Äike

 Mulle meeldib äike. 

Äikese-eelne õhk oli ülipalav, sumbunud. Tundus, nagu polegi midagi hingata. Taevas oli juba pilves, aga pigem selline ühtlaselt hall, mittemidagiütlev, nagu kõige tavalisematel pilvistel päevadel. 

Esmene raksatus kostis kusagilt kaugelt. Seejärel tekkis pinev vaikus. Nii kaugel kõmisev kõu võib vabalt ka mööda minna, sestap jätkasin verandal lamamistoolis rahulikult lugemist.

Teine möiratus oli juba märksa lähemal. Tammelehed hakkasid tõusvas tuules tasakesi klõbisema. Aga ikka veel ei olnud midagi erilist. Suhteliselt vaikne, lämbe. 

Uus raksakas oli pikem ja otsekui lõhestas taeva. Kellegi võimas käsi rebis pilved pikuti pooleks ja rebenemisel sähvatas välgunoolgi kahe pilvepooliku vahelt välja. Nüüd oli juba selge, et äike käib meie juurest kindlasti üle. 

Asi läks kiiremaks. Tuul tõusis. Raksatused sagenesid veelgi. Tammelehed kahisesis juba vägagi kuuldavalt. Põõsaste piitspeenikesed oksad võdisesid maadligi nagi hiiresabad.

Esimesed piisad. Ma ei tõusnud veel toolilt. Jäin pooleldi räästa alla. Mul oli soe ja põnev. 

Aga siis hakkas tõeliselt sadama. Välk sähvis pidevalt taevalaotuses, peaaegu kogu aeg kostsid ka kärgatused. Tuul kogus veelgi jõudu. Nüüd liikusid isegi tamme tugevad oksad. 

Mul oli aeg tuppa minna. Pool mind oli jämedatest piiskadest märjaks saanud. Hakkas pisut jahe. 

See õhk, mis sajuga sumbunud õhu asemele tekkis, oli nii värske ja mõnus, et jätsin verandaukse avatuks. Maapind sai tublisti kasetud, vaatemäng oli oodatult võimas. 

Siis äike taandus. Üksikud suured puulehtedelt langevad tilgad meenutasid veel olnut, aga peagi pistis päike oma rõõmsa silmnäo mornide pilvede vahelt välja. 

Hetkega oli äikese-eelne soojus tagasi. 

Lisakaristus

 Üks asi veel, mis mõttesse tuli. 

Kui inimene on lapsena saanud tunda emotsionaalset väärkohtlemist, elanud sõltuvushäirega vanema(te)ga peres, tohutult hõivatud vanema(te)ga peres või muul viisil ärevuses ja äraarvamatuses, saab ta täiskasvanuna lisakaristusena kaasa selle, et ta ei oska leida endale partnerit, kes oskaks teda väärtustada, kes ei teeks talle haiget, kes ei murraks ta südant. Ebakindlas keskkonnas kasvanud laps peab kõik need tõed, mida teine juba lapsena endasse ahmis ja normaalsuseks pidama õppis, täiskasvanuna järk-järgult omandama. Kui ta siis juba käega ei löö, sest see teekond pole lihtne. Elukogemuse puudumise tõttu kipub noor inimene ikka oma mustritesse astuma ja sealt saavad alguse uued hingehaavad. Sedapuhku juba partnerilt.

On alles lugu…

Andestamisest

 Nüüd siis andestamisest- või õigupoolest mitte-andestamisest.

Hakkasin mõtlema, et olen juba lapsest saati olnud see, kellele oma probleeme kurdetakse. Kunagi arvasin, et see on väga hea isikuomadus - noh, peaaegu nagu valmis psühholoog. Nüüd, kus minu töö ongi professinaalne inimeste aitamine, ei arva ma säärasest asjast enam mitte midagi. Natuke lausa kahetsen, et nii toetav olin ja nii kohutavalt palju oma väärtuslikku aega raiskasin. Arvasin vist tõsimeeli, et minu nõuannete peale tuleb mu tuttavate eludes mingeid muutusi. See, et muutused tulevad, kui inimene ise otsustab muutuda, ma toona ei teadnud. Teiseks - tuleb ikka valida, kelle muresid kuulata ja kelle omi mitte. Seda ma ka toona ei teadnud. See selleks.

Mind ennast tahetakse läbi elu võtta rõõmsameelse ja naerusuisena. Enamasti ma seda ka olen, aga mitte alati. Minu murekohtadega tulevad toime ülivähesed ja sedagi hooti. Ei, ma ei heida seda ette. Mu tutvusringkonnas ei ole lihtsalt eriti palju "isehakanud psühholooge". Vahel tahaks muidugi lihtsalt halada, aga olen sellegagi ettevaatlik. Nad ei pruugi mu halaga toime tulla, nad võivad peale seda lausa ära kaduda ja mitte kunagi küsida, kuidas mul nüüd läheb ja mulle jätab see tühja tunde. 

Tegelikult vajatakse sõpradelt hoopis tunnustust. Arutasime seda teemat ükskord Helisega pikalt. Mulle meeldiks küll väga, kui mind pigem tõstetaks, innustataks, minusse usutaks, minu tugevaid külgi märgataks, kui et seataks kahtluse alla, olgugi et möödaminnes, naljaga pooleks. Helis ütles end vajavat sama. Leidsime mõlemad, et tõelisi toetajaid on uskumatult vähe. Eks sellel ole oma põhjuseid ka. Kui endal asjad keerukad, on palju lihtsam ka teist veidi allapoole tõmmata á la pole sa midagi nii eriline... Siiski võin olla õnnelik, et üksikutes teemades leidub toetajaid küll ja enam.

Nagu aru saate, hiilin külg ees selle va andestamise teema poole...

Mul on elu jooksul olnud paar paarisuhtet, mida pean tähendusrikkaks. Üks oli verinoorelt, teised kaks hiljem. Ma ei saa ühegi puhul öelda, et mind ei ole kuulatud. On küll, aga ainult mugavustsoonis - siis kui olen muredeta ja emotsionaalselt toimetulev. Siis olen saanud lõputult rääkida ja arutada. Aga kummaline, et üheski suhtes ei ole toime tuldud minu kurbuse, mure või valuga. Minupoolsete probleemide ilmnedes olen jäänud liiga paljudel kordadel täiesti üksi, vähe sellest, mu lähedusest on sõna otseses mõttes minema joostud või mingiks ajaks suisa ära kaotud. Pildid neist situatsioonidest ei taha ega taha mälust kaduda. Võtsin need eile lausa ükshaaval ette. Ei, hoopiski ei saa ma öelda, et kannan neid päevast päeva endaga kaasas! Nad on lihtsalt nagu hoiatusmärgid teel. Aeg-ajalt meenuvad.

Mõned üksikud neist piltidest sisaldavad muidugi ka traumaatilist kogemust. Seda, kuidas mulle tehakse meelega haiget ja mul pole võimalik enese kaitseks midagi teha. Ka sääraseid mälupilte esineb kõikidest mulle olulistest lähisuhetest. Kuidas siis selle andestamisega ikkagi on?

Ma ei ole eriline märtri-tüüp. Pigem oli mul tendents hambad ristis kannatada. Kõige valusamad mälestused kerkivad esile umbes selle blogi algusaegadest. Seda vist seetõttu, et enne trio sündi sain väga paljuga ise hakkama. Miks ma juba toona oma vajaduste eest ei seisnud, on juba mu isikliku arengu küsimus. Ma ei osanud. Peale trio sündi puudus selleks aga tükk aega võimalus. Tegelesin pelgalt ellujäämisega. Ja alles siis hakkasin seda õppima.

Muidugi on ka mu terapeudiks kasvamise teekonnal seda teemat mitmel korral avatud, aga ilmselt olen neid seiku siiski vähendanud, lahjendanud või tühistanud. Ma ei kujutanud ette, et halvad mälupildid võivad jääda nii kauaks ajaks hinge! Jututeemaks tulid nad muide pelgalt seetõttu, et selle kohta küsiti.

Niisiis, peaksin nagu andestama. Aga mina ei suuda kõike andestada. Eriti nüüd, kus minult on hakatud üha enam ootama abi ja mõistmist, ärakuulamist ja kaasaelamist, toetust ja innustust, (sest aastad on ju läinud ja kaua siis ikka solvumises ja pahameeles elada). Ma ei tea, kas see tundub kõrvalt vaadates kummaline, aga ma ei suuda! Ma ei suuda uskuda inimeste headusesse, keda olen lubanud enese lähedale ja kes poriste kirsasaabastega on üle mu südame marssinud. Samas, kordan veel, ma ei mõtle neile teemadele päevast päeva. Lihtsalt tundub, et see teema võtab üsna suure tüki võimalusest rahuseisundile.

Tänaseks olen oma reaktsioonides siiski palju julgemaks muutunud. Mul on palju rohkem ükskõik, mis minust arvatakse ja kristlikus keeles väljendades ei keera ma sugugi parempoolse kõrvakiilu korral vasakut ette, vaid lajatan lahtise käega vastu. Ülekantud mõttes muidugi! Ma ei lepi enam väärkohtlemisega, mitte mingil määral, saagu mis saab. Ja seesugusest vastusest saab juba igaüks aru. 

Viimati andsin ühe emotsionaalse kõrvakiilu veidi vähem kui nädalapäevad tagasi. Oh, kuidas hakkas kergem! Reageerisin igati adekvaatselt, olin tubli! Andestamisest on asi muidugi kaugel. Ahjaa, üks asi veel- kui vabandust ei paluta, siis ei saagi ju andestada. Aga hea, et minust ei ole mingit nurka nutmajääjat, vaikset kannatajat. Mul pole valehäbi oma haigetsaamist välja näidata. Asjad olgu selged ja klaarid. 

Kõige ülalmainitu valguses olen välja mõelnud ühe lihtsa reegli, mis kehtib kõikidele. Kui mina olen toetav, mõistev ja tähelepanelik ning jagan oma aega ja emotsionaalseid paitusi, siis soovin seda ka tagasi saada. Kui seda anda ei suudeta või kui mu usaldust on reedetud, tuleb mul hoida kindlat distantsi ja säästa oma aega. Mitte midagi pole parata. 

Ma ei tea, kas selle andestamise-teemaga üldse jõuab kunagi lõpuni. Võib juhtuda, et teatud piltidest polegi võimalik vabaneda. Teeselda, et kõik on hästi, pole samuti võimalik. Ja sellele, kas päris kõike üldse peaks andestama, pole mul samuti ühest vastust. Tegelen teemaga.

Parem

Ja jälle on kõik hästi!

Olen heas tundes, tajun oma keha, käsi, jalgu, silmi, südant, kõik toimib. Elus on teatud korrapära, tööasjad on loogilised, tõsi, arvutisüsteemis oli neil päevil mingi imelik kala ja inimesed ei saanud kätte oma aegade kinnituskirju, see veidi häiris, aga ei mõjunud sugugi kokkukukutavalt. 

Lapsed valmistuvad kooliks. Tuleb osta uusi riideid, koolitarbeid. Jälle tüütu, aga ei enamat. Tatsan nendega mööda poode, vahel vaat et minestamise piirini, aga mind see ei murra. Sellised asjad lihtsalt tuleb ära teha. Kes siis muidu nende eest hoolitseks? 

Tundeelu loksub samuti tasapisi uuesti paika. Eks mul ole ikka tugev lapsepõlve muster sees, mille kohaselt iseenda vajadused ära kipun unustama. Oma piirid kehtestan samuti pigem hilja, kui õigeaegselt ja seda tehes võin olla liialt emotsionaalne ja ärritunud. Aga tegelikult ei murra mind seegi. Oma valikud teeme ise, teisi inimesi pole meie võimuses muuta, eks sellega tuleb päev-päevalt arvestada. Kui tass mingis valdkonnas tühjavõitu, on see muidugi keerukam. 

Südameasjadega on komplitseeritum. Eriti, kui oled isikuomaduste poolest tundlik ja ühest küljest nagu tead, mida tuleks teha või tegemata jätta, teisalt talitad südame sunnil risti vastu, leides sellelegi omad põhjendused, mis ei pruugi olla sugugi kergekaalulised. Arvan siiski, et säilitades siiruse ja eheduse, ei saa jääda kaotajaks. Neil kokkukukkumishetkil on aga just seesama kaotuse või läbikukkumise tunne kõige valdavam. Vähemasti minul. 

Ma ei tea, kas oskaksingi päris rahuseisundis elada. Mu ümber on ju alati olnud suur virrvarr, palju inimesi, miljon kohustust ja segased suhted. See aga, mis minuga praegu toimub, annaks justkui tunnistust, et see on siiski võimalik. Minuga toimub praegu rahunemine. Need sumedad päevad ja õhtud annavad selleks ideaalse võimaluse. Ma ei soovi hetkel kellegagi suhelda, välja arvatud mu pere, ei taha osa võtta ühestki koosviibimisest, ei tarbi eriti sotsiaalmeediat, ei räägi pikalt telefoniga. Nagu lubaks rahumeelset elu, või kuidas?

