Sõna ja viis

pKui hakkasin mõtlema, mida siia õigupoolest üle pika aja üldse kirjutada, valitses mu peas suur segadus. Oleme peale kuu-ajalist Muhu puhkust elanud väga intensiivset elu, on olnud palju ringisõitmist, inimestega kohtumisi, esinemisi, kontserte. Mulle teeb rõõmu, et Jaan on minuga ühesuguse pingetaluvusega ja et me moodustame üheskoos sellise lõbusalt metsiku tandemi, kelle jaoks pole hommikust hilisõhtuni sadulas püsimine mitte mingisugune probleem ning kes teisigi oma elurõõmuga nakatavad. Ainult et … meie seikluste üksikasjalik kirjeldamine oleks siin suhteliselt pointless. 

Seetõttu võtan vaid ühe meie teekondade detaili - kontsertmõtisklused ja proovin nende valguses veidike iseendasse süübida. Mulle meeldib see meie poolt ellukutsutud nišš, muusika ja sõna ühtepõimumine, teineteise tunnetamine ja toetamine, lavaline üheshingamine. Paljud inimesed on öelnud, et nüüd mõistavad nad väga hästi, mispärast just meie kaks… 

Aga väga oluline on ka see, et olen meie kooslusest ja kontsertmõtiskluste žanrist ammutanud iseenese elutervemat teadvustamist. Olen järsku hoopis teistmoodi hakanud aru saama sellest, kes ma esitaja, interpreedina õigupoolest olen. Tõsi, asi on ühte otsa pidi endiselt seotud mu sabas lapsepõlveni lohiseva piisavuse või ebapiisavuse teemaga. Andekuse küsimusega. Oma mustrite eest ju naljalt ei jookse. Aga mis siis! Just sel suvel jõudsin rõõmsale äratundmisele, et see ei ole enam minu jaoks probleem. Ma ei pea tingimata muunduma “tsirkuseloomaks”, kes esitab orelil või klaveril kaelamurdvaid trikke, ületades oma väärtuslikkuse nivoo vaid läbi tohutute tehniliste õnnestumiste, mis näppavad elust loendamatuid harjutustunde ja mida paraku mõistavad vaid üksikud. Selleks on omad tegijad. 

Ma saan olla Naine. Saan olla Sõnale Viisiks, Häälele Meloodiaks, Loole Illustratsiooniks. Miks mitte isegi kuuldule kajaks, kui see moodustab terviku, põimudes kahe inimese ühisloominguks.

Jah, mulle meeldib see Naise roll. Esmalt mõelda välja põnevad klaveri- või oreliseaded. Seejärel kuulata Mehe lugu ning oma meloodiad vaikselt tema sõnumisse sättida. Mul on seda väga lihtne teha, sest tean, et saan Jaanilt alati tagasisidet. Jaan on mees, kes hoolib ja märkab. Arutame alati teineteisega jutluse, kõne või muusika sisu, esituse või muude nüansside üle. Võimalus teha seda nii lähedase inimesega on eriti nauditav. 

Eesti inimene on loomupäraselt oma emotsioonidega kitsi. Vahel poed või nahast välja, et näha kuulajais peegeldumas naudingut, mõistmist, meeldinust, samastumist. Seejuures pole publikul häda midagi, nad lihtsalt ei valda nähtava kaasaelamise ja tunnustamise kunsti. Mõnel juhul oleme hiljem kuulnud, et väga meeldis. See kõik on väga rõõmustav. Aga mis võib olla toredam, kui oma abikaasalt sedasama kohe kuulda. Või hoopia temale kohemaid head öelda. 

Meil on hea tiim. Oleme teineteisele parimad kriitikud. Hindame teineteist väga. Nii tore on koos tegutseda! 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Meie toreda pereringi tegemistest

 

Paradoxi muuseumis Rootsis. 

Meil on lihtsalt nii vahva pere! 

Reedel oli mu venna laulatus. Seal oli koos kogu me suurem perering. Laulatas muidugi Jaan, kelle kõne säras tuntud headuses. Kuna Raunol oli aga ka erisoov- et mängiksin orelil Koit Toome laulu Puudutus. Tont teab, mis trampimine oleks sellest loost Harju-Madise vanal orelil välja tulnud, sestap otsustasime laulu seada hoopis elektriklaverile ja soolopillile või häälele. Teadsin peaaegu laulatuse alguseni, et Puudutust mängib koos minuga Helis flöödil. Kui aga parasjagu kõlareid sättisime, hakkas Nils korraga laulma. Ja ta tegi seda nii ägedalt, et hetkega sündis otsus- Nils laulgugi! Nii sündis. Peale kõnet ja minu eelmängu astus ta külaliste seast välja hakkas Puudutust laulma. Oi, see oli ilus üllatus! Pruutpaaril mõlemal pisarad jooksid! 

Järgmisel päeval oli hullumaja. Pidime kell 11 teises Eesti otsad Jaani 104 aastast sõbrannat matma. Ta oli sama vanaprouat käinud õnnistamas 7.augustil, mil meil oli Taageperas kontsert. Kujutage ette, nii oluline oli prouale Jaaniga kohtumine, et ta lihtsalt ei saanud enne lahkuda! Matus oli kaunis ja väärikas ning pälvisime ohtralt tunnistavaid sõnu. Kell 2 tuli aga olla juba Raasikul ühes pulmas. Nagu aru saate, on selliste vahemaade läbimine ajagraafikus püsides suhteliselt võimatu. Aga meil polnud valikut, niisiis tuli proovida. Istusin ise rooli. Ja- I did it! Ärge küsige, kuidas! Ralliäss ei pea kõiki oma saladusi avalikustama.

Õhtul oli kõige tipuks veel meie kontsertmõtiskluse kava “…ja suurim neist on armastus” mu sõbranna, Harjumaa kauneima aia võitja nimetatud aias, kus me ei pääsenud küll vihmast, kuid et mängisime-rääkisime laia räästa all ja publik istus samuti varjualuse all, tuli sellest üks südamlik õhtu ning tagasiside oli väga soe. 

Pühapäeval pidasime tavapärased teenistused (mul oli siiski üks vähem mängida, kuna Rootsi-Mihkli omad olid Naissaarel). Ja peale seda neid tegime taas ona toreda kontsertmõtiskluse. Sedapuhku Paldiski kirikus. Vastuvõtt oli taas suurepärane. 

Seejärel sõitsime Jaani ja Lisanniga Muhusse. Kas teate, mis teeb augustikuise Muhu eriliseks? Tähistaevas! Augustis saab Muhu saarel lisaks miljonile tähele näha Linnutee galaktikat tervikuna! See kõik on kokku nagu müstiline muinasjutt! Ma lihtsalt pean saama augustiöist Muhu taevast imetleda! 

Kas te ikka teate, et saadaval on selline äpp, nagu Stellarium, mis avaldab koheselt tähe või tähtkuju nime, millele te telefoni suunate. Ta joonistab teile ühtlasi õrnalt ka tähtedesr moodustuva looma vms kujundi, illustreerimaks, mispärast üht või teist tähekogu just selliselt nimetatakse. 

Esimesel ööl oli taevas pilves ja tähevaatlus ebaõnnestus. Teisel aga säras laotus otsekui kalliskivipood. Käisime Lisanniga mööda pimedat hoovi, katuseharja kohal istus Suur Vanker, taamal sädeles Saturn, teisal hiilgas Vega. Järk-järgult ilmus nähtavale ka Põhjanael. Ja milline Linnutee! See moodustas omaette pikliku, veidike nagu uduse ala Põhja-Lõuna suunal. Võimas! 

Muhus olemise ajast tundub alati jäävat veidike puudu. Selgi korral pidime juba teisipäeva ennelõunal Kuivastust praamiga mandrile kiirustama, kuna Tallinnas ootas meid õhtupoolikul hoopis suurem lootsik, mis viis meid otsejoones Rootsi. 

Jah, me käisime kruiisil! Ma ei olnud väga-väga ammu laevaga Rootsis käinud. Ahjaa, mais sõitsime siiski Jaaniga Stockholmist Turku. Ka see oli imevahva, õhtusöögi ajal skääride vahel seilates ja puha. Tallinnast oleme aga Rootsis käinud alati lennates.Viimane laevareis Stockholmi võis olla tunduvalt üle kümne aasta tagasi. Siis käisime trioga Gröna Lundi lõbustuspargis. 

Seekordsel kruiisil olin aga oma nelja lapse ja kahe lapselapsega. Minu kallis mees ja Helise abikaasa loobusid sel korral lõbutsemisest. Niisiis olime meie trioga ühes ja Helis oma poistega teises kajutis. Tegime selle reisil endale tõeliselt mõnusa olemise- mängisime bingot (ei võitnud midagi!), võtsime osa loteriist (ei võitnud midagi!), meie Helisega lausime karaokel Smilersi laulu “Käime katuseid mööda”  (pidasime esinejatest ainsana viisi ja pidime erinevaid esitusi kuuldes end oimetuks naerma, no lihtsalt niiii naljakas on, milliseid hääli võib inimene kuuldavale tuua!) ning hilisõhtul tantsisime koos Lisanniga bändi saatel nii kaua, kuni jaksasime. 

Gröna Lund, lõbustuspark, kuhu Stockholmis taas suunduda kavatsesime, et ka Helise poisid saaks trallitamisest rõõmu, avati sel päeval alles kell 4, seega jäid karussellid järgmiseks korraks. Aga mis siis ikka. Võtsime kõigepealt plaani vaadata kõik koos, kas Rootsi kunn on kodus, see tähendab jalutuskäiku kuningalossi juurde. Lossi juures kogunes parasjagu rahvas, et hakata vaatama hoopiski vahtkonna vahetust (jah, kunn oli kah kodus, rootsi lipp paistis ilusti lossi katusel lehvimas). 

Olen vahtkonna vahetusi üksjagu näinud, aga midagi sellist nägin küll esmakordselt: kõigepealt marssisid platsile jalaväelased, seejärel ratsarügement, misjärel konferansjee, kelleks oli samuti mingi kõrge sõjaväelane, tutvustas publikule, mis edasi saab. Ja edasi, kujutage ette, andsid nood ratsaväelased, kes kuulusid ilmselt ühtlasi Rootsi sõjaväe orkestrisse sealtsamast hobuste turjadelt kontserdi Abba lugudest! See oli äge ja sürr ühekorraga. Kogu üritus kestis vähemalt tund aega. 

Seejärel suundus trio shoppama ning meie Helise ja poistega võtsime ette Paradoxi muuseumi külastuse. Paradox on justkui meie Ahhaa keskus ja Tagurpidi maja kokku. Teate, seal oli täitsa lahe! Aga ega me suurt muud teha jõudnudki!

Kuna Stockholmi päev langes meie taasiseseivuspäevale, oli mul õhtuks tellitud laeval suur buffee-õhtusöök. Tõstsime klaasid Eesti vabaduse terviseks. Kõht sai meeletult täis ja otsustasime minna spaasse, et sööki-jooki veidi allapoole hüpata. Saime privaatspaa oma saunaga, teistega sealolijatega jagasime vaid basseine. Oi, ka see oli nii meeleolukas! Mängisime basseinis kure ja konna mängu ja taaskord sai nii tohutult nalja, et mul oli kogu ninaneel suurest itsitamisest vett täis! Ja saunalaval laulsime üheskoos isamaalisi laule. 

Peale spaad oli Lisann ainuke, kes veel tantsima jaksas minna. Meie teised vajusime täiega ära. Aga sellest polnud lugu- meie peres võib igaüks teha, mis tahab, peaasi, et oleks vahva! 

Näete, on olnud tõesti palju tegemist. Jaaniga, lastega, meil kõigil koos ja ühe-kahe-kolmekaupa. Aga see kõik olnud imeline! Rootsist koju tagasijõudmine ja õhtune kaissupugemine oli otsekui kirsiks tordil. 

Milline rikkus on tore pere!

Sõjaväeorkestri Abba laulude kontsert hobuste seljast

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Titehäälne tädi ja täiskuu kuma

Titehäälega tädil oli tänasel täiskuu tunnil pea pulki täis. Väiksemad segajad ilmnevad ta ajusagarates ka muudel aegadel, tegelikult lausa enamikul ta ärkveloleku tundidest, aga täiskuu, see taevane arm, muudab eidekese puha pööraseks. 

Esteks pidas ta kirikuköögis saiajahti. Titehäälega tädi on nimelt saiade kuninganna. Ta peab need kirikurahva jaoks taldrikule asetama, et inimesed saaksid peale rammusa vaimutoidu manustamist ka ihulist kosutust. Saiade asetamine on tähtis töö, aga hirmus keeruline. Magusad saiad tuleb asetada ühele, soolased teisele alusele. Võibolla lõigata ka eelnevalt pooleks. Ja säilitada seejuures juhtpositsioon. 

