Inim-loomad

Ma ju tean, et inimeste hulgas on neid, kes ei tee vahet inimesel ja loomal, selgemalt öeldes jumaldavad oma koeri või kasse või pudulojuseid sellisel viisil, nagu need oleksid inimesed. Kusjuures ega see mind eriti ei huvita- magagu oma loomadega ühes voodis, söögu nendega ühelt taldrikult ja lasku kasvõi oma suud lakkuda, mul ükskõik. Ma ise ei teeks seda eluski, aga aktsepteerin olukorda piirini, kus asi mind ennast ei puuduta. Minu jaoks on loom ikkagi loom, tema eluviis ja kombed on teised, puhtuseaste samuti. Ja samuti olen arvamusel, et loom ei saa asetseda tähtsuselt inimesest eespool. Jällegi, kui see mõne pere hierarhias nii on, ei ole see minu asi. Lihtsalt eeldan, et need inimesed, kes mind külla kutsuvad, ei aseta mind sellisesse olukorda, kus pean aktsepteerima pere lemmiku mitteaktsepteeritavat käitumist. Mulle näiteks ei meeldiks, kui koeral lubataks mu sukad puruks hüpata, kuna “ta on ju nii rõõmus”. Õnneks on enamikel mu sõpradest-tuttavatest väga nunnud ja viisakad lemmikud.

Eile väljus aga asi kontrolli alt. Ma ei tea, mida teie teeksite, kui teid kutsutakse külla, kus elab muuhulgas kass. Kus elab säärane kass, kellele on lubatud absoluutselt kõik. Selles kodus on ta ribadeks kiskunud kõikide diivanite ja tugitoolide nahad, ta võib hüpata kuhu iganes, kraapida, noolida, laamendada- ühesõnaga teha kõike. 

Väike kõrvalepõige. Mulle meenub siinkohal üks juhtum ajast, mil Helis oli väike. Meie hoovis elas üks pere, kel oli kohutavalt ärahellitatud Helise vanune tütar ja sel lapsel käisid vahel peal jubedad raevuhood. Ükskord olime Helisega neil külas ja sel plikal tuli taas raevuhoog peale. Ta läks Helisele kallale ja sõna otseses mõttes peksis teda. Olin täielikus šokis. Ootasin tüdruku emalt jõulist sekkumist. Aga tema vaid häälitses jõuetult, et oh Liivike, kuidas siis nii. Loomulikult lahkusime koheselt, mõlemad pisarsilmi. Nii et ka inimlastega ei pruugita normaalsel viisil toime tulla. Aga lähme nüüd kassiloo juurde tagasi. 

Kujutlege, et te olete toonud külakosti. Asetate selle lauale ja ootate, et ka teid külla kutsunu, kes veel millegagi askeldab, istuks lauda. Tema asemel hüppab aga lauale kass ja kõnnib rahulikult üle toidu. Te teete märkuse, et oi, kass sattus lauale ja tuli toidu peale. Perenaine aga ei tee sellest märkusest väljagi. Siis püüate ise looma laua pealt ära ajada, kuid see ebaõnnestub. Hetke pärast on ta tagasi. Kõnnib laual otse te külakosti juurde, nuusutab veidi toitu ning kõnnib taas üle selle. Te teete jälle märkuse, nüüd juba murelikult. Perenaine ei tee endiselt väljagi. Ja kass tuleb uuesti toidu peale. Tuleb taas ja taas. Käib mitmeid kordi nuuskimas ja noolimas. Lõpuks viskab end sinnasamasse söögivaagnate kõrvale pikali. 

Olete täiesti nördinud. Tõusete püsti ja ütlete, et te ei saa sellise olukorraga enam hakkama. Teid külla kutsunu vaatab teid iroonilise pilguga ja ütleb, et katsugu te ikka saada ja lisab, et võibolla läheb kass varsti ise laualt ära. Te tunnete, kuidas teile pisarad kurku tõusevad, sest taipate, et teid külla kutsunu ei hooli te heaolust oma kassi karvavõrdki. Ootate veel hetke püsti seistes, et äkki ta siiski taipab. Pisarad tuleksid silma. Tema aga ei teeks enam väljagi.

Mis teie teeksite sellises olukorras? Mina lihtsalt lahkusin. Mul polnud muud võimalust. Võtsin oma koti ja kõndisin minema. Rohkem ei taha ma sellest juhtumist midagi kirjutada.