Kiirabi ja iseparanemine

Väikeste lastega juhtub alatihti. Küll kukuvad nad põlved marraskile, küll ilmub eiteakust mingi imelik lööve, siis jälle võivad nad vabalt midagi suhu toppida, mis nagu... ee... päriselt nende jaoks mõeldud pole jne. Lapsevanemate reageeringud sellistele "pisimuredele" on kuuldavasti seinast seina. Oleneb närvisüsteemi tüübist. Mõnel perel, näiteks, on veel koolieelikutegi kaitseks kasutusel trepi turvavärav
- sest "muidu äkki juhtub midagi" (meie majas ammendas see end, kui lapsed olid poolteist); teiste tuttavate juures oli aga kasutusel vastupidine taktika- 9-ndal korrusel pandi kolm väikelast "aknale kohe, kui võimalik"- noh, et nad ise seda avastama ei roniks.
Meie peres on V. rohkem see turvavärava- ja mina aknaletoppija- tüüp.
Aga veel rohkem meeldib mulle meid liigitada nii:
Tüüp A: kiirabi-tüüp
Tüüp B: iseparanemise- tüüp
Esimest korda ilmnesid meie tüübi erinevused sel korral, kui kahtlustasin Loviisal larüngiiti. Mul oli tõsine mure oma sissehingamisel viliseva tütrekese pärast- V. aga sattus lausa paanikasse. "Kiirabi", kähises ta peaaegu Loviisa moodi. Tundsin end ilmselgelt häirituna- oli mul üldse vaja selle kahtlusttekitava haiguse nimi üle huulte libistada! Mingi sisetunne rääkis minus rahulikult, et see ei ole siiski larüngiit. Ootame palun veidi! V.-l polnud aga sugugi aega oodata. Ta käis närviliselt seitse korda üle toa, otsis midagi, koristas veidi siit-sealt, ühmas paar "noh´i" ja vaatas mind üliäreva pilguga. Nähes, et ma kõigest hoolimata vedu ei võta, helistas ta ühel hetkel lihtsalt kiirabi kohale, see viis meid haiglasse, kus arstid ei osanud samuti muud tarka öelda, kui et "jääge jälgimisele", mispeale mina teatasin kategoorilise "ei!", mispeale meile rohud koju kaasa anti, mida vajadusel tulnuks manustada (aga vajadust ei tekkinudki)- ja nii me jõudsimegi jälle punkti A, V. rahustuseks "vähemalt arsti poolt läbi vaadatuna".
Ma ei saa lihtsalt aru, miks osadel inimestel on arvamus arstidest kui imetervendajatest, kelle poole tuleb pöörduda otsemaid, kui kõik "paigas" ei ole? Tegelikult on ju arstidki vaid inimesed, kes enamasti lihtsalt valdavad "ravimite abil sümptomite mahasurumise kunsti" kui isetervenemine kannatamatu inimloomuse jaoks liiga palju aega võtab. Tõsi, on hädasid, mille puhul ravi vältimatu, kuid praegu mõtlen ma just neidsamu "pisitõvekesi", millega närvilised lapsevanemad haiglakoridore ummistavad, et "asjale ametlik diagnoos ja õige ravi saada".
V. teab mu haiguste- ja polikliinikute vaenulikkust. (Kirjutasin sellest pikalt ka ühes oma eelmise aasta postituses.) Sestap alutab ta mu pehmeksrääkimist- kui mõnel lapsel tema arvates kohest sekkumist vajav probleem ilmneb ning kui tal endal juba käed närveerimisest higistavad ja juuksed peas püsti hoiavad- näiliselt rahulikult toonil, peaaegu et vilet lüües küsides: "Ei tea, kas peaks... ee... kellegagi nõu pidama?" Viimati toimus see siis, kui Lisannil oli peas tugev kõõm! "Ei tea jah", lõõpisin mina sedapuhku vastu, "äkki kiirabil on hüva nõu varrukast võtta?"
Nõus, ei ole ilus niimoodi teise muret naljaks keerata!
Aga mida siis teha, kui pikast reisist üleväsinud, higisel ja palju magusat söönud lapsel järku kõhule kohutavalt sügelev lööve tekkib, mis ta hullunult karjuma ja kratsima paneb? Otsejoones haiglasse sõima? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles rahustama, riideid vähemaks võtma, lähedust ja juua pakkuma- ja ootama ? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma voodis õe ja venna kõrval uinumine tõi kaasa kiirema tervenemise, kui toonuks haiglas väntsutamine.
Johann hõõrus eile guaššiste kätega silma, mille tulemusel see peale lõunauinakut enam ei avanenud ning paistis sõrmedega praotades tulipunane. Laps oli tõsises vaevas ja nuttis lohutamatult. V. sattus just sel ajal helistama (ta on parasjagu kodust ära) ning sattus omakorda paanikasse, soovitades otsemaid "kellegagi nõu pidada". Mida pidanuksin tegema? Kogu trio autosse lappima ja viivitamatult haiglasse põrutama? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles last rahustama, silma külma veega loputama- ja ootama? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma pisarad olid poisikesele parimaks arstimiks, sest õhtuks polnud paistetusest ega punetusest jälgegi!
Mis ma selle jutuga öelda tahan?
Et raske on oma tüüpi muuta. Ja raske on ka teist tüüpi mõista, eriti kriisiolukorras.
Üldiselt saavad lapsed terveks nii ehk naa!
Siiski julgen arvata, et rahulikus, lohutustpakkuvas ja turvalises koduses miljöös juhtub see tsipake kiiremini- ja elutervemalt:)
***
Arstide ees siiski müts maha!

Ükskõiksed lapsevanemad

Käisime Soomes ära.
Trio oli kogu reisi vältel väga -väga vapper (mida ei saa öelda mõne täiskasvanu kohta, nimesid nimetamata)- kuigi lõunauinaku pikkuseks ei tulnud ühelgi lapsel üle 20-30 minuti. Nad suutsid meiega läbi trampida kogu IKEA ning hiljem lustida ennastunustavalt Linnanmäki lõbustuspargi karussellidel! Muide, allameetrimeestele on seal nii palju atraktsioone, et ei jõudnud kõiki proovidagi!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Et tagasisõit langes üsna hilisele ajale, polnud meie lapsed ainsad mängunurgas, kes pikast päevast "küpsed". Üleväsinud laps aga teatavasti ei valitse end kõige paremini. Sestap eeldan lapsevanemaid olema need, kes asjade kontrolli alt väljumise korral ohjad haaravad.
Selgitan täpsemalt- kui ühes mängunurgas peavad tegevust leidma nii väikelapsed, kui hullunult ringitormavad algklassiealised jõnglased, võib vabalt tekkida olukord, kus esimestel ei ole enam päris ohutu, et mitte öelda- on täiesti eluohtlik!
Selline olukord tekkis.
Selline olukord valitses kogu reisi vältel.
Ja sellist olukorda polnud ohjamas mitte ühtki vanemat peale minu (,sest väikelastega pageti sest kaosest üsna ruttu). Kuhu oli aga meil oma väsinud kolmikutega minna? Restorani laua taga seesugustega ju ei istu!
Olen nõus, et lapsed vanuses 7-12 võib, jah, mõneks ajaks ka omapäi jätta. Kuid ometi peab seejuures säilima vanema piisav kontroll- kui mitte oma lapse, siis vähemasti teiste ohutuse üle. Eileõhtuse laevaga tagasitulijail polnud aga ilmselt enesekonrolligi- miks muidu tundus nii ahvatlev pigem baaris istuda, kui oma lastega suhelda?
Ma ei ole mingi moraalijünger ega reeglite-inimene. Pigem püüan lastekasvatusse loominguliselt läheneda. Paljud asjad aga, mis võivad meie kodus lubatudki olla, ei pruugi kohe sugugi sobida ühte piiratud ruumi, kus koos palju eriealisi (väsinud) lapsi! Mulle tundub see nii elementaarne!
Ometi ei näinud ma enamuse laste vanemaid kordagi! Rääkimata siis keelamisest...
Ega minagi suu peale kukkunud pole! Sekkusin lausa mitmeid kordi- siis, kui pallimerest sületäitega palle välja pilluti, siis, kui teineteisele klotsidega pähe taoti, siis, kui mu lastele diivanil selga hüpati, siis, kui mu enda pakkidest jalgupidi üle trambiti, kui kõik toolid taguridi keerati, nii et jalad ohtlikult ülespidi turritasid- kõike seda saatmas kõrvulukustav kisa. Aga ma imestan, et paljud lapsed ei reageerinudki keelamisele! Üks suur poisivolask, aastaid nii 12-13 maandus ühteäkki plartsatades pallide sekka (teised sina enam ei mahtunudki) ning hakkas, käed labidatena töötamas, palle välja kühveldama. Minu "ei tohi nii!"- hüüatuse peale virutas ta mulle kamalutäie otse näkku. Ütlen ausalt, et mul tekkis hetkeks tahtmine tal kõrvad pihku võtta ja kõigest jõust raputada. Siis aga meenus ammutuntud tõde. Lapsed ei ole kunagi süüdi. Õnneks kadus see poiss sama kiiresti, kui ilmus.
Neist vähestest lapsevanemaist, keda mul õnnestus mängutoa läheduses kohata, tegin kiire välimääraja.
"Kana" oli üks ema, kellele tegin viisakalt märkuse poja laamendamise kohta. Ta vältis minuga silmsidet, sopsutas end pahaselt, sosistas midagi sõbrannale- ja nad kadusid närviliselt kluugutades, jättes lapse sinnapaika!
"Jaanalinnul" oli kaks last. Ma algul imestasingi, et ta üldse ei sekku, kuigi ka tema laps tundus ohus olevat. Kui aga selgus, et ka üks põhilaamendajaist oli Jaanalinnu oma, nägin kujutlustes vaid ta ümmargust keret vaateväljas tammumas- pea oli surutud sügavale pallimerre! Aja siis niisugusega asja!
Jaanalinnu-isa oli kah naljakas. Korra haaras ta oma tormlemisest segase poja kaenlasse, üritades sellele midagi seletada- ajal kui laps hullumeelselt naerda lõkerdas (süstemaatiline kasvatus noh, mis muud, täheldasin irooniliselt). Tunnistanud oma kiiret, ja samas loogilist kaotust, surus aga Jaanalinnupapagi oma kiila pea kuhugi, vist diivani alla, peitu. Ja jäi nii reisi lõpuni.  
"Tegija siga" oli paks onkel, kes muidu tundus igati rõõsa ja roosa, jagades telefoniga kõlavahäälseid käsklusi ette ja taha- ainult lapsega ei saanud ta hakkama! See-eest mängis ta (oma arust) jube hästi mänguautomaadiga automängu (ning ütles poisile järsult "kule, ära sega!", kui see ka ligi üritas pääseda), tüdinedes hüüdis aga ühele kaugemal istuvale naisele nilbe häälega "kule on sul seal veini vä?"- ning kadund nad olidki! Ilma lapseta muidugi, too tuuseldas meie seltsis reisi lõpuni.
"Juoma-poro" oli liigsest alkoholitarbimisest silmnähtavalt heldinud ema (vahel muudab ju alkohol sentimentaalseks!), kes jälgis oma lapse lõhkumist pisarsilmse heakskiiduga ning võis seejärel rahuliku südamega uuele ringile minna- mille peale Väike Pekka lõi jalaga mänguautosse suure mõra.
Kahju on! Mitte sellest, et minu lapsed mängida ja mina rahus istuda ei saanud- vaid kogu valitsevast mentaliteedist. Lapsed jalust ära! Kui tüdivad, siis magusat täis tankida- küll lähevad jälle! Jah muidugi lähevad! Suurest tähelepanuvajadusest peksavad ja laamendavad. Pragusid, mis mänguasjadesse tekkivad, võivad kõik märgata. Mõrasid, mis väikeses hinges, ei märka aga keegi. Kommid ja asjad neid ei ravi. Kui üldse miski ravib...
Tüdruk, kes sõidu ajal teisi suurte klotsidega peksis, nuttis laeva maabumise eel lohutamatult ema kaenlas. Kus sa varem olid, tahtnuks ma sellelt emalt küsida. Su last vihkasid seal mängunurgas kõik- aga sinuga koos, sinu hoolimisel, jälgimisel, võinuks olla hoopis teisiti. Laps ei ole süüdi!
Ükskõiksus näib tegevat suurt võidukäiku. See kohutab mind väga.

Helis meelitas mind Linnanmäki´l ühele uuele atraktsioonile. Loomulikult "õudukale"! (Adrenaliin, mu sõltuvus!) Kõigepealt sõitsime aeglaselt püstloodis üles, seejärel jätkasime pea alaspidi (paralleelselt maaga) ning seejärel läks kihutamiseks. Jeee! See oli üle aegade üks ägedamaid elamusi!
Kui palju toredaid asju saab teha koos lastega!
Nii väikeste kui suurtega.
Tõsi, mõnikord löövad stressilained mindki jalust- kuid ma püüan ikka ja jälle enesele meelde tuletada, et väikesed (ja suured) on nad vaid korra.
Ja seda aega enam tagasi ei saa...

Minu suhetest Une- Matiga

Eelmise teema jätkuks tahaksin veidi lahata ühte lastest täiesti mitteolenevat, ning just reisidel ja külaskäikudel teravalt ilmnevat probleemi.
Ma nimelt kannatan unehäirete all!
Selle diagnoosi panin enesele peale viimast, Saare- ja Muhumaa reisi, kus asi ikka totaalselt käest ära läks! Eelnevalt olen tavatsenud tagasihoidlikult ohata, et ega ma võõras kohas hästi maga. Nüüd viimaks mõistsin, et halvasti magamisel ja üldse mitte magamisel on siiski suur vahe.

Et mitte päris pöörasena mõjuda, jätsin eelnevas postituses mainimata ka selle, et andsin Saaremaal (nii möödaminnes, piltlikult öeldes lapsed seelikusabas) koos Rahvusooperi solistidega ühe kontserdi. Tänan küsimast, väga hästi läks! Sellele eelnevat ööd ei taha aga mitte meenutadagi...

Heitsin voodisse tavapärasel ajal, peale uue kuupäeva saabumist. Aknad olid küll avatud, kuid väljasttulev õhk tuba jahedamaks ei muutnud. Avatud akna vahelt kostis aga vaheldumisi kajakate ennekuulmatult metsik kisa (nad olid vist mingi korjuse leidnud), koerte hullunud haukumine (nende närvisüsteem oli kindlalt suurema hälbega kui minu oma) ja purjus inimeste lame räuskamine (reede öö!). Lisaks selgus, et mu ema, kellega tuba jagasin, on ka norskama õppinud. Kõik see kokku moodustas mu peas ühe vägeva unetuse sümfoonia, kus mina läbikukkunud peadirigendina toast tuppa joostes üha uusi mooduseid püüdsin leiutada, et seda lärmavat kaost oma taktikepi alla suruda. Asjatult!
Kõrvatropid jäid kah koju!

Minu hea une jaoks peavad olema tingimusteta täidetud järgnevad kriteeriumid:
1. Absoluutne vaikus.
Kõige hirmsam eksimus selle nõude vastu on norskav toakaaslane, kusjuures tavaliselt selgub see kurb tõsiasi siis, kui enam midagi muuta ei saa. Olen võimeline kogu öö lage jõllitama! Algul ma küll püüan rahulikult oma rütmis hingata ning lõdvestuda. Mõne tunni möödudes läheb aga veri tasapisi keema ja tekkib raev. Vähkren küljelt küljele ja köhin nagu hull. Kolistan ettejuhtuvate esemetega. Tavaliselt kraaksatab norskaja end mõneks hetkeks isegi vait, kuid tean, et hetke pärast algab kõik uuesti. Siis ei viitsi enam tühja rabeleda. Uitmõtted kihutavad siia-sinna. Ka keha sooviks ära joosta, kui vaid väsimus nii suur ei oleks. Vastu hommikut, üli- üleväsimuse staadiumis meenub Contra loodud luuletus:
Sinu rütmiline norse kõlab minu kõrvale
nagu kuritahtlik morse, nagu kutse mõrvale
läbi lõigata su kõri noaga, mis on jahune-
teisiti see jõle lõrin vaikuseks ei rahune!
...mille peale nutan veidi (sest tunnen, et see on tõsi).
 Ah, mis siin norskamisest rääkida, eelmisel suvel lõhkusin maal vanemate vana pendliga kella ära. Too nimelt tagus igal täistunnil vastava arvu "pimm-pomme", muul ajal aga tiksus lausa väljakannatamatult valjusti. Kusagil nelja-viie ajal hommikul, kui juba unetusest pool-hulluksläinuna oma asemel püherdasin , tundsin järsku, kuis "tik-tak´id" mu ajusid künnavad ning mõistsin, et uus "pimm-pomm" purustab mu pea sootuks! Loomulikult oli see üleväsinu segane kujutelm, kuid hirm oli siiski nii suur, et käsikaudu kobades jõudsin kellani, keerasin midagi ja... järgmisel hommikul küsisid vanemad veidi ärritunult, miks ma selle siis kohe ära pidin lõhkuma!? Saanuks ju seisma panna! Seleta siis neile, et öösel oli vaid kaks valikut- mina või kell...
 Sosinal lisan veel, et ma ei maga kolmikutega ühes toas. Taandasin end teise tuppa praktiliselt kohe peale nende sündi. Uskumatu, kui palju väike laps unes niheleb! Kolmikute puhul ei lakka see sahkerdamine hetkekski! Kolmikute ema ei saa enesele öökulliks muutumist lubada. Kolmikute ema peab ka järgmisel päeval võitlusvõimeline olema. Kaisusmagamist pooldavad ökoemmed võivad mu suunas nüüd küll süüdistusi pilduda, kuid mina leian, et muside- kallide vajamineva doosi saab laps ka päeval kätte. Öösel me magame. Oma tubades.
2. Mugav küljealune.
Oo jaa! Ei mingeid kriiksuvaid välivoodeid või hullem veel- võimlemismatte! Vedasin jalgrattamatkal kaasas hiiglaslikku õhkmadratsit koos jõletult suure pumbaga, mis kuidagi koormas ei tahtnud seista, iga augulisema kruusatee lõigul maha plartsatas ja tohutult tüli tegi- kõik selle nimelt, et öösel paar tundigi magada saaks. Padi oli ka kõige tipus uhkelt torusse keeratud!
Imetlen inimesi, kes mingi rullikeeratava liistaka peal õiglaseund magavad! Mina võiksin sellel öö otsa näiteks turiseisu harjutada- ei enamat.
Mitu aastat tagasi toimus meil perereis Vilsandile. Telkisime. Tundsin juba aegsasti ette, et ega see hästi ei lõpe, ees ootab taaskord lõputu unetu öö- kuid mu õde kinnitas veendunult, et ka tema telgis ei maga. Leppisime kokku, et läheme kell viis hommikul saart mööda kõndima ja linnulaulu nautima. Võite kaks korda arvata, kas temast oli mulle seltsilist! Meie märguanne pidi olema vaikne vile. Vilistasin kord. Vilistasin teine. Kolmanda vile vastuseks tuli... norsatus.
Ka üksi oli tore loodust nautida! Üksi, uhkelt- ja unetult...
Aga mu isa valdab uinumise kõrgemat pilotaazi! Tema võib rahus magama jääda ka keset lärmakaimat seltskonda, diivanil istudes, kui jututeema teda ei huvita. See ajab tõeliselt närvi!
3. Normaalne toatemperatuur.
Kõige hullem on palavus. Palavus on unetule tõeline proovikivi!
4. Putukate puudumine.
Niikui sääsk piniseb, möödub ülejäänud öö valvates. Piinlen- aga istun üleval.
  Kui ülaltoodud neli kriteeriumi on täidetud, magan täiesti rahuldavalt.

Eelmise Ekspressi psühholoogia rubriigis oli unetusest juttu. V. ja ema surusid selle mulle üksmeelselt pihku- lugegu ma ometi ja tehku järeldused! "Oma puudega tuleb leppida, seda aktsepteerida- ja mitte hädaldada", oli artikli sõnum. Niisiis uue aja psühholoogia enam hädalist ei aitagi? Oo ebaõiglust!
Koduvoodi on mu päästja. Tänu temale ma siiski tean, mis tunne on hommikul rõõmsa ja puhanuna ärgata.
Kes küll leiaks rohtu, et see ka reisidel nii olla võiks?

Suvel ju tahaks reisida...

Mulle tohutult meeldis reisida! Noh, nii aastat kolm tagasi...
Mõte eelseisvast väljasõidust tekitas mõnusaid ärevusjudinaid ja kuigi kohvri pakkimine jäi mu iseloomu eripära arvestades alati viimasele hetkele, moodustasid elav kujutlusmeel ja sihtkoha kohta tehtud taustauuring mu peakeses juba eelnevalt eriti atraktiivse kombinatsiooni ühest õigest puhkusest (mis, tõsi küll, V. iseloomu eripära arvestades alati ei teostunud, kuna ta kardab paaniliselt neid kolme nimetust, mida mina jumaldan- kõrgust, kiirust ja planeerimatust- ning nii mõnigi kord pidin seetõttu leppima ka tavalise puhkusega).

Kolmikutega on aga reisimine omandanud hoopis teise tähenduse.
Mõistus, see va sirge sell, vasardab väljasõidu eel pähe talumatult kibedat tõde: "Maris, see pole puhkus! Usu, kodus on teil kõigil kõige parem!"
Aga tunded, mu naiselik pool, kellele paratamatult liig palju järeleandmisi teen, kiunatavad nutuselt vastu: "Ma tahan ju ka midagi muud! Tahan vaheldust!"
Seekord sõitsime Muhu- ja Saaremaale.
Pakkimist alustasin kaks päeva varem. Vajaminevatest asjadest nimekiri täitis tihedalt A4 paberi mõlemad pooled. See täienes pidevalt. Jälestasin seda lehte! Kuid õnneks taipasin, et selle mitte-järgimise tagajärgi jälestaksin kordi rohkem.
Et nimekirjas esikohal pidanuks olema kõrvatropid, mõistsin kahjuks siiski liiga hilja...
Tegelikult polegi erilist vahet, kuhu täpselt sõita. Kogu reisi sisu on niikuinii üks- laste vajaduste pidev rahuldamine. Kui ebaproportsionaalselt suure aja hammustab muust tegevusest näiteks laste pissitamine! Minu meelest ma pidevalt ainult pissitangi kedagi! Jõudnud vaevu end võimalikult märkamatult (süle-rünnaku ohvriks langemise hirmus) kuhugi tooliservale istuma nihutada- ja ma ei räägi siinkohal mingist lõõgastusasendist, vaid tavalisest sirgeselgsest tagumikutoetamisest- kui juba tuletab esimene trio liige end valjuhäälse "Pissileee!"- hõikega meelde. Kui teised koheselt "mina ka, mina ka!" sekundeerivad, olen kergelt pääsenud. Tihtilugu nad aga ei taha kohe- vaid just siis, kui ma teist- (ja kolmandatkordselt) sama ülisalajase toolilenihkumisega istumistseremoonia olen läbinud ning kogu ülejäänud seltskond juba mitmendat köitvat jututeemat keerutab. Et miks mind keegi ei aita? Oh, alguses nad proovisid! "Lähme Anaga!", püüdis mu ema Jossikesele kätt pihku suruda. Vapra väikemehe alumine mokk tõmbus aga torssi ja ta kuulutas valjuhäälselt vaevuaimatava nutumaiguga, mis hääletooni loomulikust veidi kõrgemakõlaliseks tõmbab "Tahan mammat!" (Mamma- see olen mina, mõelda vaid!) "Lähme issiga!", püüdis V.-gi Lisanni meelitada, kuid too kuraasikas sirts tegi otsemaid ta ilme all perfektse sildaviske ning jäi seejärel ristseliti murule lebama, lastes kurgukesest kõlada maailma valusaimal kaebelaulul, mille sõnad vajanuks täpsustamist, refrääniks oli aga seitsmekordne "Ei!" ning Coda´ks alt üles glissandos "Emmeeeee!"- misjärel vestlusse tekkis mitmesekundiline hämmeldunud paus- noh, kuni ma Lisanniga tualetti kadusin. Loviisa potinõude peale enam abikäsi ei sirutunud. Õnneks. Seda tüdrukut ei maksa nimelt torkida. Kui tema on oma peakeses mingi plaani välja mõelnud- ütleme, et selleks on näiteks emaga potileminek, ning keegi julgeb asjast oma versiooni välja pakkuda- ütleme, et selleks on kellegi teisega potileminek, võib kogu ümbuskond asjast omamoodi aru saada- kujutledes näiteks kellegi elusalt nülgimist! Niipalju siis abist...
 Teine puhkusereisi totaalselt häiriv faktor, mida kuidagi tähelepanuta jätta ei saa, on laste unereziim- või ehk täpsemalt öeldes reziimitus. Püüdsin küll üliväga kõik uneajad pikemale autosõidule või siis sootuks tubaseks sättida, aga ikkagi suikusid nad täiesti valel ajal, magasid ilmselgelt liiga vähe, hiljem enam ei uinunud ning õhtuks muutusid täiesti pööraseks.
Üleväsinud Karl Johann käitub kui üleskeeratud jänes. Ta jookseb haake tehes siia-sinna, tõukab pikali, maha või eemale kõik elus ja elutu ettejuhtuva, naerab laginal ning keeldub igasugustest adekvaatsetest kontaktidest. Tema vägisi rajalt mahavõtmine toob kaasa lohutamatu nutuhoo.
Üleväsinud Loviisa hakkab looma vaid talle arusaadavat korda. "Kus minu auto on?", tatsub ta valjult sõideldes edasi-tagasi. "No ei ole autot! Auto kadunud! Ära kadus! Kus auto on? Kus on, hoopis?" ("Hoopis" on ta lemmiksõna.) Selletaoline jauramine kogub märkamatult tuure ning võib õigeaegse sekkumiseta lõppeda hüsteerilise kisaga.
Üleväsinud Lisann surub aga lõua rinnale, nii et juuste heledad salgud üle kogu ta näo valguvad ja kõnnib sellisel pool-pimedal kombel kuhu väsinud jalad iganes kannavad. Talle tuleks ka heameelega nutt peale, kuid esiteks vaja leida põhjus! Ega Lisann rumal pole, ta teab väga hästi kuiväga ma ei salli tühja karjumist. Kui üleväsinud Karl Johann samal ajal hullunult mööda tuba jooseb, ei tule tüli kaua oodata- õige varsti lükkab ta õe pikali ning kõlav kisa võib igati õigustatult alata. Teine võimalus on aga lihtsalt peadpidi millegi otsa tonksata- ajab kah asja ära!
Sellised nad on, mu vaprad väikesed reisikaaslased! Täiesti tavalised pisikesed põngerjad, kellele võõras keskkond, uued muljed ja sassiläinud päevareziim pisut liig on, kuid kes muudmoodi oma ebamugavust väljendada ei oska. Ma ei saa neile rohkem pakkuda, kui mul on- üks süli ja kaks kätt. Kuid sellest jääb kolmele ilmselgelt väheks...

Mõistus ütleb mulle peale reisi karmilt: "Said nüüd, mis tahtsid!"
Ma tean, et tal on õigus. Vaadates kodumurul õnnelikult karglevaid ja "Kodu, minu kodu!" laulvaid kolmikuid, ei saakski seda kaksipidi mõista.
Ka pikad lõuna- ja ööuned koduvoodis kinnitavad rutiini möödapääsmatut vajadust.
Mina aga istun jälle arvutis.
Tunded kihutavad takka: "Suvel võiks ju siiski veidi rännata!"
Book now... Tehtud!
Järgmisel nädalal läheme Soome.
Andke mulle juba ette andeks, lapsed!
Mõistus, sina ka...

Väsimus kuubis

Ma olen. Kuidagi raske. Tõstmaks üht kätt, ütleme paremat, kallutan kere veidi vasakule. Parem käsi tõuseb. Aeg-luubis. Veel veidi. Siis aga plartsatab maa külgetõmbejõu mõjul lauaplaadile ja jääb vaikides lebama. Ei põrka. Tundub rahulik. Ohutu. Vaatan vaikides sinakaid veresooni käeseljal, mis hargnevad vitsarootsu kombel sõrmede suunas. Mõtlen.
Mõtlen, et kui kere liiga palju vasakule kallutada, hakkab ka pea sinnapoole vajuma. Pea on harjunud juhtima. Ta on tarkust täis. Aga kangekaelne. Kukkudes ise ees, tõmbab ta kere järele- suure pauguga otse põrandale. See on vast valus!
Võpatan tahtmatult. Mulle meeldivad rahumeelsemad lahendused. Nihutan kere vaikselt päris otse. Üht ja teist silma sulgedes teen kindlaks. Olen otse. Ei kuku. Ei nihku. Ei libise. Vastik oleks praegu ehmatada.
Kõige kindlam oleks pikali. Ristseliti. Tundes oma raskust madratsisse vajumas. Või valgudes hoopis üle kogu madratsi. Lainetades tasakesi madratsikumeruste rütmis. Muundudes isegi tasakesi madratsitaoliseks latakaks. Tardunud pehmuseks.
Esimene lind laulab juba enne kella kolme. Meeldiv vidin. Lapsepõlves tuli plastikust linnuke veega täita ja siis puhuda. Selline vulisev-vidisev viisike ongi enne-kolmesel linnukesel.
Kella neljane on ägedam tüüp. Kohtuniku trillerdav vile. Kõrge ja konkreetne. Trrrrr... viüü... Esimene viga! Uni jätta! Trrr!!!
Kella viieks on sulelised virgunud. Koori lisandub üha uusi vidinaid, trillerdusi, säutsumisi. Isegi mõni tume kraaks kostab kohatult valjusti eemaluinuvast võpsikust, tekitades laululindude seas hetkelise vaikuse. Siis aga jätkub laul poolelijäänud teemast veelgi mitmekesisemas variatsioonis.
Võiks ju tropid kõrva suruda, või mis? Jah, küllap see summutaks lindude hommikukontserdi. Kuid paar tundi tagasi orelil harjutatud Bachi d-moll fuuga võtaks unesegases peas otsemaid ohjad, kihutades äkk-moduleerudes une ja reaalsuse piirimail "müraki" hommikusse, andes halastamatut tunnistust, et tänase seisuga on kontserdini veel üks päevake vähem. Parem siis juba linnulaul!
Taipan nüüd isegi, et väikeste laste kõrvalt kontserdiks harjutada on ilmselgelt võimatu. Ometi ma teen seda. Hambad ristis. Pean. Pean!
Orelipink on pikk. Külili kukkudes ei juhtu midagi. Aga pedaalidesse ei tohi lennata. Ettepoole kaldumisest tuleb niisiis hoiduda. Kui pedaalid pooleks murduvad, siis ei saa enam mängida. Bachi d-mollis tuleb teema vähemalt kolmel korral pedaalis. Lapsedki teavad, et pedaalidel ei ronita.
Istun veel hetke ja vaatan oma hargnevate veresoontega kätt. Vaevumärgatavaid kortse nahal. Oh, aeg, ajake, sa ka ei oota! Egas midagi, tuleb jälle peale hakata, siis jõuab enne kella kolmest linnukest ehk paar tundi magadagi!

Keelest ja meelest

Meie rootsikeelses mängukoolis käib üks imelik isa.
Iga kord püüab ta kellegagi kohalolijaist üles võtta teema "kui lollid ja laisad on eestlased". Algul suhtusin asjasse huumoriga, kuid nüüd, mil sellesse korrapärasesse monoloogi on lisandunud fraas, et "venelased on palju toredamad", tunnen üha enam, et tema sõnavõtud on mind häirima hakanud.
Ma ei taipa, kellele ja milleks taolist teemaalgatust vaja on! Fakt, et mina lastega olen tavaliselt mängutoa ainus eestlane, räägiks nagu selle kasuks, et äkki mulle? Samas see, et ma alati kohe, kõne algustaktidest peale end demonstratiivselt mõne teise tegevuse poole pööran, ei näi teda häirivat. Nii et võib- olla on tal hullemgi kavatsus. Äkki üritab ta ühte ja sama korrutades ka teistes sama arvamust kinnistada- nii nagu reklaamipsühholoogiagi ette näeb? Kuid ikkagi- milleks?
"Eestlased ütlevad iga asja peale "ei viitsi"", kuulutas ta viimati võiduka näoga (justkui olnuks äsja sellekohase küsitluse lõpetanud) ühe tagasihoidliku soomerootsi isa poole pöördudes. "Venelased aga hõõruvad innustunult käsi, lausudes rõõmsasti "davai, teeme ära!"" Soomerootsi isa heitis minu poole kõhkleva pilgu, pomises kohmetult naeratades midagi "thjah´i" ja "näh´i" vahepealset (see on häälitsus, mis tuleb tavaliselt siis, kui ei osata kuidagi reageerida) ning tegi tütrele ettepaneku pissile minna. Rootsi isa aga ei lasknud end sugugi häirida, ta julgustav naeratus ja tualetti järeleviipav liigutus lubasid hiljem teemat jätkata.  
Eriti tunduvad seda isasrootslast häirivat eesti mehed. "Ma ei saa neist üldse aru! Kuidas naised sellistega ometi abielluvad?", küsib ta ikka ja jälle kaeblikul toonil. Mis nimelt talle eesti mehe juures kõige häirivam tundub, jääb siiani paraku segaseks, kuigi ma selle koha peal alati kõrvu püüan kikitada. (Khmm, mul ju kah eesti mees... saaks äkki infot, mis kole häda seda tõugu siis pureb, et ta Rootsi kuninga alama silmis lausa abiellumisvääritu paistab.)
Kord pöördus too isa näpuga vibutades ühe venelanna poole, kelle abikaasa on samuti rootslane ning lapsed mängukoolis isa keelt ja kultuuri õpimas käivad. "Sina peaksid rootsi keele kiiresti selgeks saama. Venelased on andekad."
Ja siis tuli pärl! "Näiteks eesti venelased oskavad kõik inglise keelt, aga eestlased üldse mitte!"
Tundsin, kuidas mu käsi ralliautot, mida parasjagu laste rõõmuks põrandal veeretasin, üha kõvemini pigistada püüdis. Ilmselt oli see alateadvuses haaranud ütlejal kõrist!
Eesti keeles nimetatakse sellist asja üldistamiseks. Generalisering, låter det på svenska. Üldistamine on vastik. Ebaõiglane! Vale!
Kahjuks ei ole mu rootsi keel ei ole nii rikas, et kõiki kõnealuse papa väljaöeldud mõtteteri ühe jutiga upakile lükata. Keelebarjääri tõttu kusagile poole peale toppama jääda pole aga minu stiil. Kui juba, siis peaks võitlus (loe: väitlus) kestma viimse veretilgani!
Kuniks see võimalik ei ole...
... räägin veel ühe loo.
Pühapäeval oli kiriku kohvilauas üks vanemapoolne soomerootsi paar. (Nende rootsi keel oli nii võimsa soome aktsendiga, et mõtlesin pärast tükk aega, et vestlesingi nendega soome keeles!) Sel paaril oli suur mure. Nad nimelt leidsid, et eestlased ahistavad venelasi. Miks, küsisid nad, peavad vene lapsed hakkama eesti keeles õppima? Miks, tundsid nad veel huvi, pole Eestis kakskeelsust, nagu neil Soomes?
On olemas kaks eri mõistet- keelsus ja meelsus, hakkas mu sõber P. (rahvuselt rootslane) ajal, mil mina veel mõttes sõnu ritta seadsin, innukalt selgitama. Tõsi, alustama peaks meelsusest. Kuniks venelased õpivad oma õpikutest oma ajalugu, mis salgab julmalt maha kõik selle, mille tõttu eestased neid kunagi "vabastajateks" pidama ei hakka, pole eriti oluline, mis keeles nad seda teevad. Kehalise kasvatuse õpetaja purssimine "tjana mjangime jalgpalli", ei muuda meelsuses midagi. Niisiis tuleb tunnistada, et alustatud on tõepoolest valest otsast- ja kahekümne aasta jooksul pole sellest aru saadud!
Kuid Soome kakskeelsusega pole siinses olukorras mingit seost, saage aru!
Tädi ja onu ei saanud aru. Nende jaoks taandus kõik siiski ainult keelele. Ja loomu(a)likele instinktidele- nad vahtisid virila ilmega liual lebavaid võileibu, kindlasti tahtnuks kumbki veel ühe võtta, kuid kuna seda ei olnud viisakas teha, kuni P. meie maa muukeelsete meelsusprobleemi lahti seletab, mis neid tegelikult üldse ei huvitanud, ohkasid nad pikema pausi tekkides ühest suust, pobisesid midagi seosetut a´la "see on raske probleem", ringutasid- ja lahkusid.
Lollakad, tahtnuks ma järele hõigata. Kuid siis lasin jõuetult käed rippu.
Mõistsin korraga, et see paar pole ainus omasugune. Inimesed ei viitsi, ei vaevugi mõistma. Usutakse, mida kirjutavad ajalehed, mida räägib telekas. Nii on mugav. Ja mõttetu.
 
Andestada?
Jah, miks mitte. Tänane põlvkond pole ju oma siia sündimises kuidagi süüdi. Intelligentse inimese puhul ei mängi rahvus mingit rolli. Räägin heameelega vene inimesega vene keeles- see on ju mulle heaks keelepraktikaks! Selles osas pole mingit probleemi.
Aga unustada? Käega lüüa, et las nad siis olla oma ajalooga?
Seda mitte. Ah miks?
Minu puhul mu vanaisa mäletuse pärast. Tema pärast, kes alati vintis peaga "Üks kask meil kasvas õues" laulis- ning poole pealt nutma hakkas. Kas praegu kujutaks keegi end ette kodunt väljatõstetuna? Kes ikka ja jälle oma Pärnu vangilaagrist põgenemise lugu jutustas- ja alati ühe koha peal pooleli jäi, käega viskas ning vaikides kaugusse vaatas. Kes metsavennana mu vanaemaga kurameerimas käis ning ühel päeval pukrisse tagasi pöördudes kõik kaaslased surnuks tulistatuna leidis. Kes seisis keldris silm silma vastu läbiotsijaga, kes selmet teda otsemaid maha lasta, üles minnes teatas, et "seal pole kedagi". Sekundid surmaga silmitsi. Palju valu, ahastust, pisaraid.
Ma ei unusta seda kunagi.

Keelsuses pole asi. On meelsuses. Mind võttis lausa tummaks eelmises mängukooli tunnis ühe rootsi ema esmapilgul süütuna näiv küsimus "kas täna saite ilusti üles?"- meil nimelt on tihti probleeme õigeks ajaks kohalejõudmisega, lapsed armastavad hommikuti pikalt magada.
"Meil, rootslastel, on tavaks vara ärgata", lisas ta kelmikalt silma pilgutades.
Siis ma taipasin!
Ahhaa, sealtpoolt puhub siis tuul...
Ja see tõepoolest mõjub!
"Kõik eestlased on laisad...", kostis otsekui kinnituseks tagaruumist tuttav reibas tervitus.  

Vihmane ja sekka rahet

Teadlik kolmikuteemme liigitab hommikud, mil sajab, kontimurdvate päevade kuulutajateks.
Tundsin ärgates sabakondiga ära, et täna mul lihtne ei ole (ehh, nagu saaks ühtegi minu päevadest lihtsateks liigitada! Ütlen siis parem nii: tundsin täna algava päeva mitte tava- vaid komplitseeritult raske tulevat.). Hetk hiljem selgus, et mul oli õigus. Plikad olid ise voodist välja roninud, allkorrusele tatsanud ning haukasid nüüd näljaste nägudega seitset kääru leiba korraga, purukest suunurkadest pudisemas mis kole. Ülalkorrusel hüüdis Jossike, kes ise voodist välja ronida ei julge (kuna ükskord jäi enne maaühendust kuhugi kinni) "mina kaa, mina kaa!".
Hommikusöögiks pakutud tatrapuder, mille puhul tavaliselt "veel, veel!" hõigatakse, seekord peale ei läinud. Läks alla. Laua alla nimelt. Juba hommikusöögilauas ütlesin oma tavapärast lemmikfraasi "emme ei ole koristaja" oma sada korda! Sellest hoolimata küürutasin hiljem lapiga laua all ja lugesin tatrateri, mis ei tunnista ei tolmuimejat ega põrandalappi, ükshaaval üle, tundes selle tegevuse üle haletsusväärset alandatuse tunnet, sest mu triokene lõi sellal sealsamas oma tavapärast hommikutantsu. Einoh, mis on linnukestel muret, ausõna!
Mõni hetk hiljem, kui päev oma tõelist palet näitama hakkas, pidin oma tolle hetke kadedate mõtete pärast kibedat kahetsust tundma- sest mis viga oleks mul olnud hommikust õhtuni laua all tatrateri mustrisse seades mediteerida, trio rõõmsasti kõrval kepslemas! Idüll missugune!
Aga mina tahtsin show´d. Olen kord selline püsimatu tüüp, ei läbe vaikselt laua all istuda. Ise tõmbasin sellega endale vee peale! Teadnuks ma vaid...
Mõtlesin täna juuksed püsti peas mööda maja tormates välja, miks ma ei salli muusikale, operette ega massidele mõeldud vabaõhukontserte. Lärm, inimesed, lärm on see võtmesõna! Ma ei talu nimelt absoluutselt kisa! Etendused, mille võimendus on nii põhja keeratud, et ma oma naabrilt kellagi küsida ei suuda, on minu puhul täiesti välistatud. Kellaaega on inimesel alati õigus teada!
Tänagi soovisin päris tihti kiigata, mitu ringi peab veel kella pikem osuti tegema, et lühem kümneni jõuaks.
Üritasin küll kõigest väest järje peale saada, kuid trio oli mu´st pidevalt sammu võrra ees (loe: likvideerisin alles eelmist sigadust, kui teises maja otsas juba järgmist sepitseti).
Ilmataatki ei soosinud mind. Enne lõunauinakut, kui vihmamärg rohi lõhnas nii kutsuvalt väikesele sümpaatsele jalutuskäigule, toppisin triole küll kummikud jalga, kuid kilepükse mitte. Ja kui ma siis vaimusilmas nägin end oma kolme pisikesega tärganud puulehekesi imetlemas ja vihmaussikesi uudistamas, siis tegelikkus pakkus mulle viie minuti pärast vaatepilti porilombis kaelani äramökerdunud kolmest järeltulijast, kellega muud peale polnud hakata, kui otsemaid krattipidi tuppa lohistada (kohutava kisa saatel muidugi).
Nördimus sai jätku õhtupoolikul, kui läksin uuele katsele. Sedapuhku küll targemana, kuid et taevas just sel hetkel, kui olime õue jõudnud, sentimeetriseid raheteri hakkas pilduma, olin sunnitud seekordsetki allajäämist tunnistama, trio tuppa kamandama ning siis juba märksa karmima- nimelt õhtuse jonni-, kisa- ja märatsusrahe- oma kõhetutele õlgadele sadada laskma.
Ühel heal hetkel istusin tugitooli taga peidus, hoidsin näppe "tsurr" asendis, jõin morsiklaasist ahnete lonksudega punast veini ja juurdlesin, millest see küll tuleb, et päevad nii erinevad on? Kindlasti sisemisest häälestatusest- ma ju mõtlesin juba ärgates, et päev tuleb eriti raske. Kindlasti ka minu energiavarudest, millest sõltub suuresti mu kannatlikkus ja rahulik meel. Aga ometi on veel miski...
Tuba oli rahulik, lapsed mängisid vaikselt, Veiko nautis diivanil päevauudiseid, teda ei torkinud keegi. Mina kössitasin aga tugitooli taga põrandal. Nagu koer...
See tunne, mida tundsin, kui Joss mind märkas, valjuhäälse hõike kuuldavale tõi ning sellega ka teistele mu asukoha reetis, võis sarnaneda vendade Voitkade omale nende tabamise hetkel pärast kahtekümmet aastat metsas redutamist. Kuulge, mul oli "tsurr", kiunatasin nutumaiguga suus- aga see ei veenud kedagi.
Elu on hoopis midagi muud. Nii tõdesid Voitkad arreteerimisel, ja tõdesin ka mina salkus juuste ja räsitud olekuga oma peidikust välja ronides. Elu pakub parasjagu vürtsi, veidike soola, väheke magusat. Kõike nii nagu on tervislik. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab.
"Varsti lähevad nad magama", kostis Veiko malbe hääl diivanilt.
Kellelegi ei anta rohkem...
Nüüd tahtnuks küll visata...