Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.

Unenägu

See unenägu on mul selgelt meeles, kuigi võisin siis, kui seda nägin, olla viie-kuueaastane. 
Seisime emaga Marja trollipeatuses. Järsku tuli minu juurde üks võõras tädi, kes võttis mu käe alt kinni ja hakkas mind jõuga enesega kaasa vedama. Mul ei olnud jaksu vastu punnida. Hakkasin kõva häälega nutma ja ema hüüdma. Ema aga lihtsalt seisis ja vaatas ega teinud mitte midagi!
Aeg-ajalt mõtlen sellele unele. Kujutamata ette, kui palju võis mu toonases elus olla tegelikku üksindust ja ema-isa igatsust, kui olin tudengitest vanemate lapsena ühe või teise hoida, aiman, et see mällusööbinud unenägu võib olla kõige esimene seletus mu hülgamishirmule, mis mingil määral jälitab mind siiani.
Talun üsna hästi vaidlemist, riidlemist, argumenteerimist, seletamist, nutmist, isegi karjumist ja uste paugutamist ning muid täiskasvanu vastutusvõimelise elu mõttes äärmuslikke emotsioone. Ainsad, millega ma kohe üldse toime ei tule ja mis mu paanikanupu otsemaid punasesse tsooni lennutavad, on pikk vaikimine ja ära kadumine.
Ma väga pelgan, et ülalmainitutega toimetulek on mingil määral seatud mu eluülesandeks. Praegu saaksin igatahes selle äralahendamise eest endiselt puhta kahe.
Ma tean, et vaikimist ja ärajooksmist või ärakadumist kasutavad kommunikatsioonivahendina need, kelle loomulik elukeskkond on ümbritsevatest vähemal või rohkemal määral emotsionaalses distantsis. Ja see distants on omakorda tekkinud üleseotusest kellegagi, tihtilugu lapsepõlvest, aga võibolla ka hilisemast lähisuhtest, kellelt on saadud haiget. Miks sellised inimesed ikka ja jälle minu teele sattuvad, sellele ei oska ma aga seletust leida. Ema oli säärane ju vaid unenäos...
Ma hüüan su poole. Hüüan järjest kõvemini ja kõvemini. Mu häälde sugeneb vaikselt nutumaik. Pisarad hakkavad voolama. Mu tunded- viha, ahastus, pettumus, ebaõiglustunne ja valu, on nagu see tädi, kes mind sinu juurest kaugemale lohistab. Ma ei taha temaga kaasa minna, aga teisiti ma ei suuda ega oska. 
Sina aga seisad nagu see imelik ema seal unenäos- tardunult, osavõtmatult, eemalolevalt. Mingil hetkel ma sind enam ei näe. Sulle on lihtsam lahkuda, haihtuda. Loodud side aga lohiseb veel kaua-kaua punase niidina kummagi meeltes...

Pean õppima selliseid inimesi natukene varem ära tundma.

Merehaigus

Ma ise ka imestan, kuidas neil ometi õnnestus mind ära rääkida.

Ma ju tean, et ei talu eriti meresõitu. Ometi olen merel käinud lugematu arv kordi ning neist mõnelgi on ta näidanud ka oma karmimat poolt. Siiani on need aga olnud lihtsalt lühemad sutsakad. 

Nüüd sain aga õppetunni, mida ei unusta elu lõpuni. 

Startisime Muhust kell viis hommikul. Tulime lastega laeva otse maakodust. Ülejäänud magasid laeval. Et eelmisel päeval oli merel olnud torm ja purjeka väljumist edasi lükatud lausa kolm korda, olin kindel, et olukord on lõpuks ometi kontrolli all. Mulle kinnitati, et Viirelaiu tagant avamerele sõites võib ehk veel imeveidike kõigutada, kuid seegi väheldane järellainetus vaibub õige pea. 

Päikesetõus oli imeline, kinkis Kesselaiule nõidusliku kuma, muutis Virtsu tuulikud ebamaiseks ja võlus Viire taha vikerkaare. Lonksasin pahaaimamatult kohvi ja ümisesin omaette Muhust pärit lapse uneleõõtsutamise laulu:

Viire takka tulevad kolm meresõidu masinat.

