Mõtisklen siin, et...

...ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole. Tean, et homme läheb sama auruga edasi. Nagu eilegi. Ja üleeile. Ja üleüldse.
Vahepeal oli nagu veidike teistmoodi. Sain nautida kodu ja lapsi. Lihtsalt olla. Tõmmata end diivanile kerra ja tunda mõnusat rahu. Nüüd on aga jälle kõik untsus. Huvitav küll, teatakse ju ometi, et ma ei tee laste arvelt mitte mingeid järeleandmisi. Tõsi, käisin ühel õhtul sõbrannaga teatris. Aga siiski- reegina ei tee. Mismoodi juhtub siis ikkagi nii, et üks või teine asi rammib ellu täiega sisse? Et see on ikka veel võimalik! Mhh.
Targad sõbrad soovitavad millestki loobuda. Millest siis? Oma kahest tööst, mida mõlemat kirega teen ja armastan? Muud ju peaaegu polegi. Töö ja lapsed. Õppimine. Maja korrashoid. Veelkord õppimine.
Mingid proovid. Mõni kontsert. Mis see siis ära ei ole. Ahhaa- siiski on! Need mingid proovid. Ja kontsert.
Ma ei tohiks neid vastu võtta. Löövad tasakaalu sassi. Imevad energia välja. Aga ma vahel ei oska ära öelda. Mõtlen, et see on ju ainult üks kord. Või mõned korrad. Et siis taastub jälle rahu.
Tühja ta taastub. Tuleb järgmine kõrvalekalle.
Õigupoolest hommikuti tunnen küll, et olen täitsa värske. Langus ei anna endast enne märku, kui pärastlõunal. Eriti siis, kui selgub, et olen enesele mingi imeliku ülesande lisaks võtnud. Lubanud kuhugi minna. Mingile koosolekule või kokkusaamisele. Alles siis tajun, et tegelikult on see võimatu. Tajun, et peaksin võtma oma kolm last ja kaduma, kuis jalad võtavad (ehk siis auto).
Mõne inimese kodus on kummalisel kombel alati kõik aknad pimedad. Olete ka märganud? Mina peaksin samuti  oma aknad pimedad hoidma. Liikumine peaks toimuma küünal käes.  Ja milleks üldse liikuda? Lapsed muidugi seda arvamust ei jaga. Aga mina tean, et energiavarusid tuleb hoida. Tuleb telefon välja lülitada ja ainiti küünlaleeki vahtida.
Kuigi... ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole...

Samasusetus

Kuidas saakski olla teisiti
Kui nii
Nii teistsugune
Aga nemad eeldavad
Et on mingigi sarnasus
Mingigi tõenäosus
Et kui nemad tunnevad nii
Või teevad naa
Siis tunnen ja teen ka mina
Ei tunne
Teen tihti muud
Muudkui teen ja teen
tajudes teravalt tegemise
teist külge
Seda nad minult ei oota
Ootavad, et tõestaksin
Tõde või tegu,
küsivad nad läbi lillede
Läbi lõhnavate lõikelillede
vajun vastamata
tundma
Nad vaatavad ikka veel küsivalt
Pilgud veekalkvel
Otsides minult mingitki
Samasust
Tunnetuslikku ühtsust
Kaastajumist
Ühist suundumist
Voolamist
Nagu seep libisen neil käest

Jututuba

Nüüd, kus kolmikud hakkavad juba saama 10-aastaseks, on mul loomulikult paljuski lihtsam.

Defineerin igaks juhuks ära, mida tähendab sellises kontekstis sõna "lihtsam"- see tähendab nimelt, et aeg-ajalt püsib sisemine raadiojaam ka mõne pikema hetke iseenese mõtete lainel.

Lugesin just ühe praeguse kolmikbeebidega mässava emmekese arutlust söötmise, piima väljaheitmise, lutipudelite valiku, piimasegude valiku, söötmisviiside jms. kohta. See tõi kananaha ihule. Olen selle unustanud.

Vabandust, tegelikult ei unusta sellist asja vist kunagi. Ma söötsin neid nii: sättisin lapsed oma voodi peale ritta. Keerasin nad külili. Igaühe ette asetasin rullikeeratud käterätiku, mille keskele oli vajutatud lohk. Sinna lohku külitasin pudeli, sättides lutiotsa imiku suhu. Ise seisin voodi kõrval, jälgisin pingsalt ja aitasin, kui mõne toidulaud ära veereda tahtis. "Parematel" päevadel oli igal lapsel eri lutipudel, mis just talle sobis. Mäletan, et kaks neist olid pikad ja peenikesed, kolmas aga väheke tüsedam- selle nimi oli Avent. Ka luttide läbilaskevõime oli totaalselt erinev. Joss nõudis korralikku survet- et kui tema tõmbab, siis piima ikka tuleb. Loviisal oli selline vahelpealne. Aga Lisann- tema limpsis tilk-tilga haaval. Mäletan seda piima puristavat nägu, kui kogemata Lisannile Jossi otsikust süüa pakkusin. Samal ajal mõtles väikevend ilmselt näljahäda peatsest saabumisest.
Vahepeal kahtlustasime Jossil lehmapiima talumatust. Siis tuli tema toit valmistada kitsepiimasegust. Jälle vaheldus! 
Loviisa oli aga kange "väljaheitja". Kui trio roomama hakkas, oli kogu me elutoa põrand kaetud puzzlematiga. Neid väljaheidetud piimalonksusid sealt mati ühenduskohtadest või tähtede vahelt ära pesta (milleks tuli suur jupp matti üles võtta), oli samuti muidu ühekülgseks kippuva päeva igati ergutav lisand :)
Öösel söötmine oli omaette trill-trall. Ärgates soovis ju mõni toitu absoluutselt kohe. Usun, et püstitasin sel perioodil nii mõnegi oma kottpimedas jooksu isikliku rekordi!

Neid ei tule enam ammu riietada, potitada ega pesta. Seda teevad nad ise (v.a peapesu).
Nüüd tuleb neid aga kuulata. Lakkamata. Te ei kujuta ette, kui palju erinevaid ideid ja muljeid võib kolmel üheksasel korraga olla! Loomulikult soovitakse kõike minuga jagada. Ja loomulikult soovin ma ka kõike kuulata. Ainult... vahel harva on inimvõimetel piirid.
Suudan üsnagi hästi kolmest eri suunast kolmel eri teemal räägitavat juttu eristada, vahel heakskiitvalt noogutada või vastupidi, uskumatusest pead raputada ning parematel päevadel lausa tunnustavaid fraase, nagu "ohhoo", "tubli" või "no ütle nüüd" vahele pikkida.
Loomulikult ütlen alati enne suuremat jutustamist ka kohustusliku "räägime ükshaaval"- kui mõni mõtleb, et ma seda kisakoori alati väga naudin. Aga tühja nad suudavad oma muljeid vaka all hoida! Korraks kehtib küll ka vaikuse ja teise kuulamise lepe, siis aga hakkavad igaühe enda tähtsad teated sisemuses niiväga pulbitsema, et nad lõpuks ikkagi lõbusasti vuliseva ojakesena suukestest välja voolavad- kõigil kolmel korraga! Küllap hoolas harjutamine ongi minust teinud kuulamise maailmameistri. Võimalik, et kasutan ka terapeudi rollis "räägime ükshaaval"- palvet keskmisest terapeudist tunduvalt harvemini ja pigem siis, kui mulle tundub, et kliendid ise enam aru ei saa, kes mida räägib. Reeglina pole inimestel kodus üheksa-aastaseid kolmikuid.
Aga muidu läheb meil hästi.
Mul on nendega väga-väga huvitav. Kunagi kirjutan pikemalt, millest me kõik räägime!

Alateadvus

Eesti Kontserdil on välja tulnud uus kontserdisari “Mängud alateadvusega”. Kinkisin emale sünnipäevaks pileti selle sarja kontserdile, kus tõeliselt väljapaistev vene pianist Miroslav Kultõšev esitas tunnijagu Skrjabini klaverimuusikat, kuulajail tuli aga kott-toolidel ümber klaveri lebotades kogeda iseenda sisemaailma vastust kuulatavale.
Et olin eelnevalt kogu päeva viibinud isikliku arengu supervisioonil, oli mul sellise kogemise talumiseks juba “käsi valge”. Ütlen “talumiseks” seetõttu, et Skrjabin sellises doosis ei ole lihtsalt ja libedalt alateadvusega häälestuv muusika. Ebakindlus ja pidevad otsingud harmoonias ja rütmis saadavad ajule signaali pinevaks valvsuseks, maskuliinsed kõlavärvid tõmbavad eri lihased siit-sealt tahtmatult pingule, pidev mitte-kohalejõudmine kasvatab kärsitust.
Oli ääretult huvitav.
Muusikuna lisaksin aga veel ühe nüansi. Nimelt aiman, kui ajamahukat ja närvesöövat tööd nõuab sellise kontserdi ettevalmistamine. See aimdus muutis minu jaoks võimatuks vaadelda muusika taustal vaid iseennast. Jälgisin ainiti pianisti käsi ja miimikat, tundsin rahuldust ta laitmatu tehnika ja eksimusteta mängu üle. Usun, et osa tema kogetust muutus ka minu kogemuseks. Huvitav, kas pingutusega kogetav üldse erineb pingutuseta kogetust? Ja kas kott-tool oli kogemuse võti või lihtsalt võimalus?

Pubertiteet

Nii armas sõna, eks!
"Pubertiteedist" oleme Loviisaga praegusel ajal korduvalt vestelnud. See on teema, mis ajab teda mingil põhjusel natuke ärevaks, kuna siis tulevad vinnid ja "armukad"- teine sõna, mis on minu meelest imearmas!
Muuhulgas oleme Loviisaga arutanud, et murdeiga ehk siis tema keeli "pubertiteet" ei pruugi endaga kaasa tuua mingeid olulisi muutusi. Et kui teismelise peres on rõõmus ja usalduslik õhkkond, ei ole lapsel vaja oma suurekskasvamise tõestuseks mässata, kodust ära joosta või koolist puududa. Suurpoodides jõlkuvaid noortekampasid hüüame Loviisaga "kurbadeks teismelisteks" ja tunneme ka päriselt kaasa, et neil õnnetuil puuduvad trennid ja hobid ning et nad ei saa usaldada oma vanemaid ega iseennast.
"Armukas" ei ole muide üldse "armukese" sünonüüm. Armukas on see, kellesse armutakse! Loviisa tunneb end vahel olevat ka ise veidi armunud ja kinnitan selle täiesti normaalse olevat- ka mulle meeldis just tema eas üks aasta vanem koolivend ning üks poiss muusikakoolist. Kui lugesime raamatut "Kadri", siis kohas, kus selgus, et Urmase meelest on Kadri klassi kõige ilusam tüdruk, oli Loviisale kohemaid selge, et "nad on nüüd armukad".
Vaat nii on lood. Elu sealmail, et sellised teemad...

Dilemma

Dilemma,

kas tunda kaasa

või tunda nagu ei tunnekski,

on tõepoolest pöörane

Oinas leidis mihklipäeva
(sulu sees.)
Mina muutusin miinusmärgiks
(sulu ees)
tunduvalt varem.

Ühest küljest
on pisut kahju.
Teist külge ei hakka ette pöörama

Tema ühele kaardile pühitsetud elu
niikuinii

kaastunnet ei sisalda.

Sõber

Meil kolmikutega on üks sõber. Õigupoolest see sõber ei teagi, et on meie sõbraks saanud. Seetõttu on tegemist ühe õige isevärki ja salapärase sõprusega. Või (jäin hetkeks mõttesse), on tegu hoopis inimesega, kellele meie neli oleme pannud nimeks Sõber? Vaatenurga küsimus...
Sõber jagab meiega üht juppi hommikusest kooliteest. Tõsi, see on ehk vaid kilomeetrine ühisosa, kusjuures tema kõnnib, meie möödume autoga ja sõbral pole teejagamisest aimugi. Asjaolu, miks ta meile silma jäi, on see, et ta üks jalg on vist haige ja ta lonkab veidi, aga näib sellest pisiasjast hoolimata alati lõpmata positiivne ja heatujuline ning paneb oma olekuga ka meie hommikud rõõmsalt särama! Tema olemasolu on me hommikusel teel lausa nii oluliseks saanud, et küünitame või kaelad kohekorra, et teda kindlasti silmata ja talle salamisi lehvitada.
Me ei tea, kui vana Sõber on, aga meile meeldib mõelda, et ta käib ülikoolis, sest sinna see tee ju viib. Küllap on ta teel hommikusele loengule, mõtleme. Oleme arutanud, kas ta elab meie meelest üksi või veel vanematekodus või äkki on tal hoopiski juba naine? Minu kujutelmas elab Sõber üksi ühes eelmise Eesti vabariigi-aegses Nõmme puumajas hubasel ärklikorrusel. Kolmikud arvavad, et tal on ka ema. Samas võib tal välimuse järgi juba ka oma pere olla. Samuti ei tea me, mis rahvusest Sõber on- me pole temaga ju sõnagi vahetanud.
Praegu oleme veidi mures- juba mitmel hommikul ei ole me Sõpra ülikooli poole kõndimas kohanud. Äkki on ta haigeks jäänud, muretses Lisann. Ehk sõitis reisile, arvas Loviisa. Võibolla sai ülikool läbi, pakkus Joss. Või valis kõnni asemel bussi- või autosõidu, pakkusin omapoolse variandi. Kõik võib olla.
Igatahes püsib praegu veel lootus Sõpra taaskord me ühisel hommikusel kooliteel kohata. Nii ära olime juba temaga harjunud!