Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…