Naiselik kavalus II

Kuller tagurdas hiiglasliku veoautoga Muhu õuele. Õunapuu oksad ragisesid raudse kerega masina toore jõu käes, aga minu süda hüppas rõõmust. Lõpuks ometi pesumasin! Sõitis ainsana suure veokongi tagumises nurgas! Siiakanti vist liiga tihti sedalaadi tooteid ei tellita.
Piidlesin kullerist vanapapit. Olen nimelt praegu meie talu ainus täiskasvanu ja minust ei tasu suurte kodumasinate hooletut selgaheitmist ja tuppa vinnamist eriti loota. Papikese osas tekkis samasugune kuri kahtlus. Ma ei saa ju talle öelda, et "Issakene, kui suur see pakk on! Mul polnud õrna aimugi, et pesumasinad niiiii lahmakad on, aga uhh... ma püüan ta siiski kuidagi sisse saada!", eeldades, et papi hüüatab sitke rüütlina naerulsui "Mis te nüüd, las ma ise!" ja mina, otsekui moepärast veel korra põiklen "Oh ei, kui piinlik, teen teile tohutult tüli!", mispeale tema vaid käega rehmab ja otsekui võluväel ongi mu masin kenasti vannitoas- võibolla isegi veevärki ühendatult.
"Jätke siia trepi juurde," juhatasin nii lahkelt, kui vähegi suutsin, "küll me ta siit juba edasi saame!" Oh taevake, tegelikult ei saa ju kuidagi!, andis mu äraostmatu ratsionaalne ajupoolkera samal ajal tugevat häirekella. Viipasin kaubaauto lahkuvatele tagatuledele hajameelselt käega- ja seal ma siis seisin pesumasinaga ühes keset õue.
Kui elu mulle vahel seesugused olukorrad kätte mängib, ärkab minus Raudne Leedi. Rapsan eneselt hooletult õrna ja hoolitsust vajava naise tundeilma ja tajumise viisi- mis on minevikus olnud ehk liigagi kaua mu isiksuse eitatud ja varjatud osa- trambin selle kindlameelselt, võibolla pisut raevukaltki kõrvalasuvasse kraavi ja luban endast väljuda väeka ja tugeva naise, kes heidab pea kuklasse ja teatab  uhkelt "Ma saan ise hakkama!"
Ma usun neil hetkil tõemeeli, et saan ise hakkama.
Pesumasin muidugi pelgalt usu peale ei liikunud. Lükkasin väga tugevasti. Ei midagi.
Raudsel Leedil ei ole mingit naiselikku kavalust. See oleks lausa häbiväärne. Lähistel trimmerdasid uued naabrid kõrget rohtu. Sealne mees on tugev ja terve, ta tulnuks kindlasti appi. Aga ma ei palu- mitte eales! Teise poole naabritel on samuti minuvanune meesterahvas suvitamas. Teeb iga hommikul pikki jooksuringe. Mkmm, ma ei palu ka tema abi- mitte eales! Linnulennult kilomeetri kaugusel isatalus on lausa kolm põlvkonda tugevaid töömehi. Aga neidki ei suuda ma paluda- ka surma ähvardusel mitte! Ma saan ise selle pesumasina sisse!
Seesugustel momentidel on kaks võimalust- kas tuleb kokkukukkumishetk (mida keegi näha ei tohi!) või lahendus (olgu või vere hinnaga). Sel korral andis taevas mulle, kangele, teise variandi.
"Oota, ma võtan teiselt poolt!" Minu poeg!
Eelteismelised söövad nagu hobused, näivad aga ometi kiitsakad ja haprad. Nad ei ole ülemäära abivalmid, ikka rohkem viitsimist mööda. Tean ka seda, et egoismi tegelik tipp saabub päris teismeeas. Sel eluperioodil näevad nad tõesti vaid iseennast ja oma vajadusi. Pole midagi parata- mõnes osas teeb aju tõelise spurdi, mis aga puutub võimet vaadata olukordadele ka läbi teiste silmade- seda tuleb veel oodata. Päris palju olen näinud ka teismeikka "kinnijäänud" täiskasvanuid. Paare, kus üks teeb lõputuid kompromisse, astudes muudkui omapoolseid samme, teine aga isegi ei märka seda. Kui ma sellisena ei kõlba, pole vajagi, kõlab tihtilugu õigustus säärase "teismelise" suust.
Aga minu kallis eelteismeline tuli appi! Tuli kogu jõu ja kiitsaka kerega. Sikutasime koos selle masina trepiastmetest üles ja vedasime tuppa. Minu meelest olime kangelased!
Teate, ma pidin selle loo endast välja kirjutama. Tean, et selles on palju abitust, samas aga kangekaelsust, palju hädaldamist, samas aga pealehakkamist. Nõrkuse ja tugevuse võitlus. Ma ei tea, kui palju ma homme seljast liigun, aga mul on sellest suhteliselt ükskõik. Ise hakkamasaamine päästab vahel väärikuse. Vahet pole, mida ma tegelikult tunnen...