Mul oli seda käiku väga vaja. Kui vaadata kasvõi selle blogi viimase aja teemasid, keerlevad need liiga palju kõige inimliku, eelkõige suhete ümber. Ilma viimaseid alatähtsustamata vajasin selleks hetkeks midagi hoopis enamat. Kui oled jätnud end kauaks eemale ainsast allikast, mis su janu ka tegelikult kustutab, võid end järsku avastada keset ääretut kõrbe, ihuüksi ja täiesti kurnatuna. See oligi minuga juhtumas.
Kreekapärase nimega mustas kuues nunn (kas võis olla Theodoulosa?) tuli rahulike, väljapeetud sammudega üle erkrohelise muru meie poole. Ta silmis sädeles naeratus. Oleksin tahtnud väikese tüdruku kombel nutma hakata!
Kirikuukse ees suurtes kivist lillepottides kasvasid lopsakad basiilikud. Nende lõhn tungis sügavale sõõrmeisse ning tundsin vastupandamatut soovi neid emmata. Nii elujõulised tundusid nad mulle seal rahulikus päikesepaistes. Nii väeti ja tühine tundusin ma ise selle vana kiriku lävel.
Ikoonid tervitasid meid oma väärikuses. Mu silmad otsisid koheselt Jumalaema. Jumalaema on mulle, raudsele ja samas nii haprale (seda ei tohi keegi märgata!) naisele alatiseks toeks nii Eestis kui välismaal. Jeruusalemmas on mu vaieldamatuks lemmikuks Maarja hauakirik. Seda külastades tunnen alati otsekui kohalejõudmist ja istun seal kaua-kaua...
Nunn, kelle silmist peegeldus headus ja rahu, rääkis meiega õigeusust, kloostrist ja ikoonidest. Ma vajasin seal kirikus ta lähedust, tahtsin sinna kauaks paigale jääda. Vaikus vaheldus nunna vaiksete sõnadega. Kaks naist, mina ja tema. Kaks täiesti erinevat maailma. Aga üks tõde, tee ja elu...
"Mida teha, kui elu on... liiga sihitu, hüplik? Kui ei leia enam järsku pidepunkti?" küsisin viimaks.
"Loe Jeesuspalvet," kostis ta rahulikult, "kasvõi kogu aeg, pidevalt. Loe, see aitab"
Ja nüüd ma siis loen:
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
Teate, aitab tõesti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar