Teisipäev, 17. mai 2011

Vihmane ja sekka rahet

Teadlik kolmikuteemme liigitab hommikud, mil sajab, kontimurdvate päevade kuulutajateks.
Tundsin ärgates sabakondiga ära, et täna mul lihtne ei ole (ehh, nagu saaks ühtegi minu päevadest lihtsateks liigitada! Ütlen siis parem nii: tundsin täna algava päeva mitte tava- vaid komplitseeritult raske tulevat.). Hetk hiljem selgus, et mul oli õigus. Plikad olid ise voodist välja roninud, allkorrusele tatsanud ning haukasid nüüd näljaste nägudega seitset kääru leiba korraga, purukest suunurkadest pudisemas mis kole. Ülalkorrusel hüüdis Jossike, kes ise voodist välja ronida ei julge (kuna ükskord jäi enne maaühendust kuhugi kinni) "mina kaa, mina kaa!".
Hommikusöögiks pakutud tatrapuder, mille puhul tavaliselt "veel, veel!" hõigatakse, seekord peale ei läinud. Läks alla. Laua alla nimelt. Juba hommikusöögilauas ütlesin oma tavapärast lemmikfraasi "emme ei ole koristaja" oma sada korda! Sellest hoolimata küürutasin hiljem lapiga laua all ja lugesin tatrateri, mis ei tunnista ei tolmuimejat ega põrandalappi, ükshaaval üle, tundes selle tegevuse üle haletsusväärset alandatuse tunnet, sest mu triokene lõi sellal sealsamas oma tavapärast hommikutantsu. Einoh, mis on linnukestel muret, ausõna!
Mõni hetk hiljem, kui päev oma tõelist palet näitama hakkas, pidin oma tolle hetke kadedate mõtete pärast kibedat kahetsust tundma- sest mis viga oleks mul olnud hommikust õhtuni laua all tatrateri mustrisse seades mediteerida, trio rõõmsasti kõrval kepslemas! Idüll missugune!
Aga mina tahtsin show´d. Olen kord selline püsimatu tüüp, ei läbe vaikselt laua all istuda. Ise tõmbasin sellega endale vee peale! Teadnuks ma vaid...
Mõtlesin täna juuksed püsti peas mööda maja tormates välja, miks ma ei salli muusikale, operette ega massidele mõeldud vabaõhukontserte. Lärm, inimesed, lärm on see võtmesõna! Ma ei talu nimelt absoluutselt kisa! Etendused, mille võimendus on nii põhja keeratud, et ma oma naabrilt kellagi küsida ei suuda, on minu puhul täiesti välistatud. Kellaaega on inimesel alati õigus teada!
Tänagi soovisin päris tihti kiigata, mitu ringi peab veel kella pikem osuti tegema, et lühem kümneni jõuaks.
Üritasin küll kõigest väest järje peale saada, kuid trio oli mu´st pidevalt sammu võrra ees (loe: likvideerisin alles eelmist sigadust, kui teises maja otsas juba järgmist sepitseti).
Ilmataatki ei soosinud mind. Enne lõunauinakut, kui vihmamärg rohi lõhnas nii kutsuvalt väikesele sümpaatsele jalutuskäigule, toppisin triole küll kummikud jalga, kuid kilepükse mitte. Ja kui ma siis vaimusilmas nägin end oma kolme pisikesega tärganud puulehekesi imetlemas ja vihmaussikesi uudistamas, siis tegelikkus pakkus mulle viie minuti pärast vaatepilti porilombis kaelani äramökerdunud kolmest järeltulijast, kellega muud peale polnud hakata, kui otsemaid krattipidi tuppa lohistada (kohutava kisa saatel muidugi).
Nördimus sai jätku õhtupoolikul, kui läksin uuele katsele. Sedapuhku küll targemana, kuid et taevas just sel hetkel, kui olime õue jõudnud, sentimeetriseid raheteri hakkas pilduma, olin sunnitud seekordsetki allajäämist tunnistama, trio tuppa kamandama ning siis juba märksa karmima- nimelt õhtuse jonni-, kisa- ja märatsusrahe- oma kõhetutele õlgadele sadada laskma.
Ühel heal hetkel istusin tugitooli taga peidus, hoidsin näppe "tsurr" asendis, jõin morsiklaasist ahnete lonksudega punast veini ja juurdlesin, millest see küll tuleb, et päevad nii erinevad on? Kindlasti sisemisest häälestatusest- ma ju mõtlesin juba ärgates, et päev tuleb eriti raske. Kindlasti ka minu energiavarudest, millest sõltub suuresti mu kannatlikkus ja rahulik meel. Aga ometi on veel miski...
Tuba oli rahulik, lapsed mängisid vaikselt, Veiko nautis diivanil päevauudiseid, teda ei torkinud keegi. Mina kössitasin aga tugitooli taga põrandal. Nagu koer...
See tunne, mida tundsin, kui Joss mind märkas, valjuhäälse hõike kuuldavale tõi ning sellega ka teistele mu asukoha reetis, võis sarnaneda vendade Voitkade omale nende tabamise hetkel pärast kahtekümmet aastat metsas redutamist. Kuulge, mul oli "tsurr", kiunatasin nutumaiguga suus- aga see ei veenud kedagi.
Elu on hoopis midagi muud. Nii tõdesid Voitkad arreteerimisel, ja tõdesin ka mina salkus juuste ja räsitud olekuga oma peidikust välja ronides. Elu pakub parasjagu vürtsi, veidike soola, väheke magusat. Kõike nii nagu on tervislik. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab.
"Varsti lähevad nad magama", kostis Veiko malbe hääl diivanilt.
Kellelegi ei anta rohkem...
Nüüd tahtnuks küll visata...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar