Lisanni punane auto

Täna jutustan ma Lisannist, oma väikesest sirtsu-linnukesest, kes sugugi ei hooli, mida teised lapsed temast arvavad ning tegutseb alati oma maitse ja äranägemise järgi.

Ühel sünnipäeval, mis toimus liikluslinnakus, sai iga laps valida ringivuramiseks meelepärase auto. Autosid võis ka vahetada. Nimelt oli nende võimsus ja sellest tulenevalt ka liikumiskiirus erinev. Samuti olid masinad mitmes eri suuruses. Miks mitte katsetada!

Mida tegi Lisann? Tema valis enesele kohe peo alguses ilusa väikese punase kabrioleti ning muud sõiduriistad minetasid ta jaoks sellest hetkest igasuguse tähtsuse. Ta vuras mööda liikluslinnakut elegantselt ja muretult, tundudes olevat täiesti oma maailmas. Söögipauside ajal hoidis Lisann oma miniautol valvsalt silma peal- ei tulnud kõne allagi, et ta seda millegi muu vastu vahetaks!

Olen ennegi täheldanud Lisanni erilist ilumeelt ja armastust rahu ja korrapära järele. Ta ei sahmi ealeski sihitult, vaid esmalt vaatleb ning seejärel tegutseb. Selle taktikaga paneb harva mööda. 

Kirsspunane auto ja väike Lisann kinkisid mulle unustamatu vaatepildi ja õpetuse enesegi ellu. Vali sobiv auto, paras liikumiskiirus, väldi ummikuid ja hoia pikivahet. Nii on ka lehvitamine ohutu!

Armas!

Jõulurõõm

Mängisin täna kaks jõulujumalateenistust, kell neli ja kell kuus. Enne neid mänge käisime lastega mu vanemate juures jõululõunal. Imelik, laua taga istudes tundsin, kuidas täna ei jaksa minna. Oli nukker, isegi nagu pisut depressiivne olemine. Aga parata polnud, tuli end kokku võtta, sest esimene teenistus läks pealekauba otse riigiraadiosse ja seal juba järeleandmisi teha ei saa.
Kirik oli rahvast täis. Mitte nii puupüsti, kui olen eelnevail aastail näinud, aga jah, ikka seisjatega. Kõik need inimesed olid tulnud, et saada osa jõulurõõmust. Eks ole jõulurõõm tegelikult üks teatud seisund. Jõulurõõmu kogenud inimene ei pea tingimata päikesena särama või naeru lõkerdama. Seda saab vabalt tunda ka pisar silmanurgas. Oluline on vaid see, kuidas su hing jõulukirikus viibides taas lootust hakkab tootma. Minul ilmneb see tavaliselt mingis seletamatus ülevuses, mis kõik maised mured tähtsusetuks taandab. Nii ma seal siis mängisin, pidulikult ja võimsalt ning ühtäkki ei tulnud enam meeldegi, milliseid kurbi mõtteid olin lõunalauas mõlgutanud. Kirik on tõepoolest minu jõulude tähtsaim ja täiesti vältimatu osa.
Õnneks teavad mu lapsedki jõulude tähendust ega arva, et need vaid kingituste jagamiseks välja on mõeldud. Maised ajad muudavad nimelt inimese ennast täis ja siis ei jää jõulurõõmule enam südamesse ruumi. Rahust rääkimata.

2015

Aasta 2015 jääb minu mälestustelaekasse üsna erinevate, kuid eranditult ülitugevate märksõnadega.
Hullumeelselt raske on neist esimene. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, mida ehk mu blogi lugedes võiks eeldada- jah, ka eraelu, töö ja õpingute ühildamine on olnud mõneti vaevarikas, kuid ülekaalukalt kõige piinarikkam on olnud jõuliselt pinnalekerkinud sisemise valu teadvustamine ning sellega toimetulek- olukorras, kus toetuda pole ühelegi inimesele peale iseenda.
"Mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul ta on?" See on ilus lause ning minu motoks juba mitu head aastat. Äkki just seetõttu olen tulnud toime ka selle aastaga, mis on proovile pannud kõik, mida siiani pidasin oma tugevuseks, mis on märkimisväärselt nihutanud mu taluvuse piire ning andnud võimaluse taas imestada inimese lõputu kohanemisvõime üle ning mis on taustamürast hoolimata paotanud mulle ukse oma isiklike ootuste ja vajaduste maailma. Ma ei teadnudki, et on olemas üsna rasvane piir, märgistamaks sissepääsu minu pühapaikadesse ja et olen lubanud seda nii mõnelgi porisel saapapaaril valusalt ületada. Ma ei teadnud ka seda, et tohin seda kõike taludes olla nõrk ja tunda tundeid. Raudne leedi minus taganes hapra naise kahvatuks varjuks. Haavatavuse näitamisest sai uus tugevus. Ja ma ei nurise! Tõsi, praegu ei saa ma ehk aru, milleks oli vaja tervet aastat mu elust, et kellegi teise tõde üritaks päev-päevalt seada kahtluse alla minu sobivuse, kõlblikkuse, piisavuse...
Aga just siit jõuangi selle aasta teise valdava märksõnani, milleks on mõistmine. Olen jõudnud veendumusele, et kõik inimesed on põhiolemuselt head. Igas käänulisele teele sattunud täiskasvanus võib näha tema maailmataju haavatud lapsena, mida ta lihtsalt ei oska eneses peita, mida ta väljendab just sel moel, mis tundub talle enesele turvaline, kuid mida kaasteelised võivad kogeda vastupidiselt- hoopiski mitte positiivsel moel. Te ju teate, kuidas vahel hakkab väike poiss, kes on haiget saanud, oma ema lööma? Muidugi tahaks ta tegelikult pugeda turvalisse sülle, see aga vallandaks pisarad, mida väikene mees kogu hingest peita üritab. Tark ema loomulikult ei karista. Ta võidab kallistusega lapse usalduse ja müür, mis puruneb esimese pojast vallandunud nuuksega, kui too oma sasipea ema kaenlasse surub, jääb ka meheeas tema kallite poolt hõlpsasti ületatavaks.
Niisiis- olen hakanud püüdma mõista ja loobuda kergekäelisest hinnangute andmisest. Kõige raskem on seda teha lähisuhetes, sest siin astub tihtilugu mängu ka see haavatud laps, kes elab minu sees. Ja siis ei käitu ma enam sel viisil nagu võib minust, igapäevaselt inimhingedega töötavast täiskasvanud naisest eeldada. Mõistetagu mindki.
Kolmas märksõna, õigupoolest turvaelement, mida kogu lõppeva aasta endas olen kandnud ja mida mulle väljastpoolt kummalisel kombel just siis meelde on tuletatud, kui olen parasjagu nõrkemas, on naiselikkuse jõud. Ärge ajage seda segi raudse leediga, keda postituse algul mainisin! Naiselikkuse jõud ei ole kogetav väljaspoole kiirgava tugevusena, see on pigem nagu aastate ja elukogemusega täidetud anum, kust rahumeelselt ammutada seda, mida varem harjutud välismaailmast kätte võitlema. Inimestelt, kes ei suuda või ei oska su ootusi täita.
Ma ei tahaks enam sellist aastat. Aga ma ei oleks soovinud seda ka vahele jätta. Selles aastas oli palju ilu, palju avastamist, palju lapselikkust, mängulisust, minnalaskmist. Oli ka palju pisaraid, ahastust, käegalöömist, vältimist ning enesepettust. Olen lõpmata tänulik oma neljale lapsele, kellest igaüks vääriks tegelaskuju paksus raamatus, kes oma siiruses ja eheduses olid mulle suurimateks õpetajateks ja suunanäitajateks ja kellele nii mõnelgi hullumeelsemal perioodil sain (loodetavasti märkamatult) toetuda.
Lõpetuseks tahaksin neile, kes on abielus või kooselus, panna südamele üht- kui üks teist ütleb, et tal on valus, siis nii see ka on. Ja tema valu ei ole vaid tema probleem, vaid teie mõlema. Mäletate- heas ja halvas... Homme tähistab kristlik maailm Lunastaja sündi. Tema kandis risti meie kõikide eest. Kuidas elame meie? Mõelgem hetkeks...ja siis mingem palugem andeks. Kuniks veel jõuab.
Häid jõule.

Loomake

Loviisa oli oma suure varba külge sõlminud hüppenööri: "Kuna te mulle koera ei osta, pean ma oma varbaga jalutamas käima."

R_H

R_H seisis eile Lisanni mänguväljal. Johann oli arvaja. Te ju ikka mäletate "Ülespoomist"? See on sõna äraarvamismäng: teada on vaid sõna esimene ja viimane täht ning arvaja peab pakkuma puuduvaid. Iga valestipakutud täht aitab valmida võllapuul, kuhu peale lõputuid möödapanekuid keegi aeglaselt "üles puuakse". Meie mängus on see "keegi" sebra.
Aga jah, niisiis R_H.
 Karl Johann oli hasarti täis. Ta oli eelnevais mängudes kõik minu poolt lauale pandud sõnad mängleva kergusega ära arvanud, see 3-täheline titekas pidi olema kukepea! Reh, häälis ta kuuldavalt, rih, räh... Aa, äkki on röh? Lisann raputas pead. Võllapostid kerkisid halastamatult. Rüh, rah... Poiss muutus närviliseks. Sebra pea ja keha olid juba paigas. Poisike hakkas üles alla karglema ja häälis erutunult erinevaid toredaid variante. No pole ju enam ühtki tähte jäänud! Nüüd tegi poisike juba tiire ümber toa. Tema maandab nimelt pingeid kiire liikumisega. Reh, roh... No ei tule! Viimaks lõi poisike käega ning alistus saatusele. Sel hetkel koitis Lisannile, et midagi on valesti. Ta on nimelt vasakukäeline. Vasakukäelised aga kirjutavad tihtilugu paremalt vasakule. Nii oli läinud ka seekord. Lisann kargas mängulaua tagant püsti. Oh, kaugel sellest, et ta oma viga tunnistas! Ta viipas vaid oma kõhetu käega sõna viimasele tähele, milleks oli h ja seletas veidike kõrgemal toonil: see sõna algab ju siit. Veelgi kõrgemat tooni nõudis nüüdseks juba igasuguse huvi kaotanud põgenev Johann: "Kas sa siis aru ei saa? Hiir on see see sõna! Hiir!!!"

Jõuluvanandusest

Minu lapsed küll jõuluvana ei usu. Sellest hoolimata teevad nad kogu taadi ümber käiva tralli tolerantselt kaasa, sest kes siis heast noosist ilma sooviks jääda! Tänane jõuluvana oli hästi lahe. Mõne teravkõrva jaoks kõlas ta hääl pisut Lauri Nebeli moodi, aga see selleks- tähtsaim on, et mees suutis kogu lastekarja naeru lõkerdama panna ning vanemategi aadressil tuli nii mõnigi hea "pirn". Näiteks pani ta ära minnes ette, et kolmikute isa võtaks nüüd juhtimise üle ja annaks ülejäänutele nippe... heh, teadagi milleks :)
Loviisa vedas aga kojusõidul ikkagi suu tähtsalt kriipsuks ning teatas, et tema igatahes küll ei usu, et see jõuluvana päris oli. "Nii valget habet," nentis ta teadjalt, "ei ole ühelgi vanamehel."
"Nojah, aga uskuda ju ikkagi võib," panin ette.
"Milleks?" jäi tüdruk vankumatuks.
Ehh, kogu see jõuluvanandus ja päkapikundus on sihuke piiripeal kõndimine. Ühest küljest nagu hästi vahva, aga teisest täiesti seosetu ja läbinähtav. Kui inimene tahab teadlaseks saada- Loviisa näiteks- siis lihtsalt ei saa talle suurisilmi ja vaimustusest käsi kokku plaksutades ühe jõuluaja jooksul viit erinevat jõuluvana esitleda ja muud soga ajada.
Ta vaatab sulle pisut altkulmu otsa. Lihtsalt vaatab.
Ja pärast on veelgi narrim tunne...

Kingitus

Mulle avaldas tohutut muljet ühe avalikkuse ees tuntud meesterahva (ma ei mäleta täpselt, kes see oli) lause, et "kui mu lapsel või naisel on mingi mure, võib kasvõi president ise oodata". Eks ole ju meeste seas tavapärasem pigem see, et tähtsate inimeste seas väljavalituna viibimine on justkui suurem au, kui soojuse jagamine oma kõige kallimatele. Seetõttu jagaksin täna selle inimese mõtet ka siin. Isegi kui see juhtumisi tema enda tegudes päris tõsi pole, paneb see ehk mõne lugeja viivuks mõtlema.
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", vaid on ühine mure või valu, kasvavad lapsed, kes märkavad. Nad märkavad esmalt isa murekortsu või ema veekalkvel silmi, õe pettumust või venna allasurutud kurbust, hiljem aga juba sõbra muutunud käitumist või töökaaslase imelikku hajevilolekut. Ja lisaks märkamisele tunnevad nad huvi ning julgevad küsida- mis juhtus? Kas ma saaksin kuidagi aidata? Kas saaksin olla sinu kõrval? Jah, ma loobun täna tühjast-tähjast, mida plaanisin, et olla sinuga. Ma ei karda su valu, ma ei jookse su pisarate eest peitu!
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", kasvavad inimesed, kelle peopesal seisab kunagi kogu hirmust värisev maailm.
Ja see on väga suur kingitus.