Tegelikult ei ole ma päris paljusid asju suutnud andestada. Osad neist on selleks ka liiga värsked, teised aga aastatetagused. Mõtlesin neile täna päris pikalt. Head, kindlat tunnet see õnneks ei kõigutanud. Tõstsin kõik need teemad ühele riiulile, mine tea, ehk kirjutan neist kord pikemalt.

Igatahes, mu äraolemisel on jumet ja lootust!

  

Hooletus ees

Ma lihtsalt ei oska autoga sõita! Olen liialt hooletu, liialt tähelepanematu. Täielik koba. 

Uue autoga ei ole mul palju avariisid olnud. Õigupoolest pole olnud ühtegi. Tõsi, Karl Johann katsetas auto esiukse juures elektritõuksi turbo-programmi, misläbi tõuks ta käte vahelt välja sööstis ja mu auto esiuksele vao kündis, aga selle saan järgmisel nädalal korda. 

Ükskord sõitsin ise mustale valuveljele vastu äärekivi inetu metalse täkke, kuid seegi on üle-elatav. Värvisin nimelt täkke markeriga mustaks. 

Aga täna… parkisin kabineti juures kinnises parklas. Mu põhi-parkimiskohal sama maja esiküljel on hetkel tellingud. Maja tagune parkla on samuti turvaline, aga seal on üks paha asi. Nimelt on seal kaks tasandit- alumine ja ülemine. Neid eraldab madal betoonmüür. Tee alumiselt tasandilt ülemisele on üsna kitsas ja ebamugav. 

Parkisin otse selle ühendustee kõrval. Pidin ära sõites tagurdama ja seejärel mööda kitsast teed alla sõitma. Tagurdasin ja sõitsingi. Ainult et arvestasin veidi valesti. Mu monitor ei näidanud seda madalat betoonmüüri. Sõitsin oma auto kõhtupidi selle müüri otsa kinni. Raksaki!

Teate, autoga juhtuvad asjad on need, millega tulen kõige kehvemini toime. Kui ma oma autot seal betoonmüürijupi otsas vaatasin, tekkis kõigepealt vastupandamatu soov lihtsalt minema joosta. Olin aga tohutult vapper. Suutsin helistada oma autoteenindusse. Seejärel suutsin helistada tasuta autoabisse, kes lubasid mõne aja pärast teele asuda- nad viibisid mu kõne toimudes teisel objektil. Ühesõnaga- asi toimis koheselt!

Aga minu tagant ei pääsenud liikuma ükski ülemisel tasandil parkiv auto. Ma ei tahtnud tekitada inimestele probleeme. Ja ma ei soovinud, et üks kindel inimene mind sellises olukorras näeks. Aga teate ju ise, kuidas sellega on- kui parasjagu kedagi näha ei soovi, siis ta kindlasti tuleb. Ja see oli kogu olukorra kõige hullem hetk.

Aga seegi lahenes. Ebamugavustunne hajus ja tasapisi tekkis lootus. Üks teine mees tuli ja lihtsalt vestles minuga, kuni ma autoabi ootasin. Rääkis oma analoogsetest juhtumitest. See aitas väga, viis mõtted mujale. 

Ja siis tuli treiler. Autojuht sättis mu auto alla kaks puuklotsi, keeras rattad vastassuunas välja, tagurdas puuklotsidele, mis tõstis auto kere ülespoole ja sõitis ilma ühegi lisakahjustuseta betoonmüüri ümbert ülemisele parkimisalale tagasi. Minu tagumise parempoolse ukse alumine must plastmassosa oli muidugi kriimud peale saanud. Aga muud ei olegi! Ma pääsesin ülihästi! 

Ometi tunnen end kogu õhtu kuidagi imelikult, ei taha kellegagi suhelda, olen natuke kurb ja mul on lõpmata ebamugav. Mulle ei mahu pähe, et selline asi sai, et ma säärasesse olukorda sattusin, üldse sai juhtuda. See kõik kõigutas mind ja häirib tugevalt siiani.

Kuidas ma ometi nii hooletu olin? Mis saanuks teha teisiti? 

Ja muidugi saate ju aru, et tegelikult ei ole asi üldsegi selles...

Augustile

 Sa sume august annad mulle tooni,

mis kõlab muusikas kui re bemoll,

nüüd männilatvu sirutun,

kus sol 

käib hetkeks välja lahenduse fooni,

mis kergendatult hingata mul lubab.

Kuid sina, sume august, vargsi juba

pooltoonides mu seljataha tipid!

Kas on see viis või pelgalt hääleproov

või ülesäratamissoov

või teised nipid

mis läheduseks katsetavad luba?

Oh, sume august, anna mulle asu

sest pole kasu,

kui sooja teki mulle peale heidad,

kuid iseend kromaatiliselt peidad,

ja luurad heliredelil!

See männiladvust alla küll ei aita -

mu kõrvu disharmoonia ei paita.

Sa pigem tantsusedelil 

mind enesele märgi.

Et päikese ja päevatööde järgi

me viisid kõlaks summutatult sumedad,

ja ööd - mm, oleks tummised ja tumedad...

 

Kuumad pisarad

 Sel iseäranis soojal augustinädalal, ajal, mil hämarus juba aegsasti maad võtab, õhk aga veel pimedaski niiskest kuumusest pakatab, kõnnin kurvalt ja pisut kohmetult, pilk maas mööda oma lopsakat aeda. Ma ei mõista, kuhu olen kaotanud meelerahu, kindlameelsuse, särtsakuse ja eneseteadlikkuse. Muidugi, säärane liblikalaadne elu, mille enese jaoks suve jooksul mõnusaks ja pingevabaks mõtlesin, oli võimalik vaid kaugel, üle mere, saarel. Siin, linna lähistel laksatas halastamatu reaalsus kohe, esimesel päeval valusalt vastu silmnägu, jättes näilisusest, mille hõlma all sain mugavalt enesele sobilikke eeldusi ja järeldusi produtseerida, järele vaid haledad, läbipaistvad riismed. 

Ometi oli seda näilisust niiväga vaja, sest tegelikkusega kohtumiseks ei olnud ma veel sugugi valmis. Näilisusele ehitasin ka ajutise naiselikkuse, sära ja kuraasi. Näilisusest tundus imelihtne isegi maailma valitseda. Tegelikkusse jõudes aga taipasin, et maailm, ja eriti selle kõige meelitavamad ja petlikumad osad, mis mõjusid distantsilt poole pehmemad, ausamad ja nunnumad, valitsevad endiselt mind ennast- ja oi, kuidas veel! See oli tõeliselt jube tõdemus ja nõudis kohest muudatust - mu olemus tuli julgelt ja ühe ropsuga ebakindluse ja ebaaususe platoolt reaalsuse ja päriselu omale tõsta, jätkates igapäeva, nagu midagi poleks juhtunud ja lisaks leida üles see päris, sügavam naiselikkus. See mägesid liigutav jõud, milles on ühtaegu ürgust ja õrnust, tarkust ja südikust. Teadsin korraga, et ei ole kedagi, kes mind selles aidata suudaks.

Pisarad tundusid siin läppavas augustikuumuses otsekui võõrkehad, nagu kevadiselt vulisevad ojakesed, mis nüüdsel aastaajal peaksid juba kuivanud olema. Silmavett jätkus ohtrasti ja see tõi omajagu kergendust. Kuivalt praadida olnuks märksa raskem. 

Lapsed piidlesid mind korraga ja kordamööda ning küsisid arglikult, mis lahti. Ma ei teadnud, mida vastata. On asju, mis sõltuvad minust ja teisi, mis on paratamatud. Usun end asuvat kusagil nende põimumiskohas. Häid selgitusi pole kerge leida. Sealt jääb hulk tunnetuslikke nüansse puudu, mida kõrvalseisjad ei taju. Seetõttu ei ole mõtet seletada.

Muide, nutmisel ja oma valuga lähedases kontaktis olemisel on vägagi tervendav vägi. Sestap lubangi endale kurbust ja kurbusest kirjutamist. Luban ahastust ja meeleheidet. Luban olla nõrk, kokkukukkunud. Ma ei pea kellegi jaoks näitlema, pingutama ega mängima. Mu aed varjab mind turvaliselt, ka siis, kui ma ei ole särav ja naerusuine. Mul on siin igas konditsioonis hea olla. Ka pisarais. 

Juba homme haaran enese haledal minal natist ja kangutan taas üles. Ahoi, ütlen ma sellele õnnetusehunnikule konstruktiivse mina konkreetsel häälel. Juba praegu avaldab see mõte naermaajavat mõju. Too nutt oli niisiis vaid sisemine murdlaine, mis ebavajaliku  välja uhtus.

Näe, praegu on juba vaat et hea…