Teate, titehäälne tädi on küll väle, aga saiad va kurinahad, on kordaedes väledamad. Nad hüplevad titehäälse tädi silmade ees küll üles alla, küll kätest kinni ringis, ja kõige jubedam on see, et nad sosistavad talle seejuures igasugu rumalusi. Oma kuningannale ja korraldajale! Titehäälne tädi vehib kätega mis hirmus, aga saiakesed vaid itsitavad ta üle ja lasevad oma lugulaulu edasi. 

Juhuslikule kööki astujale võib jääda mulje, et titehäälne tädi lihtsalt loobib saiakesi ühelt taldrikult teisele. Loobib nagu lutsukive, ise kord nuuksudes, kord turtsatades. Võttes aga ühelt ja virutades teisele taldrikule. Alustades taas ja taas uuesti. 

Aga too vaatepilt on vaid näiline! Just sel hetkel nõuab titehäälne tädi saiakestele kõrgeimat võimalikku karistust. Sel hetkel lendab juba vähemalt miljon saiakest sihitult titehäälse tädi silmade ees häbematus korratuses. Kirikuköögist on saanud saiade galaktika. Näe, see lihapirukas on saiakeste Jupiter. Ja too hõljuk seal nõudekapi ees moonisaiade Veenus. Titehäälne tädi on väga hädas. 

Õnneks algab selsamal sekundil, mil juustupalmik, saiakeste galaktika kaval Madu, end peaaegu ümber titehäälse tädi kõrisõlme heidab, püha kiriklik talitus - mis täpselt, pole titehäǎlse tädi vaatenurgast üldse oluline- aga sealt võib leida päästet! Teekonnal köögist kirikusaali on titehäälset tädi vallutamas uus sisemine sund.

Titehäälne tädi on nimelt nii mõneski kuulsas või kuulsusetus kooris olnud juhtsopran. Vähemalt oma kujutluses, mis on täiskuu ajal erakordselt vägev. Et kirikus vahel ka lauldakse ja et neid laule kutsutakse koraalideks, on titehäälse tädi jaoks sügavalt teisejärguline. Sest niikui orel oma registrid valla päästab, on titehäälne tädi korraga taevastes kõrgustes. Teie näete teda küll rahutult oma kohal nihelemas, aga küllap te juba teate, et visuaalne info pole ka sedapuhku tõene. Titehäälne tädi on kõrgustes ja tema ebamaist olekut reedab vaid tema ennekuulmatu hääl. Sel ajal kui teised tavapärasel kombel koraaliviisi jorisevad, teeb taevastes avarustes ekslev titehäälne tädi oma titehäälega lausa imet. Ta nimelt kiljub. Mida kõrgemale lauluviis läheb, seda verdtarretavamaks need kiljatused muutuvad. Neis kaikub ahastust ja õudu. Neis ühendub linnuriik ja džungel, pudulojuste pulmalaul ja vedurivile. Sõnu neil lauludel pole. Või noh, teiste jaoks vast oleks, kuid titehäälse tädiga ei suuda keegi võidu laulda. 

Järgmine etteaste tuleb armulaua eel. Täiskuu ajal eriliselt atraktiivne. Siis kehastub titehäälne tädi karjakoeraks, kel tuleb kõik lähedalasuvad lambukesed altarivõre äärde valvelseisakusse ajada. Kirikus võib olla vaid kuus-seitse inimest, aga titehäälne tädi jookseb end sellegipoolest oimetuks. Ta lidub läbi kõik pingiread, et kontrollida, ega mõni oinake või uteke pole ometi pingi alla kõhuli visanud. Tavaliselt pole. 

Titehäälne tädi maandub ise altari ette alles siis, kui armulaud on peaaegu lõppenud. Ta litsub end kõige kitsamalt kõrvu seivate inimeste vahele ja lõõtsutab häälekalt, et nood tajuksid sooritatud ülesande üüratut raskust. Titehäälse tädi panus peab olema üldsusele nähtav. 

Vahel soovib titehäälne tädi pidada ka lauakõne. Seda siis peale kiriklikku talitust. Siis kui saiagalaktika on oimetuks loobitud ja lapikutena lauale kantud. Lauakõne võib alata täiesti suvalisel hetkel. 

