Ütlen ausalt, et on olnud keerukas aeg. Tõsi, ühest küljest olen kogenud tohutult armastust ja hoolimist, teisalt ei suuda ma aga mõista, miks peavad just minu suhted ja valikud tooma kaasa nii palju tormi, hullumeelsust, valu või lausa traagikat. Jah, muidugi on armastusel tohutu jõud ning ajaloos on ta vallandanud ka sõdu, kuid oma elus ja paarisuhtes oleksin siiski valinud rahulikuma teekonna – kui see olnuks võimalik. Aga ei olnud. Siis olgu nii.
Mul on kahju, et minu vaatenurk armastuse käsust on kardinaalselt teistsugune kui konservatiivsemal osal eesti kirikust. Psühhoteraapia õpingud, oma kabineti avamine ning sedakaudu päris elu tundma ja armastama õppimine on mind tublisti muutnud. Et kedagi aidata, tuleb teda esmalt aktsepteerida, seejärel empaatiliselt mõista ja kolmandaks tingimusteta armastada. Ilma nende kolme komponendita ei oleks mu tööl mõtet ega tulemust. Võin ausalt öelda, et kuigi hoian vahel esmakohtumistel mõttes pead käte vahel, kui keerukaks võib mõni inimene oma elu elada, avanevad need lood juba teisel või kolmandal kohtumisel sedavõrd, et saan vaid mõistvalt noogutada – jah, igati loogiline, et ta tegi just sellised valikud.
Mitte ükski inimene ei ole halvem kui teine. Me oleme lihtsalt erinevad. Sündides ja kasvades areneb järk-järgult välja me toimetuleku pagas, avalduvad võimed ja anded. Meid lükatakse teele, kus kõnnime kas kindlal või konarlikul pinnal, kas suhteliselt eksimatult või vahel ka komistades ja kukkudes. Enamus inimesi liigitub kusagile vahepeale.
Nii karjääris kui inimsuhetes mängivad rolli kolm olulist faktorit: esiteks kassasündinud isikuomadused koos kasvamisel omandatud perekondlike käitumismustritega, teiseks meie loomupärane andekus ühes töövõimega ja kolmandaks x-faktor, nimetagem seda siis kas saatuse sõrmeks, Jumala juhtimiseks või kasvõi pimedaks juhuseks. Need kolm määravad meie saatuse, juhatades meid edukamalt või keerukamalt läbi elu mitmetasandiliste ristteede, teravate löökaukude ning ohtlike pimekurvide.
21.sajand on ühest küljest kaasa toonud mõningase languse nn keskmise või tavalise inimese akadeemilises võimekuses, tõusujoones on aga tundekasvatusega seonduv. Tänapäeva noored istuvad küll rohkem arvutis, kuid oskavad vajadusel esitada ka miks – küsimusi. Meie elu peaks nende arvates alluma kindlale loogikale, miks midagi tehakse, kas selle tegemine on hädavajalik või elumuutev ja mis juhtub siis, kui see tegemata jätta. Tänu kallistamise-kultuuri taaselustumisele mõned aastakümned tagasi ja kasvukeskkonna suuremale tunnetekesksusele, on märgatav tõusutrend ka empaatia osas. Üha vähem nähakse meie eripärades probleemi, üha enam kerkib esile mõistmise ja armastuse väärtus. Kalkus ja paindumatus on tänaseks saavutanud hoopis teise, tõsisema varjundi, seondudes üha enam vägivalla, mitte kehtestatud reeglite vaistuvaidelmatu täitmisega. Eriti, kui need reeglid on kehtestajatele enestelegi tänapäeva kontekstis vastuolulised, segased ja läbimõtlemata.
Kirik on nende arengutega seoses sattunud suhteliselt keerukasse positsiooni. Ühest küljest säilitada range, ajalooliselt "õige" kuvand, teisalt pakkuda üha enam armastust ja halastust, on balansi hoidmise mõttes päris korralik väljakutse. Tõsi, mitmetuhande aastast institutsiooni kiirelt ei muudagi, võibolla ka kümnete aastatega mitte, samas on paljude nüansside osas muutused juba toimunud või toimumas, sest teisiti lihtsalt enam ei saa. Vaimulikel on siikohal iseäranis suur vastutus.
Aga vaimulikkond on kirju.
Kuna kirjapandu puudutab hetkel väga konkreetselt minu elu, pean tunnistama, et olen suures mures. Minu kirikust on saanud võitlustander. Võideldakse riigi, meedia ja erinevate huvigruppidega, mis aga kõige kurvem – suurim ja ebameeldivaim võitlus käib kiriku enese sees. Tõsi, eri institutsioonid ja grupieeringud on kindlasti riigi ja ühiskonnas parasjagu toimuva väiksemad peeglid, miks peaks see kiriku puhulgi teisiti olema, aga samas on kirikul tugev eelis olla armuline, vastu võttev, hooliv, lohutav. Miks ta siis seda ei ole? Miks ei võiks helgemad mõtlejad koonduda ühise laua taha ja tekkinud sõlmkohad kiriku põhisõnumi kohaselt lihtsalt selgeks rääkida? Mingil juhul ei tohiks seda üritada jõu- ja võimupositsioonilt, nagu näen praegu tehtavat, hävitades head ja toimivat, madaldades võimekaid, korraldades näidishukkamisi, lõhkudes sõgedalt inimeste hingesid ja emotsionaalset keskkonda. Küsimata kordagi, "miks".
Olen hakanud paljusid kristlasi ja vaimulikke kartma. Vahel tundub, et viibin otsekui kiskjakarjas. Tegelikult on olukord veelgi hullem, sest kiskjate puhul oskab eeldatavat puruksrebimist vähemalt karta. Inimeste maailmas aga ei pruugi osade “õigete” kurjust ja silmakirjalikkust aimatagi.
Enne, kui järgmises postituses “ asjast” rääkima hakkan, kirjutan endast. Olen hiljaaegu kahes eri seltskonnas elanud üle klassikalise koolikiusu valdkonda puutuva olukorra. Ikka seoses mu isiklikus elus toimuvaga. Tegu oli muidugi täiskasvanutega, kes arvasid ekslikult, et neil on õigus minu elu ja valikud suhtluse blokeerimisega tühistada. Vagaduse ja “õige kristluse” egiidi all. Avalikult ei saanud nad seda teha, kuna mul on piisavalt palju sõpru ja toetajaid. Seega tuli tegutseda varjatult. Oi, see oli ebameeldiv! Aga samas ka huvitav.
Ma ei tea, kas teised samades seltskondades olijad märkasid, et tühistamine toimus naeratades ja muu melu varjus. Ma olin - ja samas mind lihtsalt ei olnud. Mind üritati muuta nähtamatuks, aga ma ei läinud omalt poolt selle mänguga päris hästi kaasa. Olin olematuna ikkagi olemas. Üsna jõuliselt. See polnud lihtne. Väsitas.
Ma ei arutanud antud olukorda mitte kellegagi, kuna võimalik, et teised sealolijad oleksid öelnud, et näen tonti seal, kus seda pole. Aga olles sarnast olukorda tunnistanud, tegeledes tööalaselt koolikiusu juhtumitega, kus kiusatava kaasõpilased väidavad, et mingit kiusu ei ole, ei lähe ma selles osas õnge. On küll! Seda saab teha nii peenelt, et ainult kiusatav märkab enese ignoreerimist, teised mitte. Kiriku kontekstis kipub muidugi säärane käitumine jalust rabama, sest kus mujal peaksin ma inimesi rohkem usaldama, kui kristlikus keskkonnas, aga paraku ei muuda see tõdemus midagi.
Olen enda arvates päris tubli naine. Tõsi, häid mõtteid on mul kordades enam, kui tegelikke ärategemisi, aga ka viimaste osas ei saa väga kurta. Olen oma elus piisavalt õppinud, pingutanud ja praktiseerinud. Toimin nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Oskan nii mõneski asjas kaasa rääkida. Tean üsna hästi enda tugevusi ja nõrkusi. Seda kõike arvesse võttes on minu küündimatuks, madalaks ja rumalaks tegemine lihtsalt lubamatu. Ja ometi olen seda praegusel ajal korduvalt kogenud. Kahjuks just selles institutsioonis, kus peaks inimesi märkama, mõistma ja armastama. Äkki ka tunnustama? Mina küll erilist ligimesearmastust ei tunne, kui mõned õiged ja õilsad isegi ei räägi minuga. Nojaa, tagarääkimine on muidugi vägagi tajutav.
Ja veel. On ka neid kirikuga seotud inimesi, kes on end eelnevalt minu sõpradeks nimetanud, aga on nüüd “minu pärast väga mures”, väljendades seda “mure” läbi ignoreerimise - kuna toimin teisiti, kui nemad oleksid eeldanud. Kuna olen loomult inimeste ühendaja, korraldades aeg-ajalt toredaid pidusid ja koosviibimisi, siis läbi selle tunnetuse, keda tahan edaspidi külla kutsuda, kellega soovin edaspidi oma elu jagada, tajun ka sõpruse sügavust või pinnapealsust. Mulle meeldib ütlus, et tõeline sõber tuleb sõbra juurde isegi paadi alla, ja kui ka paati pole, tuleb koos paadiga. Kes mind päriselt ja igal ajal ei väärtusta, ega sellega peagi suhtlema.
Õnneks on ka kirikus palju südamlikke inimesi. Need, kellega olen eelnevalt sügavat sõprust tajunud, on sõbrad ka praegu. Nad lubavad mulle mu oma elu. Kujutage pilti, et see võib ka tänapäeval probleemiks osutuda!
Helis ütles mulle kuldsed sõnad. Ema, mille pärast sa õigupoolselt muretsed, küsis ta. Sinu elus on nii palju armastust ja headust. Sul on mees, kes sind armastab. Sul on pere, kes sind armastab. Su lähedased on terved. Sul on kodu ja maakodu. Sul on sõbrad, kes sind ealeski ei jäta. Sul on töö. Milleks mõelda nendele ebaolulistele, taipamatutele ja kurjadele? Vilista neile, kes püüavad haiget teha! Luba endale oma õnne - ka nende nähes. Näita, et oled üle! Armastus võidab alati.
Kas mul pole armas laps?
Tegelikult on olukord siiski tõsine. Teine inimene on kaotanud minu armastamise tõttu töö. Me ei tea, kas ta saab selle tagasi. Ja me ei saa praegu mitte midagi muud teha, kui oodata. See “näidishukkamine” on pisut liig. Ei, mitte pisut. See on tänapäeva kontekstis mõistusevastane.
Kirjutan sellest õige pea.
