Hanges

 Armastan tohutult sooja. Mulle meeldib väga end kamina juures tugitoolis kerra tõmmata, villased sokid jalas ja soe pleed õlgadel. Ka suvisel ajal otsin sooje, tuulevaikseid kohti. Ujuma lähen väga harva- vesi peab siis tõesti ülisoe, nii 25 kraadi ringis olema. 

Ainus, mille hoian jaheda, on mu magamistuba. Mu uni on jahedas poole sügavam. Kui veel abielus olin, tuli sellest kõvasti tüli, sest talvisel ajal avatud aknaga magamine olevat vastutustundetu, suvisel lahtise rõduuksega lausa lollus- keegi võivat ju tuppa ronida. Juba tervelt aasta olen saanud oma aknaid ja uksi vaidluseta reguleerida ja selles on tohutu võlu. 

Väga kuuma sauna ma ei kannata. Sattusin sel sügisel Mustamäe elamusspaas mingile vihtlemiskoolitusele. Selle läbiviijaks oli kena noor mees, kes lubas, et eriti vihast leilitamist ta meiega ette ei võta, pigem sopsutab kerisele vett erinevate vihtade pealt, mida meile demonstreerib ja mida meie hiljem proovime ja hindame. Teate, ma hakkasin juba esimese viie minuti jooksul minestama, kuna seal valitses leilitagi meeletu kuumus! Kaks vihta, eukalüpti ja mingi muu taime omad, suutsin siiski ära kaeda, siis aga hüppasin püsti ja teatasin, et mina kahjuks enam ei suuda. Minu kannul lahkusid sellest ruumist peaaegu kõik seansil viibinud naised ja paar-kolm meestki. Mõelda vaid, nad oleksid võibolla otsad andnud, kui oleksin edasi kangelast mänginud! Tundsin end hetkeks nagu mingi põgeneva jõugu vaimne liider 😊

Normaalse olemise sain tagasi, karates ülepeakaela ühe pisikese basseini jääkülma vette.  

Eile tegime meie juures sauna. Et õues oli üle mitme aasta miinus kaksteist, tekkis millegipärast samuti kange kiusatus lumehange järele. Või oli see hoopis kihk oma taluvuse piire näidata? Igal juhul tegime challenge’i, millest võtsime osa mina, Helis ja trio. Oli see vast kogemus!

Kui sa end saunas peaaegu oimetuks oled istunud, see peab olema umbes sama tunne, nagu seal õnnetul vihtade üritusel, siis tuleb juuksed mütsi või rätiga katta, plätud jalga torgata ja pisut hullunud pilguga saunauksest õue tormata. Jooksmise pealt tuleb anda kiire hinnang ümbruskonnas kükitavatele lumahangedele ja kui aju on fikseerinud neist kohevaima, tuleb end sinna ilma mõtlemata pikali visata- algul selili, siis kõhuli. Tunne on esmalt röögatu, aga kui juba taas püsti oled karanud, ei tundugi enam nii jube. Uuesti saunalaval istudes torgib kogu keha mõnusalt ja asjal tundub jumet küll ja enam. Seda kõike me eile praktiseerisimegi. 

Ma ei ole eriline talve- ega lumefänn. Nagu ütlesin, armastan hirmsal kombel sooja. Sääraseid inimkatseid kavatsen aga kindlasti korrata. Mõnus eneseületamine. 

Meie uus koduloom

 Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust ega ka jänesest, närilistest, papagoist või- taevas hoidku- kaladest midagi kuulda, sest mul on nüüd uus lemmikloom, mänguasi, tööriist, kuidas soovite ja see teeb mu meele väga rõõmsaks, mõelda vaid, ma ei elagi enam puru ja pudi sees ja selle fakti auks tahaksin tõesti püsti aplodeerides hääle valla lasta:

“Robot, sinust ongi mu laul...”

Juurdlesin päris tükk aega- koristaja või robot. Kummalgi on õigupoolest head ja vead. Koristaja-kogemus on mul olemas, lausa viie erineva inimese näol, kellast nelja pean ausateks ja tublideks tegijateks. Viies oli natukene kahtlane, aga mis sest enam. 

Et neljast ülalmainitust kolm olid juba pensionieas, pidid nad mingil ajal oma töö tervislikel põhjustel üles ütlema. Neljas käiks aga ilmselt siiani kraamimas, kui poleks tulnud meie lahkukolimist V-ga ja minu ajutist ebamäärast rahalist seisu. 

Niisiis olen juba mitu aastat püüdnud ise meie majakest korras hoida ja eks see ole ka vaatamata sagedastele tagasilöökidele eam-vähem õnnestunud. Lapsed ei ole ju enam nii väikesed ja saavad ka ise kaasa aidata. 

Ometi oli mu põhiprobleem meie avatud 1.korrus. Seal keeb ikkagi päevast päeva nelja inimese aktiivne elu, mistõttu tekib rohkem ka sodi ja tolmu. Minu meelest pole midagi vastikumat, kui puru palja jalatalla all. Siinkohal ei saanud ka koristaja eriti aidata. Hea küll, üks päev on põrand sodivaba, järgmisel aga võin juba tunda, kuis mingid liivaterad ja leivapuru ja mis kõik veel mu jalatalla külge nakkuvad. Viimastel aastatel oligi meil tolmuimeja pidevalt pildil- tihti lausa keset tuba, et mul oleks hea-kerge tuuseldada, kui närvi püsti ajab. 

Ilmselt nüüd juba mõistate, miks robot-tolmuimeja üha sagedamini mu mõtteisse hakkas tulema. Teda saab ju seadistada igapäevasele usinale tööle, mis on hiigla-vahva! Nojaa, muidugi koristab ta vaid põrandapinda, muuga pean siiski ise hakkama saama, aga teate, sellestki on tohutu abi! 

Eile, kui meie uus seadeldis mööda laua-ja toolialuseid pusserdas, vaatasime lastega, et ta on tõesti otsekui mingi tore loomake. Kõige nunnum oli aga vaatepilt, kuidas tööst vasinud robotikene laadijat otsides õigest koridoriotsast mööda tuterdas ja seejärel veidikeseks segadusse sattus. Tõstsin ta hellalt ninapidi pesa poole, siis oli väsinud lemmiku kodutee juba kerge. 

Loviisa pani talle nime ka. Vist oli Gilbert. 

See tunne

 Nii huvitav, et inimese aju on üles ehitatud mäletama pigem häid, kui halbu asju. 

Mõtlesin selle peale täna, kui Helis end oma kahe pojaga meilt lahkuma asutas ja mõlemad noorhärrad kogu protsessile häälekalt vastu seisid. Õigupoolest oli kisa lausa taevani. 

Ma ei hakka enesele mitte mingeid illusioone looma, nagu minu triol olnuks teisiti. Et neid oli kolm, on absoluutselt kindel, et päevi, kus karjus vähemalt üks neist ja päevi, kui karjus kolmest kaks, oli sagedamini, kui täielikku üksmeelt ning muidugi ka sagedamini, kui päevi, mil kõik kolm oma häälepaelad valla lasksid.

Aga nii naljakas, kui see ka poleks- ma ei mäleta seda! Ma ei mäleta, et üldse oleks mingit kisa olnud. Minu mälus on ainult väga rahulikud pildid. Jah, olen pingelisemaid ja lärmakamaid päevi ka siia värvikalt üles märkinud, kuid ka siit lugedes tunduvad need minust kuidagi eemal olevat. Loen neid ülestähendusi lausa nagu kellegi teise kirjutatut. Selles mõttes on hea, et mul jagus oidu ja jaksu kõike tähelepanuväärset kirja panna. Praegu oleks need seigad kadunud mis kadunud. 

Aga üks asi annab mulle siiski kinnitust, et ei olnud meil nii vaikne ühti, kui mulle täna meeldib mõtelda. Üks asi tuletab seda pillerkaart siiski meelde- see on see tunne. See tunne tekib mul alati, kui kisa ületab teatud detsibellid. Kisa, mis tekib näiteks lapse kukkumisest, ära löömisest, ka väikesest omavahelisest võitlusest, ei tõmba mind sisemiselt pingesse. Kisa, mis korraks tekib ja siis vaibub, seda tunnet ei tekita. Aga kisa, mis kogub tuure, millel ei pruugi olla loogilist seletust, mille peale tuleks ehk minulgi kuidagi reageerida, kisa, mis tekib väsimusest ja võib kõlada pikalt ning agooniliselt, vaat sellise kisa peale tekib mul ajusopis mingi äratundmine. See on otsekui kaja minevikust, ehk mõnest tõeliselt väsitavast päevast, ehk näiteks sellest päevast, millest mul on säilinud mõte, et huvitav, mida nad teeksid, kui ma nüüd sõidaksin, lihtsalt kuhugi ära, viskaksin telefoni autoaknast välja, mõõdaksin kilomeetreid tundmatus suunas, huvitav, millal nad taipaksid... aga muidugi ei olnud reaalselt kunagi olukorda, et oleksin ära jooksnud, põgenenud, mingiks ajaks kadunud. See ei tulnud kõne allagi.

Keegi pidi ju vastutama. Majanduslikult vastutas sel ajal V. Muidugi oli ka see tähtis vastutus, aga täna, mil kannan seda ise, tunnen, kui võrraldamatu on see emotsionaalse vastutusega, mida kandsin mina üksi. Kogu see aeg. Kui keegi mu tittedest kisas, tundsin end otsekui süüdi, et ei suuda teda vaigistada, esmalt vist V. rahulolu ja une arvelt, teiseks ka Helise rahulolu ja une arvelt, sest tema käis ju kahes koolis ja pidi kõige selle kõrvalt oma teismeliseks olemisega hakkama saama, kuigi tuhtilugu tundus mulle, et hoopis tema on minu partner, teine pool, lapsevanem, mis tekitas mulle veelgi rohkem süütunnet. Ma võisin olla oma koorma all üpris jännis. Miks muidu on aju blokeerinud kõik mälestused, aga jätnud selle tunde.

Ma ei taha enam sellisesse olukorda sattuda. Seetõttu tekibki mul põgenemisinstinkt iga kord, kui kuulen kisa, mis ei vaibu, olgu see siis lennukis, laevas, tänaval, kohvikus või kaupluses. Ma lähen ära- kui saan. Ja kui ei saa, siis tunnen, kuidas see tunne tuleb otsekui hiidlaine üle minu. Ta lööb mind emotsionaalselt tasakaalust välja, vahel lausa pikali. Tunnen abitust ja paanikat. 

Oma kallite lapselastega olen ma aga hakanud tasapisi toime tulema. Rubeniga on tegelikult üsna lihtne. Ta tuleb oma sülle külili keerata. See laps rahuneb süles ülikiiresti ja jääb tavaliselt magama. Ottoga võib olla pisut keerukam. Temale, kui juba pisut suuremale poisile aitab põneva tegevuse leidmine. 

Võib-olla on Helis juba märganud, kuidas ma selle tunde ajel käitun. Ei, ma ei saa sugugi kohe endale selgeks tehtud, et mina pole ohtustatud ja et ma ei pea rakendama mingeid mineviku toimetuleku mehhanisme. Esmalt hakkan siiski tohutult toimetama- hoopis muude asjadega! See aeg on mul enese kogumiseks. Aga seejärel tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun sündmuspaigale. 

Täna, kui Helis oli lastega meie juurest ära läinud, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ka tema ajju tekib sahtel selle tunde tarvis. Ta on täpselt samasugune nagu mina- tohutult tubli, aga vahel siiski ka tohutult väsinud, mida ta vapralt varjata püüab. Nagu mina, ei tea ka tema ilmselt täpselt, et kas siis, kui ta lubaks endale kukkumist, langemist, keegi ta ka kinni püüaks... Ma vähemalt arvan nii. Ja nüüd ta seal kodus toimetab, sellal, kui mina mugavas tugitoolis teetassi keerutan ja kõike seda kirjutan...

Olgu nagu on. Rõõmsaid päevi oli kindlasti minul kordades rohkem, kui kehvemaid, ja on ka temal. Hoopiski ei talu ma seda, kui keegi just neid kehvemaid meelde hakkab tuletama. (Oi, mäletad, kui nad sul kõik haiged olid vms.) Vaat siis tuleb see tunne kohe tornaadona ja keerab üle pea kokku. 

Looja on meid ikka väga-väga targalt kokku pannud!

Õnne valem

Minu meelest olen oma praeguses olemises üsna hästi suutnud üles leida nii-öelda rahu ja rõõmu fooni. Võin ka suhteliselt kiiresti üles loetleda need kriteeriumid, mis seda fooni aitavad hoida ja säilitada. 

Tänu ja alandlikkus. Olen tihti hämmeldunud, kui iseenesest mõistetavalt võtavad mõned inimesed oma head ja külluslikku elu siin kiiresti muutuvas maailmas. Kui loomulikult võetakse terve olemist, lähedasi, võimalust teha meelepärast tööd, rääkimata mitte hädavajalikest hüvedest. Muidugi on meist enamus tublid ja palju saavutanud, meil otsekui olekski õigus nõuda ühte ja teist, me otsekui oleksimegi kõigi oma soovide täitumise auga välja teeninud. Üks asi läheb aga meelest. Inimese kaduvus, surelikkus. See, et tegelikult on asju, mille üle meil puudub kontroll. Millega meil on võimatu manipuleerida, mida ei pruugi saada enese kasuks pöörata. Ainus, millega siinkohal kaasa aidata saame, on tänutunne. Ja alandlikkus. Tänulikkus ja alandlikkus peaksid meeles olema igal Jumala päeval. Kui see on meil lubatud mööda saata rahu ja rõõmuga või ka pingeliselt ja kiirelt, peaksime meenutama, et üknes me ise pole enese juhtijad. Jah, palju saame oma toimetuleku ja heaolu tarvis ka ise ära teha, kuid kaugeltki mitte kõike. Kui Jumal on lubanud, et meiega on kõik hästi, on see suurim rõõm ja kingitus, mis selles elus, kus on nii palju määramatust, meile osaks saada võib. 

Enese võrdlemine ainult iseendaga. Mis vahet on sellel, kui palju raha on mu sõbral või tuttaval või peaaegu võhivõõral, kui kaugetel maadel on ta käinud, milliseid aksessuaare enesele saab võimaldada või milliste tuntud inimestega ta suhtleb? Miks peaks see mind huvitama? Ennast tuleb võrrelda ainult iseendaga! Seetõttu olen lõpetanud väga paljude sotsiaalmeedia kontode jälgimise. Loen vaid nende postitusi, kes mind kuidagi rikastavad, kas siis kauni sõnaseadmise oskusega või millegi õpetliku või huvipakkuvaga. Ma ei ahmi aga endasse teiste elu ja tegemisi. Mulle on selleks antud enda oma. Küsin hoopis eneselt: kui palju oskasin üht või teist eile või aasta tagasi? Millise arengu olen tänaseks läbi teinud? Mida tahaksin ühes või teises valdkonnas või majanduslikult veel saavutada? Mida tuleks teha oma soovide täideminekuks? 

Helis ütles täna, et need kuud, mis ta on elanud ilma FB-ta, on muutnud teda palju rahulikumaks ja helgemaks. Ta arvas esiti, et see on vaid ajutine katsetus, kuid täna kaldub seisukoht juba täieliku loobumise suunas. Otsustasin, et ka mina proovin sotsiaalmeediast loobumise paastuajal ära.

Oskus hinnata seda, mis sul on ja neid, kes sul on. Alati võib tahta veel rohkemat ja veel uhkemat, pisendades või jättes lausa märkamata olemasoleva ja kalli. Ma olen nii rõõmus, et mul on ilus ja soe kodu, et saan sõita oma autoga, et mul on võimalus veeta suviti pikk puhkus maakodus Muhus ja et olen piisavalt reisinud. Veelgi armsamad ja tähtsamad on aga mu lapsed ja lapselapsed, mu vanemad, õde ja vend, vennalapsed, sõbrad, head tuttavad, kolleegid ja teekaaslased. Nad kõik tekitavad minus sooja tunde.

