Järelsõna raamatule

 

Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha. 

Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…

Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud? 

Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus! 

Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida? 

Õnneks ma ei leppinud. Vajasin viimaks killukestki rahu ja tuulevaikust. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Kui vaid tahta ja julgeda.

Sulgesin oma senise põneviku kaane. Kirjutasin end vargsi uue päeva kuldava äärega hakku. Kõndisin kirjaridadega üle hommikupäikeses kümblevate tulbiväljade, jalutasin ümisedes läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel. Keskpäevaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. 

Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, mille viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuul ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…

Jänesed

 Meie aias olid juba täna käinud jänesed, Vaiksele Laupäevale kohaselt väga vaikselt, aga siiski ka veidike vallatult. 

Kui Otto ja Ruben meie juurde jõudsid, olid jänkud ühe kirja peegli vahele pistnud. Kiri ütles, et üllatused on kuuris. Nii vahva oli vaadata, kuidas kaks väikemeest kuuri poole vudisid. Meie Helise ja trioga püsisime vaevu sabas. 

Aga kuuris oli vaid üks imetilluke šokolaadijänku. Ja uus kiri, mis juhatas, et üllatus on hoopis järgmises kohas. Kus teda jälle ei olnud! Oli taas šokolaadijänku ja kiri, mis juhatas kolmandasse kohta. Sealt neljandasse, viiendasse ja nii edasi. Väikemehed muudkui vudisid, meie nende kannul. No on alles jänkud!

Lõpuks tulid muidugi ka üllatused. Ja siis läksime tuppa ja värvisime kõik koos mune. Poiste õhkamine, et “see kõik oli nii tore” tegi mulle ja triole palju rõõmu. Usun, et jänkudki itsitasid rahulolevalt põõsas! 

Räuskamisest ja muust

Kirik peaks olema mitmekesine, mitte hävitav

Huvitav, kas varsti läheb kirikusiseseks sõjaks? Või lahenevad asjad siiski väärikalt?

Üritan küll võimalikult vähe sotsiaalmeedias skrollida, aga ikka on üht-teist silma jäänud. Kasvõi näiteks see, et Tartu Jaani kogudus jäeti ristitee marsruudist välja, kuna sealsel (nais)õpetajal on väidetavalt abielu mõistest teistsugused arusaamad, kui osade arvates tohiks. Või et tuleks viivitamatut kusagilt välja astuda või kellegagi koheselt sõprus lõpetada - jah, pean silmas Soome kahe erineva abielukäsitluse arutelulauale jõudmist.

Kõik oleks okei, kui olekski kaks tasakaalukat arvamust, üks konservatiisvsem, teine liberaalsem. Mõlemad oma põhjenduste ja argumentidega. Paraku on aga praegune olukord selline, et üks osapool ei tohiks justkui midagi arvata, teisele poolele on aga vastase aadressil lubatud kõik - räuskamine, roppused, sõim. Seda saab karistamatult teha, sest mitte keegi, kes saaks ja kelle sõnadel oleks kaalu, ei sekku. Mida ja kuidas saaks sellises olukorras tõsiselt võtta?

Jah, muidugi on ka ses teises leeris räuskajaid märgatav vähemus, enamalt jaolt need, kes ametialaste saavutustega eriti silma ei paista. Ometi suudavad seesugused olla tõrvatilkadeks, kelle tõttu ka tasakaalukad arutelud lugemata jäävad ning kelle tõttu ei ole diskussioon isegi mitte võimalik, kuna sealt tuleb vaid arutuid hoope, mida nimetatakse muide vägivallaks. Toon näite:

Mees ütleb naisele peretüli käigus “igavene lits selline”. (Tüli pole naise üleaisalöömisest.) Kas siinkohal oleks kohta dialoogile à la “ausõna, ma ei ole lits” vms? Ei ole ju! Tegu on sõnalise vägivallaga. Igasugune edasine diskusioon viiks kursi mehe meelepahalt naise suunal täielikult moonutatud rajale. 

Miks peaksid siis haritud inimesed vaidlema inimgrupiga, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et homod on “igavesed p…d”? Teades, et seda loevad ka igati toredad inimesed teisest sättumusest ja see teeb neile haiget. See ei ole ju sel juhul enam arutelu teemal, kas lubada homoabielud või mitte. Vähe sellest, sellised väljaütlemised ka välistavad nimetatud arutelud! Ka siinkohal on tegu vägivallaga. Miks on selline asi lubatud ja keegi ei sekku?

Kui inimene hakkab teist inimest paika panema, kui ta teeb seda avalikult ja mitteadekvaatsete sõnadega, kui tema tekst on mõnitav või alandav, kui ta sildistab või mõistab kohut, siis see inimene ei vahenda Jumala sõna. Siin ei tohiks olla mingit kahetimõistetavust. Kurjus on kurjus.

Kõige rohkem näib köitvat ikkagi see va “allapoole naba” teema. Nojaa, ka minu kui pereterapeudi jaoks on suhete teemad põnevad. Inimloomus tervikunagi pakub üha laiemat avastamisrõõmu. Ometi ei huvita mind absoluutselt, kes kellega voodit jagab. Mind ei veena loosungid, et lahutada ei tohi ja et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleb “terveks ravida”. Mis mõttes? Selles teemas ei saagi olla ühest tõde. Eriti veel nii hinnangulist! Iga inimene on erinev ja eriline. Need on inspireerivad tööd inimeste õnne ja hingerahu nimel. 

Kõige ohtlikum on nn piibliga pähe lajatamine. Need argumendid, mis sel moel toimides esile kerkivad, on me praeguse ajastu ja elu-olu kontekstis tihtilugu nii jaburad, et naeruvääristavad kogu kirikliku pühaduse. Esmalt tahaks ikka vaimselt tervet diskussiooni!

Mulle tuleb aeg-ajalt kirjakasti kellegi pikki piibliteemalisi üllitisi. Olen mõne neist avanud ja lugedes kahe käega peast kinni hoidnud. Viimane seesugune käsitles abielu ja lahutuse teemat. Autor näib väga täpselt teadvat, mis sillutab tee taevasse, mis põrgusse, kusjuures põhjendused on niivõrd primitiivsed ja arhailised, et ei aja isegi naerma. Too isehakanud jumal jätab kogu kremplist nii kohtlase mulje, et hoia ja keela!

Veelgi hullem on aga see, kui sääraste seisukohtade pooldajad pürgivad oma “tõdedega” avalikkuse ette. “Lahutus on kohutav patt” või “lahutusele ei ole ühtegi õigustust” on loosungid, mis panevad inimese, kelle minapilt on niigi mutta tambitud, täielikku suluseisu. Olen isiklikult näinud abielusid, milles esinevast vägivallast ja/või sõltuvushäirest päästaksid vaid kiired jalad ja hea peidupaik. Või kes erinevate nägemuste tõttu suhte osas teineteisel kõri läbi näriksid. Kui see pole argument, mis siis üldse on? “Pääsed ainult siis, kui oma esimese abikaasa juurde tagasi pöördud ja meelt parandad, ühtegi muud pääseteed pole.” Päriselt? Alle-aa!

Ah et lahutada ei tohi? Tohib küll. Muidugi on lastele parimaks variandiks elada koos oma heades suhetes ema ja isaga. Sellest sobivuselt järgmine oleks aga õnnelikud eraldielavad vanemad. Mitte hambad ristis kooseksisteerivad vanemad. Laps tahab näha toimivaid täiskasvanuid, sest siis saab ta ka ise lapsena eakohaselt ja sümptomiteta toimida. Kui minult küsitakse, kas laste pärast tuleks koos elada, vastan alati nii: “jah, loomulikult peaks laste pärast koos elama, see on väga oluline põhjus - aga tehke oma suhe esmalt korda!” Ka lastetutel ja täiskasvanud lastega paaridel ei ei saa ükski inimene käskida “jumala nimel” koos elada. Üks väga lugupeetud vaimulik ütles laulatuseks mõeldud lauluridade “Nüüd, Issand, oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte” kasutamise kohta, et “hakkasin kahtlema, kas kõik käed ja südamed on ikka Issanda poolt ühte seotud…” Või mõne puhul me vaid arvame nii. 

Palju erinevaid vaatenurki. Vähe elutervet disskussiooni. Palju lubamatut.

Kui mu abikaasa ja teised asjassepuutuvad leiavad, et internetis kodukiriku ühe postituse all kommentaariumis tema kohta rippuvad inetused näitavad vaid kirjutaja enda kurjust ja rumalust ja las need olla, siis mina ei saa sellega leppida. Mulle teeb see siiani haiget. Saan sellest sõnumi, et sõimamine, sildistamine, alandamine ja räuskamine on ka kaasvaimulike poolt lubatud, see võib kesta lõputult ja mitte keegi ei sekku. Aga see pole ju okei! Kellegi vaimse tervise seisukohalt mitte. 

See, et tean ka inimesi, kes tegutsevad vaikselt ja süsteemselt, et Jaan elusalt tükkideks rebida või ta hoopis maamuna pealt kaotada, on omaette teema. Eks ma kunagi kirjutan, kui palju kurjust ja viha mõni endas kannab. Ehk annab see patu mõistele ka teise dimensiooni. 

Ma ei tea, mida lõpetuseks öelda. Mu mees on oma viimastes jutlustes ja mõtistlustes mitmel korral viidanud ühe kuulsa kirjaniku ja filosoofi Uxley soovitusele:

“Äkki oleksime teineteisega veidike lahkemad?”

Aga ma ei tea, kas see aitab.

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Mõnikord on

 Mõnikord on puudutus

Hoopis midagi muud

Mõni lause su suust

Kuu udune vine

Me minek kesk külmasid tuuli.

Su tasa liikuvaid huuli

Läbi iilide vaevu märkan

Kuid nagu unes tundes nende sametpinda

Kesktalvest kevadöösse ärkan.

Nii tunnistades armastuse hinda

Veel lähemale nihkun niiskes õues

Arm kevadlilledena pihus

Ootus põues.

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Üks tore kontsert

 

Kui ma olin laps, oli mu lemmiklauljaks Ivo Linna. Umbes üheksandast-kümnendast eluaastast ma muudkui käiasin isa lindimakki Rock Hoteli lauludega ja laulsin kaasa, kuni kõik laulud mulle pähe kulusid. 

Minu lemmiklauludeks olid “Skandaal perekonnas”, “Kikilips” ja “Suur lilleaed”. Aga laulu “Sõlmi juustest lahti pael”, teate küll, selles kohas, kus on sõnad “… võtku homme mind või saatan …”, olin alati vait. Kusjuures Jaan väitis täpselt sedasama! 

Nii tore, et Ivo Linna kutsus Jaani ja noh, siis ühtlasi ka mind, oma seitmekümne viienda sünnipäeva kontserdile! Sain sel kontserdil kinnituse, et mul on ikka veel kõik laulud peas. Mu ilus lapsepõlv elustus taas! Juubilar oli endiselt üliheas vormis, nii vokaalselt kui füüsiliselt. 

Kontsert oli väga hästi korraldatud ja läks väga hinge. Laule saatis bändimeeste kõrval keelpilliorkester, mille dirigent Edmar Tuul oli omaette vaatamisväärsus - lihtsalt nii lahe! Ning lõpus, isamaaliste laulude ajal tuli lavale lausa suur koor.

Muide, mul olid igaks juhuks kõrvatropid kaasas, sest käin sellistel ülisuurtel kontsertidel haruharva ja valjut muusikat ei talu, aga neid ei läinudki tarvis! Mõne laulu ajal läks hoopis taskurätikut. 

On see Iff ikka üks andekas ja vahva Muhu mees!