Neil kõigil suitsutorud pääl, vaat kolm suurt laeva seisvad sääl...

Õõtsutamine tuli tasakesi üle pärisellu. Mida vähem roosana paistis Viirelaiu eemalduv majakas, seda rohkem muutus mere õõtsutamine hüpitamiseks. Kui majakast paistsid vaid kontuurid, oli hüpitamisest välja kasvanud suuremat sorti pillutamine. Kui seda märkasin, oli juba hilja. 

Pidime kõigi eelduste kohaselt olema teel kümme tundi. Kui esimest korda oksendasin, olime merd kündnud poolteist toredat tundi. Mulle ei teinudki meelehärmi iiveldus, vaid see, et taipasin liiga hilja, millesse olen end oma ohjeldamatu seiklusjanu tõttu tegelikult mässinud ja mis kõige hullem- kui kaua aega tuleb mul eeldatavasti selle olukorraga rinda pista. Need tunnid, mis ees ootasid, tundusid väljakannatamatult üüratud. 

Aeg ei halastanud mulle. Stefan Kleini raamatus "Aeg. Aine, millest koosneb elu.", seletatakse pikalt lahti, kuidas me aju aja kulgu tajub ja kui erinev võib see olla eri situatsioonides. Uskuge, merehaiguse korral tundub ka sekund sajandipikkune!

Kell kaheksa tundsin, et vajan kiiremas korras abi. Selleks ajaks oli oksendamine muutunud lakkamatuks protsessiks. Aga ees ootas veel seitse tundi sõitu! Meeskond ei olnud abiandmise-mõttega just kõige innukamalt kaasas. Nad normaliseerisid olukorda, kuis oskasid, andsid nõu palju vett juua, et oksendamine kergem tunuks ja pidasid mereltpääste varianti suhteliselt mõttetuks ning arutult kalliks. Helikopteri kutsumist isegi ei kaalutud. 

Ma ei jaksanud enda eest võidelda. Samuti ei teadnud ma, kus on mu lapsed ja kas nendega on kõik korras. Lamasin liikumatult ahtris asetseval pingil, silmad kinni. Mul oli korraga kuum ja külm. Käed ja jalad tõmblesid kontrollimatult.

Ülejäänud reisikaaslasi ei olnud tervelt poole reisi vältel näha. Nad magasid, sest eelmine õhtu Kuivastu sadamas olevat veninud pikaks ja lõbusaks. Saate aru, enamus inimesi suudab ka tormi käes viseldes rahumeeli unenägusid näha, oskamata uneski aimata, milline eluvõitlus toimub nende pea kohal tekil. Neil ei hakka eales iiveldama, nad ei oiga kunagi abi järele, nad ei lange lõbusõidul eluohtlikku seisu. Miks küll mina? 

Ahjaa, üks mu kaaslastest ilmus paaril korral siiski nähtavale, vaatas mind kaastundlikul pilgul ja andis teada, et loeb mu eest lakkamatult Roosipärga. Vaatepilt, mis avanes, oli niisiis piisavalt kohutav. Ma peaaegu ei kuulnudki teda, aga praegu tunnen selle avalduse eest muidugi siirast tänu.

Aeg läks omasoodu edasi, minutid venisid teosammul, meri mässas endise hooga. Kapten ja madrused kandsid kordamööda mu ette ja minu juurest ära kilekotte ja salvrätte. Paraku pidid nad vahepeal tegelema ka laeva juhtimisega. Tundsin end üksiku ja mahajäetuna. Hingehoiu õpinguist on mulle meelde jäänud, et surev inimene vajab turvalist kohalolu, palveid ja käehoidmist. Mulle seda ei pakutud. 

Ainus fragment, mis veel praegugi sellest kohutavast olukorrast kangastub, on Karl Johanni pisaraist nõretav nägu. Ta arvas tõemeeli, et suren. Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil... (Roosipärja kolmas palve, kolmandal väikesel helmel.)

Teine eluvõitluse etapp algas mu ümberasumisega laeva keskel asuvasse nn koosolemise ruumi. See oli kapteni käsk umbes kella kümne ja üheteistkümne vahel. Ahtris pidavat nimelt rohkem loopima. Mu nuuskamisest lukus kõrvu jõudsid korduvad kinnitused tuule peatsest suunamuutusest ja peagi peeglina sillerdavast merest. Siseruumis lisandusid öökimishoogudele minestushood. Muud vahet ahtri sündmustega võrreldes polnud.

Tuule suund muutus aga järk-järgult tõepoolest. Kui varem pillutasid lained laevukest sihitult siia-sinna, siis mingist hetkest hakkas see esmalt ninaga kuhugi sügavikku kukkuma, et seejärel rappudes ja puristades jälle pinnale tõusta. Kui arvate, et selline õõtsumisviis merehaigele paremini sobis, eksite rängalt.

Kolmandal etapil olid mu kaaslased ärganud. Nad vaatasid mind õuduse- ja kaastundeseguse pilguga ja käisid seejärel ükshaaval teatamas, et Ruhnu läheneb juba tohutu hooga. Vaid paar tundi veel, käkitegu! Ma ei jaksanud tõusta ka siis, kui Ruhnu juba tõepoolest käega katsutav oli. Proovisin, aga vajusin taas. Alles neil hetkil, kui laev kindlalt kai ääres seisis, ajasin end vaevaliselt püsti, pesin näo külma veega puhtaks, vahetasin teksapüksid suvekleidi vastu, kammisin juuksed, värvisin huuled ja sõitsin rattaga randa. 

Seal võtsin otsejoones pileti järgmisel hommikul Kuressaarde väljuvale katamaraanile, mis sõidab täpselt kaks tundi. Lisann sai mulle ette näidata laeval valmisheegeldatud näpunukke, Loviisa võttis noomida, et oleksin pidanud teda kuulama ja reisi ära jätma. Karl Johann aga vahtis enese ette ja kühveldas käte vahel liiva. Tema oli endiselt šokis. 

Järgmise päeva päikesest sillerdaval merel kihutav katamaraan ja jalutuskäik kaunis Kuressaares tegid meist taas inimesed. Purjekas tõi me rattad ja muud mahajäänud asjad Muhusse täna hommikul. Meri olevat olnud kogu tagasisõidu vältel peegelsile. Vahet pole.

Kõik pole loodud merekarudeks. Mõnel on eluõigus ka õrna ja tundlikuna.

Isikliku rõõmu allikas

Harjutan juba mitmendat päeva klaveril Schubertit. Täpsemalt Eksprompti op.90 nr.2.
Muhu klaver on päevinäinud ja häälest ära. Osad klahvid jäävad peale. Aga sellest pole lugu.
Kui mul viimati tuju nullis oli, ütles Helis, et peaksin nüüd kiiremas korras leidma üles isikliku rõõmu allika. Mõistatasin tükk aega, mis see küll olla võiks. Igatahes mitte muusika, kinnitasin enesele veendunult.
Aga ometi...
Muusika on privileeg, mitte hetkeotsuse küsimus. Muusikuks ei hakata, selleks kasvatakse.
Selleks, et saaksin täna isikliku rõõmu allikana kogeda Schuberti eksprompti, pidi vundament olema laotud juba varajases lapseeas.
Tänapäeval ei tundu kaunid kunstid just ülemäära moesolevad. Pigem rõhutakse kehalisele treenitusele. Seegi pole lõpuni halb, kui meie üldist, üha istuvamat eluviisi silmas pidada. Teisest küljest jätab säärane kehakultuslik tendents üldise harituse üsna piiratuks.
Tahaksin väga, et mu lapsed hakkaksid oma muusikalisi eelistusi kujundades pidama nauditavaks ka klassikalise muusika suurteoseid ja mõistaksid nende sõnumit ja sügavust. Et nad suudaksid ajateljel kõrvutada sama ajastu kunsti, kirjandust ja muusikat. Et nende lugemus oleks keskmisest kõrgem ja maitse kvaliteetne. Et neid köidaksid muuhulgas kunstinäitused ja nad suudaksid vahet teha eri ajastute arhitektuuril. Et nad valdaksid mitut keelt ja suudaksid kirjanduse suurteoseid lugeda originaalkeeltes. Seda kõike on liiga palju? Unistama ju peabki suurelt...
Vanades väärikates perekondades lisandus kõigele eelmainitule ka kohustulik pillimänguoskus. Üksikemana ei suutnud ma trio puhul sellele kahjuks rõhku panna, kuna päris vabatahtlikult ei harjuta  ilmselt ükski laps. Nii jäid ka Loviisa kitarri- ja Lisanni kandlemäng liiga ruttu pooleli. Mul on kahju.
Arvan, et ka täiskasvanud inimestega, kes on end hingetuks jooksnud või hommikust õhtuni vutti tagunud, ei ole just ülemäära põnev vestelda. Kui see on aga vaid üks osa arengust ning valikusse kuulub ka kaunite kunstide tundmise ja tarbimise oskus, on olukord suurepärane. Asjad peaksid olema tasakaalus.
Hetked, mil veedan aega Schuberti ja ühtlasi kogu romantilise ajastuga, on juba ette määratult rõõmutoovad. Loomulikult pean soovitud tulemuseni jõudmiseks veel palju harjutama. See ei ole aga kindlasti mahavisatud aeg. Ka siis, kui ma avalikult ei esine.
Pigem omab kulla väärtust.
Eriti kui võrrelda asjadega, mis mind on ära kurnanud...

Mälestuste loomine

Eile, kui panin meie peretšätti üles foto rõõmsalt lainevahus hüppavatest lastest, sain üheks kommentaariks "küll neil kolmel ikka on õnnelik lapsepõlv".
See tegi südame soojaks. Olen ju mitu korda päevas oma arust täiesti ebaõnnestunud ema.
Aga korraga mõistsin.
Mul pole olude sunnil (ja kindlasti mõne arvates ka vähese planeerimisoskuse tõttu) olnud väga suurt järjepidevust oma isikiku karjääri edendamise osas. See tähendab, et olen küll teadlik oma tublidusest, kuid mu võimete piirid on ikkagi kusagil kaugel eespool, ma lihtsalt ei jaksa neid pidevalt realiseerida ja seetõttu toimetan tihtilugu suhteliselt ülejala ja/või vana rasva peal.
Lisaks olen ju teadagi tobedalt ebaõnnestunud paarisuhtes ja mul puudub vähimgi aim, kui palju peaksin oma ajalugu ümber kirjutama selleks, et selles säiliks mingigi tõepära, mis on samuti üsna häiriv. Ma ei ole oma lastele juba aastaid, et mitte öelda, kogu nende teadliku elu saanud pakkuda kasvamist terves ja tugevas kahe vanemaga perekonnas ning kogu meie elu tundub kohati olevat hetkede napsamine ühe või teise asja või valiku arvelt.
Ometigi, selle ühe ja ainsa vanemana võin küll enda üle uhke olla!
Ma mõtlen mälestuste loomist.
Jah, mul puudub tihtilugu oskus panna end maksma kokkulepete osas (enamasti puudutavad need nutiseadmeid), aga meie majja on alati oodatud sõbrad.
Jah, ma võin kogu sellest rahvaste rändamisest olla puruväsinud, aga ometi luban ma meie sassis põrandal ka hilisõhtul veel ühe  kaardi-või lauamängu.
Jah, ma võin kiristada hambaid õmblemata jäänud kardinate või keema panemata supi pärast, aga ma viin nad koos sõpradega (kõrvalteedel kasvõi mõnega pagasnikus) ujuma just sinna randa, kus nad end vettehüppeid sooritades kõige õnnelikumana tunnevad.
Jah, võin ju mõelda. et tahaksin veeta aastas mõnedki päeva täiesti ihuüksi ja mitte midagi tehes, ometi sõidame üheskoos matkale, reisile või võtame osa purjeretkest.
Kuna ma tean, et just sellised sündmused inimese elus jätavad kustumatud mälestused. Hallide päevade rodu, kus üleväsinud ja läbipõlenud ema poriseb midagi käitumisreeglitest ja kokkulepetest, kägardub mälusopis mittemidagiütlevaks nutsakaks.
Abielus või suhtes olles saaks kõik laste rõõmude ja seikluste korraldamised omavahel ära jagada. Kummalgi jääks soovi korral pool aega alles. Mina aga teen kõike üksi ja järelandmisteta. Juba aastaid.
Nii on lihtsalt läinud. Ja olen tõesti vähemalt selles tubli ja hea.
Aga ikkagi on tunnustavad sõnad aeg-ajalt ülivajalikud.

Naiselik kavalus II

Kuller tagurdas hiiglasliku veoautoga Muhu õuele. Õunapuu oksad ragisesid raudse kerega masina toore jõu käes, aga minu süda hüppas rõõmust. Lõpuks ometi pesumasin! Sõitis ainsana suure veokongi tagumises nurgas! Siiakanti vist liiga tihti sedalaadi tooteid ei tellita.
Piidlesin kullerist vanapapit. Olen nimelt praegu meie talu ainus täiskasvanu ja minust ei tasu suurte kodumasinate hooletut selgaheitmist ja tuppa vinnamist eriti loota. Papikese osas tekkis samasugune kuri kahtlus. Ma ei saa ju talle öelda, et "Issakene, kui suur see pakk on! Mul polnud õrna aimugi, et pesumasinad niiiii lahmakad on, aga uhh... ma püüan ta siiski kuidagi sisse saada!", eeldades, et papi hüüatab sitke rüütlina naerulsui "Mis te nüüd, las ma ise!" ja mina, otsekui moepärast veel korra põiklen "Oh ei, kui piinlik, teen teile tohutult tüli!", mispeale tema vaid käega rehmab ja otsekui võluväel ongi mu masin kenasti vannitoas- võibolla isegi veevärki ühendatult.
"Jätke siia trepi juurde," juhatasin nii lahkelt, kui vähegi suutsin, "küll me ta siit juba edasi saame!" Oh taevake, tegelikult ei saa ju kuidagi!, andis mu äraostmatu ratsionaalne ajupoolkera samal ajal tugevat häirekella. Viipasin kaubaauto lahkuvatele tagatuledele hajameelselt käega- ja seal ma siis seisin pesumasinaga ühes keset õue.
Kui elu mulle vahel seesugused olukorrad kätte mängib, ärkab minus Raudne Leedi. Rapsan eneselt hooletult õrna ja hoolitsust vajava naise tundeilma ja tajumise viisi- mis on minevikus olnud ehk liigagi kaua mu isiksuse eitatud ja varjatud osa- trambin selle kindlameelselt, võibolla pisut raevukaltki kõrvalasuvasse kraavi ja luban endast väljuda väeka ja tugeva naise, kes heidab pea kuklasse ja teatab  uhkelt "Ma saan ise hakkama!"
Ma usun neil hetkil tõemeeli, et saan ise hakkama.
Pesumasin muidugi pelgalt usu peale ei liikunud. Lükkasin väga tugevasti. Ei midagi.
Raudsel Leedil ei ole mingit naiselikku kavalust. See oleks lausa häbiväärne. Lähistel trimmerdasid uued naabrid kõrget rohtu. Sealne mees on tugev ja terve, ta tulnuks kindlasti appi. Aga ma ei palu- mitte eales! Teise poole naabritel on samuti minuvanune meesterahvas suvitamas. Teeb iga hommikul pikki jooksuringe. Mkmm, ma ei palu ka tema abi- mitte eales! Linnulennult kilomeetri kaugusel isatalus on lausa kolm põlvkonda tugevaid töömehi. Aga neidki ei suuda ma paluda- ka surma ähvardusel mitte! Ma saan ise selle pesumasina sisse!
Seesugustel momentidel on kaks võimalust- kas tuleb kokkukukkumishetk (mida keegi näha ei tohi!) või lahendus (olgu või vere hinnaga). Sel korral andis taevas mulle, kangele, teise variandi.
"Oota, ma võtan teiselt poolt!" Minu poeg!
Eelteismelised söövad nagu hobused, näivad aga ometi kiitsakad ja haprad. Nad ei ole ülemäära abivalmid, ikka rohkem viitsimist mööda. Tean ka seda, et egoismi tegelik tipp saabub päris teismeeas. Sel eluperioodil näevad nad tõesti vaid iseennast ja oma vajadusi. Pole midagi parata- mõnes osas teeb aju tõelise spurdi, mis aga puutub võimet vaadata olukordadele ka läbi teiste silmade- seda tuleb veel oodata. Päris palju olen näinud ka teismeikka "kinnijäänud" täiskasvanuid. Paare, kus üks teeb lõputuid kompromisse, astudes muudkui omapoolseid samme, teine aga isegi ei märka seda. Kui ma sellisena ei kõlba, pole vajagi, kõlab tihtilugu õigustus säärase "teismelise" suust.
Aga minu kallis eelteismeline tuli appi! Tuli kogu jõu ja kiitsaka kerega. Sikutasime koos selle masina trepiastmetest üles ja vedasime tuppa. Minu meelest olime kangelased!
Teate, ma pidin selle loo endast välja kirjutama. Tean, et selles on palju abitust, samas aga kangekaelsust, palju hädaldamist, samas aga pealehakkamist. Nõrkuse ja tugevuse võitlus. Ma ei tea, kui palju ma homme seljast liigun, aga mul on sellest suhteliselt ükskõik. Ise hakkamasaamine päästab vahel väärikuse. Vahet pole, mida ma tegelikult tunnen...

Jeesuspalve

 Püha Eelkäija Skiita on Kreekas asuva Ausa Eelkäija kloostri Saaremaal asuv osaklooster, mille olemasolust ei olnud mul seni aimugi, kuigi külastan suviti Saaremaad, eesotsas Kuressaarega, umbes   korra kahe nädala tagant.
 Mul oli seda käiku väga vaja. Kui vaadata kasvõi selle blogi viimase aja teemasid, keerlevad need liiga palju kõige inimliku, eelkõige suhete ümber. Ilma viimaseid alatähtsustamata vajasin selleks hetkeks midagi hoopis enamat. Kui oled jätnud end kauaks eemale ainsast allikast, mis su janu ka tegelikult kustutab, võid end järsku avastada keset ääretut kõrbe, ihuüksi ja täiesti kurnatuna. See oligi minuga juhtumas.
 Kreekapärase nimega mustas kuues nunn (kas võis olla Theodoulosa?) tuli rahulike, väljapeetud sammudega üle erkrohelise muru meie poole. Ta silmis sädeles naeratus. Oleksin tahtnud väikese tüdruku kombel nutma hakata!
 Kirikuukse ees suurtes kivist lillepottides kasvasid lopsakad basiilikud. Nende lõhn tungis sügavale sõõrmeisse ning tundsin vastupandamatut soovi neid emmata. Nii elujõulised tundusid nad mulle seal rahulikus päikesepaistes. Nii väeti ja tühine tundusin ma ise selle vana kiriku lävel.
 Ikoonid tervitasid meid oma väärikuses. Mu silmad otsisid koheselt Jumalaema. Jumalaema on mulle, raudsele ja samas nii haprale (seda ei tohi keegi märgata!) naisele alatiseks toeks nii Eestis kui välismaal. Jeruusalemmas on mu vaieldamatuks lemmikuks Maarja hauakirik. Seda külastades tunnen alati otsekui kohalejõudmist ja istun seal kaua-kaua...
 Nunn, kelle silmist peegeldus headus ja rahu, rääkis meiega õigeusust, kloostrist ja ikoonidest. Ma vajasin seal kirikus ta lähedust, tahtsin sinna kauaks paigale jääda. Vaikus vaheldus nunna vaiksete sõnadega. Kaks naist, mina ja tema. Kaks täiesti erinevat maailma. Aga üks tõde, tee ja elu...
 "Mida teha, kui elu on... liiga sihitu, hüplik? Kui ei leia enam järsku pidepunkti?" küsisin viimaks.
"Loe Jeesuspalvet," kostis ta rahulikult, "kasvõi kogu aeg, pidevalt. Loe, see aitab"
Ja nüüd ma siis loen:
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"

"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"

Teate, aitab tõesti...