Traditsioonide hoidmine ja tähenduste loomine. Käisin eile matkal ümber Viljandi järve. Seal astudes mõtlesingi, kui oluliselt aitavad igapäevasele rõõmsale kulgemisele kaasa sündmused, mida aastaringselt oodata. Tean, kes tulevad minuga iga kell nii jalgsi- kui rattamatkale, nii ööbimistega, kui ilma, nii Eestisse, kui mujalegi. Tean, millised pereüritused ei jää kunagi ära. Ka mitte koroona-ajal. Tean, kellega kohtun Vabariigi aastapäeval, kellega grillihooaja avaüritusel, kellega kukeseene peol, kellega aga sõidan mägedesse matkama (kohe, kui olukord jälle normaliseerub). Säärased üritused ja nendega seotud inimesed toovad ellu sära ja muudavad ka sündmustevaesema perioodi rõõmsaks taaskohtumise ootuseks. 

Võime olla uudishimulik ja oskus imestada. Kevadel, kui riik oli lukus, käisin peaaegu iga päev kodu ümbruses pikkadel jalutuskäikudel. Nägin, kuidas loodus päev-päevalt tärkas. Kuidas mullast sirgusid uued ja uued taimed, kuidas neil avanesid üha uued kaunid õied, kuidas lehed puudel algul tibatillukestena vaevu välja paistsid, kuidas nad end aga päevadega üha enam välja sirutasid, kuidas päike käis järjest kõrgemalt, kuidas lindude koori lisandus üha uusi hääli.

Me peame märkama. Ilu, mis on lapse silmades ja esimeses laulujorus. Suurema lapse esimeses omaõmmeldud mänguasjas või teise joonistatud sketšis. Me peame imestama, et kõik need arengud juhtuvad meie ümber ja meie osalusel.

Elu on nii tähendusrikas, et lihtsalt kahju, kui mõni selle tühja-tähja peale maha sahmib... Rahu ja rõõmu foon vajab süvenemist ja aegasemat käiku, kui tänapäev meile pakkuda mõistab. Õnneks oleme vabad tegema omi valikuid, oma südame järgi. See ongi vist õnne valem.

Garaaž

 Kui majas ei oleks garaaži, siis ma saaksin aru, jah, tulebki arvestada külmade ilmade korral auto puhtakskraapimise ja mootori soojendamise ajaga, aga kui majas ON garaaž ja ainus põhjus, miks ma seda kasutada ei saa, on see, et mu auto lihtsalt ei mahu sinna sisse, siis tuleb ikka midagi ette võtta, et asja parandada. 

Eile võtsingi. Vaadake, kui ma veel V-ga abielus olin ja me siin majas koos elasime, paigaldas ta garaaži otsaseina ühe massivse töölaua, lisan vaid mokaotsast, et muidugi ei teinud ta seal laua taga mingeid töid, aga laud ise on aus, massiivne ja tööriistade riputamise konksudega eesseinas. Konksud konksudeks, palju huvitavam on fakt, et mul polnud enne eilset toimunu kohta mingeid vastuväiteid. Jätsin oma auto lihtsalt välja. Õue!

Aga eile kargas mulle korraga pähe mõte, et see laud tuleks garaaži otsaseinast külgseina äärde lohistada. Sügavkülmkapp, mis samuti otsaseinas, kah takkajärgi. Sest vaadake, nädala lõpus lubab kuni -20 kraadi ja mina kardan koledal kombel külma!

Oh, oleks see siis kerge töö olnud! Nimelt selgus, et lisaks lauale, külmikule ja nejateistkümnele eri mõõdus jalgrattale sisaldab mu garaaž hulga muudki (mõttetut) trääni. Kõige selle liigitamine ja sorteerimine ja äraviskamine ja muudesse kohtadesse paigutamine võttis tohutu aja. 

Kõige naljakam on see, et kui me (koos appitulnud sõbrannaga) tolle laua raginaga üle garaažipõranda liikuma saime- esmalt oli kahtlus, et see on seina külge kinni kruvitud, mis osutus õnneks alusetuks- kargas sisse ehmunud Karl Johann ja röögatas: Mis siin toimub? Nähes, et daamid mängleva kergusega tonne paigalt nihutavad, ei hakanud ta end muidugi appi pakkuma, vaid kadus sama tulise jutiga, kui saabuski. 

Viimaks said daamid mööbeldatud. Asi lõppes PEAAEGU vigastusteta. Nimelt palusin Karl Johannil, kel polnud mingit töötuju, üks lasteratas ja beebi rattatool kuuri alla lohitsada, mida ta millegipärast ei teinud ja mida millegipärast hakkasin ise tegema, lükates aga jala otsa ilmastikule täiesti mittesobivad, sileda nahktallaga plätud. Pikali prantsatades tundus, et kondid on terved. Hilisemal vaatlusel oli aga vägagi tuvastatav potisinine peopesa. 

Sõidutasin auto pidulikult garaaži. Jah, see pole nii oluline, kui garaaži EI OLE, aga kui ta ikkagi juhuslikult ON, on ikka hästi inimlik, kui inimene, naine, proua, daam, kunstiinimene, oma kätega ilutegija, saab oma auto sinna sisse paigutada. Eriti, kui räägivad sellest -20-st...

Oeh, sain hinge pealt ära...

Lubadused, soovid

Kui ma laps olin, siis vana-aastaõhtutel tavatses isa iga tunni või mõne takka põnevil näoga öelda:"Lapsed, veel kuus tundi on vana aastat jäänud!" või "Ainult kolm tundi veel!" või "Nüüd on ainult üks tund..." Meie siis vaatasime kella ja tundsime kõhus keeramas lõputut põnevust. Vahetult enne uue aasta saabumist lugesime valju häälega "viis, neli, kolm, kaks, üks..." ja siis hüüdsime üheskoos "Head uut aastat!" Alles siis sättisime end õue.

Tänapäeval tormatakse välja ammu enne uue aasta saabumist. Karl Johannil näiteks oli juba poole kaheteistkümne paiku jope seljas ja ilutulestiku-kastid, mis tuli peagi taeva poole lasta, kummaski käes. Ega teisedki ümbruskonna inimesed paremad polnud. Kui meie Helisega hardunult hümni laulsime, see oli umbes viis minutit enne aastavahetust, käisid juba õues kõrvulukustavad kärakad. Mingid tühised uusaastasoovid polnud kellegi asi, šampanjaklaasi kõlina saatel silmavaatamine samuti mitte. Kiirus sundis isegi uue aasta künnisel takka.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis uuelt aastalt täitumist ootavaist soovidest ja uue aasta hakul antavaist lubadustest. Oi, kuidas mulle need meeldivad! Vastupidiselt psühholoogidele, kes arvavad, et muutusi peaks vajadusel ette võtma aastaringselt, tekitab minus närvikõdi just esimesel jaabuaril paberi ja pliiatsi haaramine. Vahet pole, et olen tavaliselt enese vastu ülinõudlik ja kirjutan lubadusi lausa mitu lehekülge, sel aastal näiteks minu neli lehte versus ülejäänute üks. Väga vahet pole selleski, kas ma kõike lubatut ka kogu aasta vältel täita suudan. Tähtis on kirjutamise protsess ja paremaks eluks või ka enesearenguks vajalikele kohtadele pilgu heitmine. Ainuüksi see tegevus on tohutult nauditav!

Mis ma siis kirja panin? Mitte sõnagi armastusest. Armastus peaks olema meie juures iga päev ja iga tund. Seda ei saa mujalt otsida, sest keegi teine ei ole armastuse igapäevase olemasolu eest vastutav. Jätsin armastuse oma südamesse. 

Soovide ja lubaduste lehele kirjutasin aga muuhulgas, et meeldin iseendale, olles kaunis ja hoolitsetud. Et aga enesega päris rahule jääda, tuleks taaskord viiele kilole säru teha. Selleks peaksin oma ellu tooma regulaarse liikumise. Ah et mis siis minuga juhtus, et ma enam päris pikka aega ühtegi trenni ei jõudnud? Mitte midagi. Puhtalt kättevõtmise asi! Hetkel köidab mind kõndimine. Panin soovide ja lubaduste listi vähemalt 3 kõnnikorda nädalas. Viiest aasta esimesest päevast ühel ei ole ma kõndima jõudnud.

Oma lähedastele kvaliteetaja pühendamine oli samuti nimekirja esireas. Jah, ma kipun liiga tihti ekraani taha või telefonikõnesse "ära vajuma". Avastasin üsna hiljuti, et ei oska mitte-motiveerivaid kõnesid otsustavalt ära lõpetada. Ka nutiseadet on kohutavalt raske kõrvale panna. Pean end tõsiselt käsile võtma!

Märgin ära ka enesearengu vajaduse. Mu koraalieelmängud vajavad korrastamist ja noodigraafikasse sättimist. Mu klaverimängutehnika vajab lihvimist. Mu vene keele oskus vajab täiendamist. Mu rahaasjad vajavad korralikku tegevusplaani. Mu lugemus on jäänud nõrgaks. Mu kodu ja maakodu vajavad kõpitsemist. Mu mitme aasta jooksul tehtud fotod vajavad sorteerimist ja välja printimist. Mu kodus on kilode viisi mittevajalikke asju, mis tuleks Uuskasutuskeskusele annetada või ära visata. Kõik ülalmainitu läks mu lubadustesse koos konkreetsete tegutsemisjuhenditega kirja. 

Nüüd peaksin kõik need lehed šampusepudelisse suruma, et järgmise aasta hakul oma hakkamasaamist kontrollida. Siiski katsun need esmalt pähe õppida. Ahjaa, sellega seoses meenus, et aju tuleks samuti treenima hakata, lisan selle kohe neljandale lehele!

Tõotab tulla põnev aasta...

Kokkuvõte 5

2020. aasta jääb meelde koroona-aastana. Sellest ei saa üle ega ümber. Ometi oli selles aastas ka muud tähelepanuväärset. Jagan siinkohal omalt poolt välja selle aasta tiitlid.

Minu aasta tegu on sel aastal lahutus. See jõustus kohe aasta algul, 15.jaanuaril. Põhjus, miks just selle oma aasta teoks valisin, on lihtne- selleni jõudmiseks läks lihtsalt nii kaua aega! Mulle, ja ilmselt tegelikult meile mõlemale oli juba ammu selge, et meie abielu ei ole enam võimalik päästa.

Mäletan, et kui notari juurest koju jõudsin, istusin pikalt pimedas toas. Lapsed ei olnud veel koolist tulnud. See tunne, mida tundsin, oli kummaline. Otsekui mingist uuest väravast oleks sisse astunud. Kodugi tundus täiesti teistsugune. Seljataha jäänud 22 ühist aastat olid järsku mälestustes mustvalged. Aga uus elu omandas õige pea kirkad värvid. 

Minu aasta sündmus on sõit väikelennukiga ja selle juhtimise proovimine. Ka see leidis aset täiesti aasta algul- 6. jaanuaril. Mulle meeldivad kõrgused üliväga! Olen tänulik, et just selline värvikas kogemus mu teele sattus.

Aasta paiga tiitlit jagavad minu poolt uues valguses avastatud Hiiumaa ja hoopis teistel viisil üliarmas Rõuge-kant.

Aasta kogemus oli sõit purjelaevaga Ruhnu. Jah, jälle midagi mitte-positiivset. Kogemuse mõttes aga hindamatu. Ma ei astu enam meresõidukite peale, mis on väikesed ja liiguvad aeglaselt. Ma ei usu enam väljendit "peegelsile meri".

Aasta pettumus oli tüli mu endise Muhu töömehega. Hindan siiani ta kuldseid käsi, kuid rahaline pettus, mis välja tuli, tegi kõik edasise võimatuks. Suvi möödus pooleldi remonditud köögiga.

Aasta inimesed on mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. Mul on ikka imeliselt vedanud.