Sa magad rannal
ja minu tuulesegune ning laintemühane vaikus
kannab su rahulikud hingetõmbed
üle päikeses sillerdava vee,
üle tumesinise silmapiiri,
läbi ōnnelike hetkede,
tugevate tajumiste,
hingematva ilu,
kesk valguse poole lahtirulluvaid kortslehti,
tummasid kivilahmakaid,
nōelteravaid huulheinu,
liivaterade pinnatuisku,
mööda haigetsaamise ja andeksandmise käänulisi teid,
allpool taevas liuglevaid kajakaid,
muretut suitsuvines pilvetriipu,
helesinise unisuse pehmust,
otse minu salajase armastuse paika.
Kus sõnu ei olegi vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar