Kui U

Kui U. täna orelikontserti mängis, oli mul assistendina veidi kade meel. Ka mina suudaksin ju sellest jumalikust pillist kontserdijagu kauneid helisid välja võluda, aga paraku olen praegusel eluetapil osalt omal valikul, osalt elu keerdkäikudest tingituna sellelt rongilt maha astunud.
Kinnitan enesele üha uuesti ja uuesti, et see kõik on liiga töömahukas ja toob ülivähe sisse, ja et sellega ei ela ükski inimene ära, liiatigi siis kolme alaealise lapsega, ja et harjutamine võtaks aja, mille praegu lastele pühendan, täielikult enda alla, ja et... et... Aga kripeldus jääb.
Tõsi on see, et anne tuleb kasuks igal elualal. Ometi on aga organistil võimalik soovi korral ümber õppida peaaegu mistahes elukutse esindajaks, vastupidi aga kindlasti mitte. Minu näitel võib organistist saada päris hea psühhoterapeut, vastupidine variant oleks üsna komplitseeritud. Seetõttu tundungi vahel enesele selle ande reeturina, mille Jumal mulle on kinkinud, mille aga mina kergemeelselt tuulde olen lasknud.