See lugu on kaassõltuvuse äärmuslikust vormist. Sellest, kuidas oma partneri elu ja valikute eest vastutuse võtmine kaassõltlase enda elu tasapisi hävitab ja tema minapildi ning väärikuse järk-järgult niivõrd maatasa teeb, et reeglina ei tule kaassõltlane sellest olukorrast ise, ilma kõrvalise abita üldse välja. Paradoksaalsel kombel on kaassõltlased enamasti väga tublid, võimekad ja empaatilised inimesed (enamasti naised).
Minu jaoks oli selle loo kõrvaltegelase roll otsekui osalemine mingis näidendis või raamatu peatükis. Elan ka oma elu kui lugu, millel on dünaamika, kulminatsioonid ja tagasilangused. Miks siis mitte astuda veidikeseks kellegi teise loosse? Lihtsalt uudishimust.
Selles, et Mirell oma meest kõrvalsuhte pidamises kahtlustama hakkas, olen küll mina süüdi. Imelik, ütles ta, viimasel ajal on Atsil kole palju tööd. Kõik õhtud ja... vahel poole ööni... Ütleb, et ema korteris olla rahulikum.
Ma pole loll. Kui mees järsku teisiti käituma hakkab, kui tavapärane, on tal reeglina kõrvalsuhe. Mehed on mugavad. Nad ei muutu üleöö, lihtsalt niisama, muutumise pärast.
Ei usu, raputas Mirell seepeale ägedalt pead. Kehitasin õlgu. Tahad, lähme vaatame õhtul?
Me ei jõudnud veel õieti Atsi ema hoovi sissegi sõita, kui nägime kolmada korruse valgustatud köögiaknale nõjatumas blondiini kahvatut kuju. Näed nüüd, müksasin küünarnukiga Mirelli. Too jõllitas uskumatu pilguga minu poolt ettekuulutatud vaatepilti. See oleks olnud saja esimene kord selles loos, kus nende kesisele, et mitte öelda kohutavale suhtele rasvane punkt panna.
Mirelli mees oli vahel joomatsüklis. Vintis peaga rääkis ta välja, et too blondiin lausa elab ta ema korteris! Tal polevat hetkel kuhugi minna. Aga et nende vahel ei olevat mitte midagi. Mirell oli maruvihane. Imestasin, et ainult maruvihane. Aga selle asemel, et sellegi koha peal kogu loole rasvane punkt panna, otsustas ta blondiini omavoliliselt Atsi ema korterist välja kolida.
Vaadake, kaassõltlane hakkab ise teise inimese “probleeme” lahendama. Ta kehtestab reeglid, mis ei kehti, sekkub jõuliselt absurdsetesse olukordadesse, mis ei ole tema kontrolli all, unustades seejuures iseennast. Väärikusest ja täitmata vajadustest rääkimata.
Igatahes kiskus kogu lugu põnevaks. Võtsin nõuks kolimisaktsioonis osaleda. Kui Ats järjekordses viinauimas magusat und magas, varastas Mirell temalt ema korteri võtmed. Selles majas oli muuhulgas tubli naaberivalve endise olümpiavõitja näol. Pidime talle trepil oma külastuse eesmärgist aru andma. Ta oli meie tuleku peale väga vihane. Mis sest, et me teda ei külastanud.
Armukese asjad asusid lukustatud ruumis. Mirell teadis, et kusagil peab olema selle toa võti. Hakkasime otsima. Mirell muutus otsimisaktsioonis järjest intensiivsemaks. Ühel hetkel küünitas ta vana veneaegse sektsioonkapi ülemise osa peale, et äkki on võti seal. Oligi. Ainult et õnnetul kombel oli kapi ülemine osa alumise külge kinnitamata ning hoobilt kukkus raske kapiosa Mirellile pähe. Mirell lebas elutuna mu jalge ees, haav peas. Minu kõrvalosatäitja roll muutus korraga väga süngeks. Mõistsin, et politseile ei ole mu ilmsüütu viibimine võõras korteris surnud inimese kõrval eriti veenev.
Õnneks ilmutas Mirell varsti elumärke, raputas end ärkvele, kohendas juuksed peahaava ette, leidis, et tal pole midagi häda ja keeras lukusoleva ukse elegantse liigutusega lahti. Toppisime armukese riided kiiruga kilekotti, vinnasime selle õlale ja puistasime endise olümpiavõitja valvsa pilgu all prügikonteinerisse.
Sellest, et Mirellil Atsi armukese garderoobist kahju hakkab, polnud mul õrna aimugi. Magasin kodus õiglaseund, kui Mirell pimeduse varjus konteinerisse ronis, armukese pitsilised trussikud, t-särgid ja muu, mis haisvate jääkide vahelt näppu juhtus, uuesti kilekotti toppis ning endise olümpiavõitja taskulambi valgusvihus tuppa tagasi vedis.
See, et ta järgmisel päeval koos lastega ootamatult korterisse astudes Atsi koos armukesega otse teolt tabas, mistõttu lapsed närvišoki said, oleks olnud adekvaatne koht sellele loole veel üks rasvane punkt panna. Aga ei. Mirell käskis mehel püksid jalga toppida ning armukese kriiskava sajatamise saatel asus perekond koduteele.
Järgmisel päeval ei saanud ma kõrvalosatäitja rolli sisse elada. Mirell läks nimelt otsejoones armukese töökohta ühes reisibüroos ja nõudis tema kohest vallandamist. Teil töötavad prostituutidest perelõhkujad, oli ta armukesele osutades kindel. Millegipärast ähvardati teda ennast politseiga. Kättemaksuks kirjutas armuke Mirelli tööandjale närvihaigest Mirellist värvika iseloomustuse ja sellest tuli omakorda palju jama. Muidugi polnud ka siis õige aeg lahkuminekuks ja oma elu kordaseadmiseks.
Siis aga avastas Mirell, et Ats ja ta armuke on omavahel avastanud toreda ja ühendava hobi- rahvatantsu. Vaat selles vaatuses sisenesin jälle mängu, kuigi V oli mu sekkumise rangelt ära keelanud. Ats on siiski lapsepõlvesõber ja meeste sõprus on püha. Aga kuna lugu kiskus nii jaburaks, ei suutnud ma kuidagi eemale hoida.
Rahvatantsurühma nimi oli “Kabujalakesed”. Trennis tantsiti sussides. Sussid olidki süüdi, et Mirell asja uurima hakkas. Need hiigel-sussid suuruses 43 lebasid korralikult Atsi kapis. Mustad. Nad käivad rahvatantsus, sisistas Mirell mulle telefoni, see lõbu tuleb kohemaid lõpetada.
Mirell võttis ühe musta hiigelsussi ära. Asemele pani samas suuruses valge isendi paarist, mida Selverist ekstra ostmas käis. Kui Ats armukesega taaskord trenni läks ning kotis kelmikat must-valget sussipaari nägi, kostus ta suust vihamöire ja sel päeval ei veennud armuke teda trenni jääma. Midagigi lõbusat...
Ühist hobi siiski kohe ei katkestatud. Mirellil tuli veel pingutada. Nii helistas ta rahvatantsurühma juhendajale ning rääkis poolsosinal, et asi on delikaatne. Tema mees Ats tahtvat küll väga selles tantsurühmas käia, kuid ta partneril olevat üks suur viga- suust tulevat väljakannatamatut lehka. Ats ei julgevat seda ise kellelegi rääkida. Treener lubas vaadata, mis teha annab.
Et noorte armulugu kohe kaugeltki läbi polnud, selgus me ühisel suusareisil Skandinaavias. Armuke saatis sõnumi, millest selgus, et ta teadis Atsi ilma pereta suusatamas olevat. Ma ei tea, kas Atsil oli sügavalt ükskõik või oli ta lihtsalt juhmard, igatahes ei õppinudki ta kunagi ära, et armukese olemasolul ei jäeta telefone hetkeksi ripakile. Meie igatahes sepitsesime sellele sõnumile üheskoos toreda vastuse.
Vale-Ats teatas seal sõnumis, et tema ja ta pere tervitavad armukest üheskoos lumiselt suusanõlvalt ja et kahjuks on nende armulool nüüd lõpp, sest armuke polevat ta kallile naisele mitte ligilähedanegi. Lisasime veel mõningaid vürtse, mis armukese eriti vihaseks pidid ajama.
Edasised prožektorid koondusid Atsile, kes sel reisil enam hetkekski rahu ei saanud. Ta ei julgenud me kõigi nähes märatseda, kuid allasurutud raev pritsis välja selle läbisõimatud kutsika igast ihurakust.
Laev jõudis koduteel vaevu sadamakaid puudutada, kui läinud ta oligi- asja klaarima.
Ats oli imelik. Ta hoidis selle naise poole, kes temaga kõvemini karjus. Sõltlased pole nimelt oma tunnetega absoluutselt kontaktis.
Kogu loole püändiks tuleb aga veel üks “pommuudis”. Kogu ülal jutustatud loo taustal tegutses veel üks “daam”. Armuke number kaks. Too oli Atsist kena viisteist aastat vanem ja teda kasutas Ats oma joomatsüklitest väljatulekuks- kuna ka too naine ise pitsi põhja ei sülitanud, teadis ta hästi, et klõmakas kanget võib raske pohmelli korral päästa elu. Pohmellivälisel ajal oli tal kasutada Atsi aiamaa, mille olemasolu selgus Mirellile alles kogu tolle armudraama tugevas keerises.
Mirell ei jätnud tuuleveskitega võitlemist. Ta kloppis püksipõlved puhtaks ja koos asusime aiamaa poole teele. Mirell oli välja nuhkinud, et Ats oli selle maalapi koos suvila-putkaga millalgi salaja ostnud ning lahkelt armuke number kahele kasutada andnud. Armuke number kaks oli sinna istutanud kardulaid, sibulaid ja muid aiasaadusi. Saime kena saagi. Osad kartulid andis Mirell tänutäheks mullegi. Mina omakorda valmistasin V-le toreda õhtusöögi ja V kiitis kartuleid taevani. Päritolu osas hoidsin suu kinni.
Seda, kuidas aiamaa-armuke ja ta sõbranna järgmisel korral silm-silma vastu kohtudes Mirelli labidaga ära tahtsid tappa, ei hakka ma üksikasjalikult jutustama. Ka seda mitte, kuidas need armulood edasi arenesid. Astusin mingil hetkel näidendist välja ja jätkasin oma elu elamist.
Kõik see juhtus umbes viisteist aastat tagasi. Kuni... eile tuli kõne, helistajaks murtud Mirell. Armuke number kaks tegutsevat jälle. Olevat vahepealselgi ajal aeg-ajalt pead tõstnud. Ta olla nüüdseks umbes seitsekümmend.
Me peame oma elu võtma kui lugu. Otsekui raamatut. Vahel võiks mõelda, kas ehk üks või teine peatükk juba liiga pikalt ei kesta. Lugejal hakkaks ehk igav?
Minul tekkis küll ahastus. Mirelli elus on selline jama väldanud kolmkümmend aastat. Ja ta ikka jaksab. Ja ta ikka loodab. Ta teeb selle kõrvalt tublit tööd. On üles kasvatanud kolm toredat last. Ta hoiab oma õlgadel kogu maailma.
Aga ta ise? Täiesti kadunud.
