaliselt ja põgened "muude kohustuste rüppe" niipea, kui mina silmapiirile ilmun. Mina aga pean selle rutiinse virrvarri sees olema pidevalt! Tippvormis, andmata killukestki oma energiast mõnele muule tegevusele, sest see maksab otsemaid kätte.
Ma ei varja, et olen väsinud.
Seepärast ei suudagi ma mõnikord keelduda vastamast helisevale telefonile, piilumast internetti või lugemast mõne rea pooleliolevast raamatust.
Tunnistan, et moos kallatigi diivanile just siis, kui ma telefoniga magusasti juttu vestsin. Süüdistada pole seega kedagi... Aga kas ennastki tasub? 
Pesin ohates laste käekesed puhtaks, vahetasin kõigil riided, kiskusin diivanilt katte maha, eemaldasin moosi ja toppisin katte pesumasinasse. Tubli-olemise mõtte pressisin tuttipidi järele...
Käesoleva hetke nautimist pean veel palju harjutama.
Üks tegevus korraga. Ole kohal! Keskendu! Hinga!
Ups, mõte läks jälle rändama!
Proovime uuesti!

Minu silme all tagus Joss riiuli pihta üht õuesttoodud koledat puuroigast imepisikesteks tükkideks...

Mää-põlvkond

kas ned keliedid on ikka saadaval?

Jõllitan mõistmatult arvutiekraani. Siis lööb korraga pildi selgeks. See on vastus minu perekooli- müügikuulutusele!
Täpselt nii ongi kirjas.
Mulle, võhivõõrale inimesele!
Ei mingit sissejuhatust, ei mingit nime teksti all...
Ma ei ole eriti suur norija. Kasutan ka ise heade tuttavatega msn-is vesteldes selliseid tujutekitavaid mugandusi, nagu "kle", "sry" või "vä". Kohe meelega! Seal ei jälgi ma ka lause algul nõutavat suurt algustähte ega viitsi parandada, kui tähed kiiruga toksimisest vahetusse lähevad.
Küll aga tõusevad mul ihukarvad püsti, kui sellist stiili jätkatakse igas kirjavahetuses, sh. ka kirjas võõrale inimesele!
Tundub, et mingi uus, kummaline põlvkond kasvab peale. Noored mammad "depressiivsetest Eesti väikelinnadest", kelle lugemus on nullilähedane, kirjaoskus puudulik ning huvi enesearendamise vastu puudub täielikult, on arvuti taga tänasteks arvamusliidriteks kujunemas! Sest ega see kiri polnud esimene omataoline, millega olen nõutult silmitsi seisnud. Markantseim, seda küll... 
Mind häirib tegelikult isegi see, kui keegi jätab oma tekstis "kella kümmne paikku tulematta"-  selge, et viga pole teksti lipsanud "kogematta", vaid näitab elementaarse grammatikaoskuse puudulikkust!
Aga mis siin sellistest "pisivigadest" rääkida!
Meie tänane kangelane vastas, kui olin talle kirjutanud, et kleidid on saadaval, nii:

kassa saad psosti teel ka saata ?

Kasvatusest

Huvitav, kumba on raskem kasvatada- tüdrukut või poissi?
Esitasin selle küsimuse meelega, kasutates sõna "kasvatada". Mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi, kui last iseloomustatakse sõnadega "hästi kasvatatud" või "kasvatamatu". Mõlemad neist väljendavad ju tegelikkuses täiskasvanu rahulolu või rahulolematust ühe või teise lapse käitumise suhtes, juurdlemata tema tegude sügavamate põhjuste üle. Arvan, et sõna "kasvatatud" ei küüni lapse heaks inimeseks sirgumise teel  kaugeltki mitte selleni, mida vajaksime tasakaalustatud erutus- ja pidurdusprotsessidega väikese inimese kirjeldamiseks. Pigem manab see silme ette näiliselt korraliku (loe: täiskasvanut mitte häiriva), triigitud põlle, kuid kurbade silmadega lapsukese.
On väga tähelepanuväärne, et tolleltsamalt "kasvatamise" sõnalt kaob igasugune allasurutuse maik, kui "lapse kasvatamise" termini asemel lähtuda hoopis "lille kasvatamise" omast. Lille kasvatamisel on inimene toetav pool. See tähendab, et elujõulise ning ning kaunite õitega taime sirgumiseks ei piisa kaugeltki oma reeglite kehtestamisest, vaid eelkõige tuleb arvestada temale sobivate tingimustega. Mulle võib ju meeldida orhidee päikesepoolsel elutoaaknal, ainult et sellest pole pikaajalist kasu- esmalt lõpetab ta nimelt õitsemise ning seejärel kärbub. Minul kui kasvatajal jääb üle vaid nentida, et ei saanud hakkama. Ja miks ei saanud- sest ei süvenenud lille vajadustesse. Kõik.
Sama on ka lapsega- ainult et last saab kasvatada vaid ühe korra (ei saa käega rehmata, et "ähh, seekord läks viltu, vaatame, kuidas järgmisega...") ning "vilju" tuleb aastaid oodata.
Vaat millised erinevad varjundid võivad ühel sõnal olla!
Teoorias olen niisiis tugev.
Praktikas aga...

Karl Johann on maruvahva kutt. Kogu päeva tuuseldab ta ringi, mõnus muie suul ja vaatab, kus aga koerust teha saaks! Vahel jääb ta aga käigupealt seisma ja otsekui kuulatab midagi. Mina juba tean, et nüüd tuleb valvas olla- nimelt külastab meid mõnikord üks väike sarvedega ingel. Mööda tuba ringiratast tiirutades ootab ta parajat hetke uudishimu tekitamiseks, et väikesele kõrvale maanduda, kiiresti midagi huvipakkuvat sositada- ning siis itsitades tiivaplaginal jälle  pageda. Kanäe, juba valgubki lai naeratus üle Jossikese näo! Selge! Edasi käib kõik välgukiirusel. Joss sööstab lõkerdades õekese juurde, kes pahaaiamatult sealsamas seisab - ning lükkab ta lihtsalt heast peast pikali. Ilmsüütu näoga!
Õeke ei hoia häält vaka all. Selline häbematus paneb juba ainuüksi nördimusest nutma! Veidi sai haigetki- nii et pisarad on täiesti õigustatud!
Muidugi ma riidlen. Teisele kannatusi põhjustav käitumine ei ole üldse aktsepteeritav. Edasine pole aga nii lihtne. Kuidas panna poisike mõistma, et ta tegu oli halb? Ma ju näen, et ta ei saa sellest aru- lõbus mäng oli- ja nüüd järsku emme riidleb!

Teine näide.
Preili Lisann istub trepil. Ta oli hetk tagasi teel ülakorruse mängutuppa. Aga enne, oh häda, toimus kohtumine sellesama nähtamatu paharetiga, kes temagi kõrva vaikseid korraldusi jagas. Lisanni ilme muutus hetkega. Ta on nüüd hiigla tähtis. Ta on nüüd otsekui minu ülemus. "Mkmm", surub ta läbi hammaste, kuigi ma pole veel midagi öelda jõudnud. "Ei!", lisab ta hetk hiljem nutuselt. "No!", täpsustab ta inglise keeleski. Taipan, et olukord on jama. Jonnipilved lähenevad ähvardava kiirusega ja kui ma nüüd kiiresti midagi välja ei mõtle, saan kogu "raevurahe" endale kaela. Oi, kisa ma ei kannata!
Mängu tuleb jälle see müstiline kasvatuse- moment. Kuidas oleks nüüd tark ja mõjuv käituda?

Olles ühe lapse vaevata üles kasvatanud- äärmiselt tubliks ja mõistlikuks neiuks pealegi- ei peaks mul üldse kasvatusalaseid küsimusi tekkima. Ometi märkan nüüd, kolmikute puhul, nii teravalt, kui erinevad on lapsed- ja kui erinevat lähenemist nad nõuavad! Kõik, mida varem võõraste laste puhul kasvatamatuseks pidasin, jookseb nüüd mulle endale riburadapidi sülle- ühe, teise või kolmanda lapse lahendamist nõudva küsimusena. Palun, sa kritiseerisid, eks näita nüüd ise, kuidas on õige!
Kuidas see lille kasvatamine oligi? Õpi tundma ta eripärasid ning seejärel loo vastavad tingimused...

Joss on õrna hingega. Kallistamine mõjub talle kõige paremini. Teengi ettepaneku: "Ehk kallistaksime nüüd õekest, siis ta ei nuta enam!" Sellest tuleb tõeline karu-kalli! Ja oh imet, pisarad lakkavad kui võluväel! Pole küll päris kindel, et sellega lükkamised lakkavad, kuid vähemalt ilus algus on tehtud- ära kiusa, parem kallista. Usun, et mõjub.

Lisann ei taha mind esialgu oma kõrvale trepile istuma. Aga mul on talle midagi huvitavat öelda. "Tead, kuidas see saksa keeles on? Nein!" "Ei!", püüab Lisann uuesti alumist mokka viltu vedades alustada, kuid uudishimu saab ta´st võitu. "Nein?" vaatab ta mind küsivalt. Jah! Ka teised ühinevad. "Ei! No! Nein! Mkmm!", kordame kõik läbisegi. Märkamatult hakkame selle taktis trepist üles ronima ja mängutuppa sammume juba rõõmsa tujuga. Veel päris tükk aega kuulen sealt elavat vestlust, mis koosneb vaid eitustest. Lõbus!

Kui mul peaks lapsehoidjat vaja minema, jätaks mind täiesti külmaks tädi, kes rinnale tagudes oma tohututest kogemustest patraks. Millistest kogemustest? Kuidas lapsed tema soovitud raamidesse suruda? Kõik- ühekaupa ja ühtemoodi? Hahaa. Vahele jäi! Seda tüüpi ma küll tööle ei võta! Kikitan kõrva vaid siis, kui inimene ütleb, et tal on paindlikkust. See on juba talent!
Pole tähtis, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Tähtis on märgata, missugused võtted ühe või teise lapse puhul töötavad- ning ainult neid kasutada.
Tasub proovimist.

Varakevadised mõtted

Varakevad on nagu tujukas laps. Kord meelitab ta sind kõige päikeselisema naeratusega, hetk hiljem aga saadab tuuleiilide taltsutamatud vihapursked su turjale tantsima. Tunned ju küll, et enam ei ole tal käreda talve kontideni uuristavat jõudu- kuid ometi tõmbad hõlmad koomale.
Ja need pisarad! Need tuhanded-miljonid pisarad, mis sulava lumena tilk-tilga haaval maapinnale veerevad, omavahel kohtuvad ning otsivaid ojakesi moodustades vaikse kõnemulina saatel kuhugi tundmatusse teed uuristavad. Tung minna on nii suur! "Lapsed, ei lähe!", hüüatan ukse vahelt. Mind vaadatakse imestunult- kui nüüd ka minna ei tohi... Näokesed tõmbuvad mossi. Jah, need pisarad, kui kerged on need tulema!
Ööd on veel külmad ja tuulised. Lehtpuuladvad peavad oma piitspeenikesed oksaotsad tuuleiilide jäiste kääride vahele ohverdama. Kuid ega sellest suurt olegi! Vaatasin järele- ühelgi puude piiratud tukkadest polnud pakatavaid pungi. Karm külm oli neilt juba enne elu võtnud.
Jääkamar on end talve jooksul upsakalt üle kõikide kiviplaatide laotanud. Kui räästas pisaraid poetab, muutub all nii libedaks, et murra kondid! Aga jääpurustaja hammas veel peale ei hakka. Liig paks on see külmunud veekiht. Pealmise osa sulatab päike küll ära, kuid põhjani ei jõua temagi vägi. Niipeagi mitte. Toksisin täna, et ihu märg- kuid ei midagi...
Las nad võitlevad! Kevad ja talv. Õhtune kuugi sinkjasmustas taevas andis märku, et läbirääkimised juba käivad, saates mulle salaja oma kiirtega nähtamatuid lootusniidikesi! Mu näole varisedes kandsid nad endas eht-kevade hõngu, kuigi väljas valitsesid veel jääkirmetusega kaetud tikksirged miinusepoisid! Õrnad pilvetombud taevas tahtsid miskit mu pilgu eest kiivalt varjata, kuid tuul liigutas neid kindlameelselt, otsekui nöörist tõmmates. Kiirelt ja vaikselt sõudsid nad kuu eest läbi, muutes viimase kahvatusiniseks, justkui oleks tal külm. Hingasin veel sõõmukese hoolsalt peidetud kevadet, ja astusin tuppa. Tõsi ta on, külm kuulub kindlasti varakevadet iseloomustavate sõnade hulka...
Päeval oli teisiti.
 Märjad käpikud näppude otsas, tuterdasid kolmikud päeval verandale. Täitsa palav, hõikaks teismeline riideid koorides seal päikeselisel majapoolel. Silmi sulgedes võiks juba rohelist muruvaipagi ette kujutada. Tihane sekundeerib riietumissoovituste koha pealt asjalikult: "Sit-si-kleit, sit-si-kleit!"- ise käib endiselt linnumajas pruukosti võtmas! Noo, noo linnuke! Mina küll jopet seljast ei võta!
Lasen päikesel nägu silitada ja mõnulen laste kilkeid kuulates. Ma parem ei vaata. Ma tean, kus nad kõhuli on. Sulaveelombis muidugi! Ninad tatised peas- kuid üliõnnelikud!
Eestis on ikka hea elada- on, mida oodata!
Ootasingi päeval meie päikeselisel verandal. Üht telefonikõnet. Kõnet kõne kohta.
Helis lasi nimelt koolis tänase emakeelepäeva puhul suure auditooriumi ees jutul voolata, puudutades Eestimaa ja eesti keele teemadel nii õpilaste kui õpetajate hingekeeli ning pälvides parima kõneleja tiitli. Kraak-kraak!, kraaksatas künnivares tunnustavalt otse torusse, kui Helis viimaks helistades oma lõputut rõõmu jagas.
Päike paistis veel kaunimalt!
Varakevad on kui tujukas laps. Seal ta nüüd lamab jonnihoos, ise läbiligunenud nagu kassipoeg. Aga tuppa ei tule!
Ei, ei, ei! Kuulgu kõik seda kohutavat ülekohut!
Räästad tilgutavad omapoolsed pisarad mulle otse lagipähe. Paras, kraaksatab vares.
Ma isegi ei pahanda täna. Provokatsioonidele ei tohi alluda. Halva tuju pikiroopasse astumine tähendaks ju kõige eelneva tühistamist! Ei! Tõmban vaid hõlmad veidi koomale ja sositan väikesesse kõrva võlusõna.
Juba ta naeratabki oma kõige sulnimat naeratust- pisarad palgeil kristallidena sädelemas. Ilusal varakevadisel päeval lahenevad kõik asjad hästi!