Jalutuskäik

 Käisime tüdrukutega jalutamas. Nad nii tahtsid, et mina ka tuleksin. Täna oli mul iseäranis palju tegemist, sest homme saadetakse kirikust teele tuntud eesti muusik, kelle repertuaari kuuluvat lugu pidin orelipäraseks viimistlema, et seda matusetalitusel tohutule leinajate hulgale esitada. Lisaks tuli tegeleda homse esimese advendi muusikalise kujundamisega. Mul ei olnud üldse aega. Aga jätsin kõik kus see ja teine ja läksin siiski. Hoolimata ka sellest, mida tegelikult talvest arvan. Hoolimata sellest, et talv pole mu jaoks inspireeriv.

Õues sadas laia lund. Maailm tundus magavat. Majad istusid oma kohtadel, paksud talvemütsid peas, mõnele olid lõbutekitamiseks jõulukaunistused üle visatud. See ei katkestanud vaikelu, pigem vastupidi. Valgusmuusika käis kuidagi omasoodu, mingil muul sagedusel, muus dimensioonis. Oli lausa keerukas tunnistada, et sel viisil kutsutakse jõule ligi, kui kõik on samas nii taandunud, nii vati sees. Otsekui tsunami, mille eel meri taganeb, pakkudes omamoodi vaatemängu. Aga kui ta siis mürinal tuleb… ei taha mõeldagi! 

Jõulud pole muidugi mingi tsunami. Ta on lihtsalt üks murdepunkt. Aasta ringkäik, kus kõik jõuab taas algusse. Kus pimedusest hakkab idanema valgus, kus läbi sünni saab alguse uus elu. Kasvupunkt. Keerukas koht, mistõttu tuleb sellest üle möllata. Koguneda, pidutseda ja rõõmutseda. 

Mulle meeldib, kui on vaikne. Need majad-lumemütakad tundusid kuidagi turvalised. Oli küll külm, kuid oma tüdrukutega oli hea rääkida. Meie kõneluse foonil tundus, et ehk on see kõik siiski üleelatav. See talv. Külm. Brrr…

Mul on nii vahvad lapsed, et mu välja vedasid. Mul on üldse vedanud, talvest hoolimata. 

Vaikimisi

Suhtest ilmajätmine on vägivald. 

Me ei ole inimestena loodud olema päris üksi. Isegi kui elame üksinda. Ikka on me ümber suurem või väiksem perering ja ka töökohal ning sõpruskonnas ümbritsevad meid suhted. 

Suhted ei ole alati head, selged ja läbipaistvad. Esineb eriarvamusi, mõistmatust ja konflikte. See ei ole kuidagi ebanormaalne. Eriarvamused rikastavad, mõistmatused saab selgeks rääkida ja konfliktid lahendada. Empaatilise ja vastutustundliku täiskasvanu oskuste arsenali võiks kuuluda eluterve läbirääkimiste oskus, mis toimub tavaliselt konstruktiivse vestluse vormis ja ei sisalda hääle tõstmist, kolmandate osapoolte kaasamist ning muid manipulatiivseid võtteid. 

Kui üks osapool palub konflikti või eriarvamuse lahendamist, tuleks teda kuulda võtta. Vaikimine, mis võib tunduda legaalne viis näidata oma solvumist, mitte-hakkamasaamist või ükskõiksust, ei ole parim lahendus. Vaikimine ei lahenda midagi ega ei vii mitte kuhugi. Vastupidi- suhtest ilmajätmine on samasugune vägivald, nagu karjumine, mõnel juhul lööminegi. 

Jah, vaikimisel võib olla eri põhjuseid, kuid tema sisuks on tavaliselt ikkagi tühipaljas manipulatsioon, enese ohrirolli asetamine või vastupidi, teise alavääristamine. Tegelikult vastutab iga täiskasvanu ise oma emotsionaalse heaolu eest ja suhe, mis seda heaolu ei toeta, tuleks võtta muul viisil luubi alla. Vaikimisega asetame keerukasse olukorda nii need, kellele see karistuseks või mõjutamiseks suunatud, kui suures plaanis ka iseennast. Vaikijaga ei ole turvaline.

Kirjutatu kehtib nii lähisuhtes, kui ka muudes olulistes suhetes, näiteks sõpruse või tööalase suhte korral. Räägi inimesega!

Haiku

 Valgel lumel

Veresegused jäljed

Kirg läheb koju

Langemine

Langen pikali

Mu peale langeb lumi

Leebelt kui sina

Haiku

Novembrivines

Pikad pilliroovarred

Painduvad palves

Haiku

 Kirikus on külm

Jumala juures ent soe

Mina vahepeal

Lumi

No mitte midagi pole parata, mulle ei meeldi talv! Kohe üldse mitte! Mul on piinlik seda mõtet jagadagi, sest inimesed kalduvad üldiselt arvama, et lume olemasolu selles lõputus halluses muudab nagu midagi valgemaks või helgemaks või talutavamaks. Aga minu jaoks teeb lumi kõik veelgi hullemaks. Lumi katab hilissügisese kõdu, mille olemasolu on vähemalt julmalt aus. Valge lumekiht laotatuna kõige selle üle, mis järk-järgult üha sügavamalt kinni külmub ja pea kõikide elumärkide lakkamine ei muuda mind sugugi rahulikuks. Vastupidi, see kõlab nagu surma sünonüüm. 

Tunnen üha selgemini, et peaksin siit talviti ära saama. Jah, muidugi adun samas ka seda, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud, on see mõte suhteliselt utoopiline. Pealegi hakkaksin võõrsil õige pea koduigatsust tundma. Aga samas muutub igatsus sooja järele aasta aastalt üha enam väljakannatamatuks. 

Inimsuhtedki võivad jaheneda, seda muidugi aastaajast sõltumata. Seda tajudes hakkab endalgi jahe. Olen nii tundnud ühe oma pikaajalise ja vankumatu sõprussuhte osas, kus tunnen üht teemat rippuvat meie vahel õhus, aga ei oska seda sealt eemaldada. Kui see va jahedus voogab ligi, on nii kahju, nii tohutult kahju.

Jah, mulle ei meeldi talv. Aga on lõpmata palju asju, mis meeldivad. On lõpmata palju rõõmu ja õnne. Toredaid hetki. Tähendusrikkust. Elu külluslikku ehedust. Nii lähedale iseendale pole ma vist varem jõudnudki. Siit tuleks astuda ainult edasi. See pind ei vea alt, see on soe ja päikeseline!