Täna näiteks lõikas titehäälne tädi kahe professori omavahelisse vestlusesse, rebides kotist suvalise klade ning karjatades, et vaid tema teab täit tõde. Tajusin õudusega, et titehäälne tädi üritab järgnevalt oma tõe ka teistele teatavaks teha. Lauakõnena. Ei, pigem lauakarjena. Ta tõusiski püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Kuna aga nii professorid, kui muu rahvas näisid piisavalt ehmunud, sikutasin ta varrukat pidi robinaga maa peale ja sisistasin kaks ranget võlusõna: jää vait! Mõjus.

Ega lõputult ja igas valdkonnas saa ka seda va täiskuud kummardada. Nuusutaks vahelduseks ka tavaelu meenutavat olemist. 

Titehäälsest tädist sügava ohkena väljavoolav õhk tundus olevat kõikidele kergendus. 

Juulikuine

 

Kolmikud meie kodusel aftekal

Täna on esimene päev, mil oleme Jaaniga kahekesi Muhus ja ma tõesti puhkan. Ilm on kuum ja mitte midagi tegemine näib igati õigustatud. 

Tegelikult oleme Muhus juba kümnendat päeva. Eelnevalt tähistasime aga jaanipäeva. Selleks puhuks olid tüdrukud kutsunud külla kolm sõbrannat ja poiss ühe sõbra. Meie majas oli niisiis seitse teismelist. Et aga naabrite juures oli veel kuus ning ülenaabrite juures neli noort, oli neid meie lähikonnas kokku ei vähem ega rohkem kui seitseteist! Pluss Otto ja Ruben. Jah, paar korda istusid nad kõik ka meie toas ja mängisid lauamängu. Jah, ma talusin seda kõike väga hästi. Jaan samuti. Kas teate, miks?

Sest see sõprus on täiesti erakordne ja ka kümme eelnevat suve siin Muhus on olnud nende jaoks täiesti erakordsed. Meil on olnud täielik Bullerby küla. Need suved ja siinsed seiklused juba ei unune! Aga veel mõned aastad ja enam see sõpruskond samal viisil läbi ei käi. Neist saavad täiskasvanud ja see elu on juba hoopis teistsugune. Teate küll, milline. Seetõttu on meie kodu uks neile armsatele noortele alati avatud - kuniks nad seda vajavad. 

Peale jaanipäeva, 25-ndal tulid meie külalised. Täiskasvanud. Laste omad hakkasid siis vaikselt tagasi mandrile purjetama.Üks tore raadiohääl, kirjanik ja mõtleja tuli külla ja andis hea ja parema kõrvale oma jutuga hoogu sügavamaks mõttetööks. Parandasime üheskoos maailma ning aeg lendas linnutiivul. 

Ja siis tulid Jaani lapsed peredega. Kokku üksteist inimest. Meie ja Helise pere andsime kümme juurde. Ühesõnaga, taas üks vahva üle kahekümnene kamp! Aga taas oli tore ja mul on nii hea meel meie näol tõdeda, et kärgpere võib olla üks täiesti normaalne nähtus!

Aga enne jaanipäeva oli kolmikute 9.klassi lõpetamine, mis päädis, voilaa, taas suure peoga. Tantsisin isegi oma noorte ja nende sõpradega koos ja lausin täiesti kõrist nende lennu lõpulaulu “… ja meil on aega veel, ja meil on aega veel…”, teate küll seda! Oi, see oli ilus päev! Täielik pingelangus!

Enne põhikooli lõpetamist oli hirmus närvesööv periood. Eksamite ja lõpuaktuse vaheline olukord eskaleerus nii mõneski kontekstis täielikuks katastroofiks. Aga sellest ei taha ma enam isegi kirjutada. Ainus mainimistväärt uudis on see, et iga mu kolmik jätkab gümnaasiumiõpinguid ise koolis. Mine tea, võibolla see ongi parim variant! Sest lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik väga hästi. Milleks seda närvesöövat perioodi vaja oli, ei tea. Meie polnud aga ainsad. Üheksandike halvasti läbimõeldud gümnaasiumisse astumise kord ületas teatavasti mitmel korral uudisekünnise. 

Mina sain trio pinged endale. Minu “piksevarras” oli aga mu armas Jaan. Tema ütles korduvalt, “ootame ära, Jumalal on plaan”. Oligi. 

Nüüd saan ehk taas sagedamini blogipidamise lainele. 

Siinne iludus

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.