Jälle olime sattunud selle mehe kõrvale. Ta oli ju iseenesest tore, selline rõõmsa olekuga. Aga teadsin ette, et sellest tuleb üks igav õhtu. Ükskord juba oli nii. Siis olid teemaks veinid ja mingid seened.
Teisel pool meid ei istunud kedagi. Ja veini oli ka seekord ohtralt laual.
“Kõigepealt oli mul mitu korterit Pärnus,” alustas ta, “ja siis Tartus.”
Selge. Nüüd on siis teemaks kinnisvara, mida tal tundus jätkuvat kõneanniga võrdelises seoses. Ohkasin. Aknast ei paistnud kah midagi huvitavat, pime oli. Polnud parata, hakkasin poolvägisi ühe kõrvaga Eestimaale tasapisi tiiru peale tegema, sest õhtu oli pikk ja sööke kanti lauale kiirustamata. Eelroa ajal liiguti linnadest maale, kust osteti samuti üht koma teist, sest raha ju oli ja kuhu sa seda mujale ikka paigutad. Ühtlasi kaasati oma kinnisvara osturännakuile vähem või rohkem kuulsaid tegelasi ärimaastikul ning üheskoos külastati nendegi mõisasid ja losse. Küll sai ühest otse pea ees järve hüpata, küll jooksis teisest jõgi läbi. Aga raha ju on ja ikka tahad parimat. Ahja ürgoru kandis tahtsin Jaanile midagi kommentaariks öelda, aga paraku ta ei kuulnud, see tema kõrvakuulmine…
Kahtlemata oli ta kinnisvaraspets, kahtlemata! Aga kuskilt oli temagi alustanud, ah nii ajatäiteks, ega ta siis kohe teadnud, kuhu investeerida, aga raha oli. Tuli paigutada, aga korterid, need toovad vaid näpuotsaga sisse! Heh!
Vastasistuv paar noogutas liiga innukalt. See andis jutupaunikule väge.
“No vannalinnas tuli kohe Pikale tänavale käpp peale panna,” jätkas ta, võttis lonksu veini ja põrutas: “vanalinn, see juba on midagi. Kui ikka on raha, tuleb kogu vanalinn ära osta.” Ta vaatas õhetava näoga ringi, noogutasin vaevumärgatavalt, et ta mingil juhul kordama ei peaks.
Õudselt igav oli! Jaan niheles üht-ja teistpidi ning sonkis leivaviiluga minust järelejäänud kastet.
Peagi jõudsime jutuga välismaale. Lennukiga, ärge arvake, et maad mööda! Lennuajad olid mingi kolme paiku, niisiis päevased, korralikud kallid lennud, aga saate aru, isegi sellised lennud hilinesid! Siiski nad said kohale, jumal tänatud. See on omaette jutt, einoh, kohe räägin… Nüüd oli ta juba näost tumepunane.
Vaatasin Jaanile otsa, aga ei öelnud midagi. Küllap mu silmad olid paluvad, sest ta noogutas. Ega mu lause poleks olnud pikk, aga ta oleks nagunii sellele sisse sõitnud, sest ta jätkas kohe ja veelgi valjemini.
Ikka hea on lõuna pool samuti kinnisvara omada. “Algul oli mingi korter, hiljem ostsin mõned juurde, jah, mere ääres küll - aga korter on ikka korter!” Kui ikka raha on, tuleb osta maja. Mis nii viga, ühel pool rannik ja meri, paar tundi teisele poole- ja juba paistavad mäesuusakuurortid. Te ikka sesl kõige võimsamas olete käinud? See küsimus polnud vastamiseks, vaid teadustamiseks, et tema on.
Hispaania, Itaalia ja tont teab mille ümber tiirlesime pearoa nautlemise asemel. Tükk tüki haaval läks hiidlest küll kurgust alla, aga kõrv püüdis basseiniga majade eeliseid basseinita isendite ees. See oli pikk ja igav ekskurss, aga kui ikka raha on, tuleb kuulata.
Enne magustoitu sattusime merele. “Ah, igavuse pärast sai purjekas ostetud. Aga no on mõnus küll, paned pillile hääled sisse ja loksud keset Vahemerd. Oota, kellel see veel sealkandis sama paat on? Eiei, sellel mehel oli veidi väiksem…
Mul on magusavaba kuu, limpsisin mandlipiimaga kohvi ja unistasin kodusest voodist. Enne minekut käisin aga poole kõrvaga veel ära mõnel eksootilisel maal, vat Taisse võiks ka mõne villa ehitada, kui ikka raha on peab ju investeerima, jube hea on talvel käia, hüppad peadpidi otse ookeani, normaalne värk. Oota kus see nüüd oli, Singapuris või Kuala Lumpuris, kui …
Õnneks sai ka see õhtu otsa. Tegu oli küll ühe mehe jutušõuga ja juuresolijad ei saanud kuuldavale tuua ainsatki omapoolset lauset, aga vähemalt tema oli õnnelik. Tahtsin küll üle õla visata, et käigu vahepeal kuu peal ka ära, et järgmisel korral oleks veelgi põnevam, aga mõtlesin ümber, et las jääb.
Toit oli muidu hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar