Must Reebok

Karl Johanni vaieldamatu lemmik on must kapuutsiga dressipluus firmalt Reebok. Sellest, pluus just Reeboki õmblustöökodadest pärineb, annab kinnitust sellenimeline valge tikand, mis, juhul kui ese on selga pandud, lookleb suurelt üle kandja rinna.

Must Reeboki dressikas sai kunagi tellitud hoopis Helisele, kes aga eseme vastupandamatust eriti ei hoomanud ja selle hoopis hooletult hülgas. Nii  pidi vaene riie aastaid kapis konutama, enne, kui Karl Johann selle avastas, omastas ja talle oma jäägitu armastuse kinkis. 

Avastamise hetkel oli dressipluus Karl Johannile ilmselgelt liiga suur. Tõe huvides mainin ära, et ka praegu räägib paar-kolm numbrit poisi kahjuks, aga mitte enam niivõrd drastiliselt, et seda peitma peaksin. Karl Johann peidab end hoopis ise oma musta Reebokisse.
Selles vanuses poiss pole vist väga kerge olla. Peab pidevalt valvel olema ja end teistega võrdlema. Ebakindlus on kerge tulema. Ja kui tuleb, on nii hea ja turvaline kuhugi peitu pugeda. Näiteks suurde dressipluusi. Tõmbad kapuutsi sügavale pähe, varrukad üle käelabade ja oledki peaaegu et olematu! Karl Johannile meeldib aeg-ajalt Reebokisse kadumist praktiseerida. Näiteks siis, kui tal on kavas veidi IPadiga mängida, kuigi arvutiaeg on selleks päevaks ümber saanud. Või siis, kui närv must.
Koolis ei tohi ebakindlust välja näidata. Kool on akadeemiline asutus ja seal tuleb end kokku võtta. Kapuutsiga Reebok ei tule koolis kõne allagi! Kui Karl Johann selle ükskord minu eest salaja siiski üll tõmbas, helistas kohe õpetaja ja palus edaspidi poisi riietuse suhtes tähelepanelikum olla. Koolivorm on siiski kandmiseks, rõhutas ta.
Olen nõus. Koolivorm on tõesti ilus akadeemiline riietus. Aga mõistan väga hästi ka neid kohmakaid eelteismelisi, neid kõhetuid väljaveninud käte-jalgadega mehehakatisi, kelle jaoks on nii mõnus peituda mustade Reebokite kaitsvate kapuutside alla, sinna, kust pole välja paista ainsatki tunnet ega emotsiooni- sest mine tea, mis need täiskasvanud muidu jälle välja mõtlevad...

Kollaste kaskede aegu

Kollaste kaskede aegu
lõputa linnakära
väsitas mind. Aga praegu
paljugi kannatan ära.

Kirjude vahtrate varjus
kannatan näiteks ma vihma.
Tormilapsena harjund,
pingule tõmbama rihma,

et suudaks tuult väljal püüda
laintele näidata rammu,
karjuda, hõisata, hüüda
rajuga pidada sammu.

Mõõta ehk vahemaid õhtust
homsesse hommikusse.
Kodulõhna ja põhku
unetult liipavaid susse

kuulda. Mis saaksin veel loota?
Meeles mis püsivalt kallis?
Loobujaid keegi ei oota
laotuses vihmases, hallis...

Kollaste kaskede aegu
vihm taob ballaadile trummi,
linna pool vaikus on praegu.
Aegade mere karsummi

kõik peaksid kuulma, kui hüppan,
kõik peaksid naerma, kui ujun,
eesriide ette kui lükkan,
kohmetust tundma. Kui tuju

viisakat vormi ei talu
vihmapiisku laob ritta,
ehk peaksin paljajalu
pilgu pöörama itta

päikesetõusude poole.
Kirjude vahtrate vilus
Jumala loomingu hooleks
jätta kõik oleks nii ilus!

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...

Kepikõnd

Ma käin ühes hästi erilises kepikõnnitrennis. See toimub kaks korda nädalas siinsamas mu kodumetsas, seega on boonus juba see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita.
Eriliseks teeb selle trenni see, et seal on kasutusel sellised imelikud raskustega, vetruvad kõnnikepid, mis treenivad intensiivselt nii käsi, selga, rinda kui õlgu. Jalad saavad sel pea kahetunnisel kohati mägisel maastikul trenni niikuinii. Ülesmäge tuleb alati joosta!
Treeningut viib läbi tore ja kogenud treener, kelle juhatusel tehakse keset liikumist aeg-ajalt veel ekstra ülakeha lihastele mõjuvaid harjutusi. Et asi veelgi tõhusam oleks!
Kaks korda kaks tundi nädalas sügiseses metsas on mulle imeliselt mõjunud. Ega asjata öelda, et värskes õhus liikumine paneb aju tootma õnnehormoone. Mu suu läheb juba trenni algul naerule. Lõpus kallistaks juba kogu maailma- kui ma rohkem nagu sissepoole inimene ei oleks...

Vene keel

Kui esimesed kolm aastat toetasin oma kolmikuid eelkõige inglise keele kodutöödega, siis tundub, et järgnevad kolm tuleb mul takka lükata vene keelega. Ja see on juba kõrgem pilotaaž!
Vene keel algas neil õigupoolest juba teises klassis, aga et kohe ei antud kodust õppimist, ei muretsenud ma liialt. Alles siis, kui Karl Johannil tuli teise õppeaasta lõpus toimunud tasemetöö kirjalik osa uuesti teha, selgus pisiasi, et poisi keeleline areng oli igati okei, aga ta ei tundnud absoluutselt vene keele tähti ja ei saanud seetõttu ka ülesannetest aru. Ega plikadelgi asi roosiline olnud, kuid nemad oskasid end sellest takistusest kuidagi üle nihverdada. Igal juhul päädis asi sellega, et kleepisin kogu me maja ю-sid, я-sid, ж-sid ja ц-sid täis ning käskisin triol neid toast tuppa liikudes häälida. Oi, see tekitas pahameelt- aga selgeks sai! Karl Johanni ümbertehtud kirjalik osa pälvis lausa üle 90% õigeid vastuseid. Aga ega ma ei lasknud end ka sellest eksitada! Tõmbasin kõigile telefoni Duolingo äpi ja Muhus suvitades oli reegel õppida kohe peale ärkamist kümme minutit vene keelt.
Kolmas klass tundus seetõttu olevat üsna "ladna".  Kuna inglise keele õpingud olid valdavad, ei jagunud mul ka siis vene keelele erilist tähelepanu. Tasemetööst ei selgunud samuti midagi katastroofilist. Üritasin küll suvel taaskord Duolingot sisse juurutada, et neljandas klassis hakkaks juba midagi konkreetsemat külge, kuid sel korral ei läinud see sugugi nii libedalt, kuna käisin ise suhteliselt palju maalt ära.
Ja nüüd on siis neljas. Eile oli e-kooli pandud koduseks ülesandeks lugeda tekst aastaaegade kohta ja moodustada allpool etteantud sõnadest lauseid. Kui mu esimene kolmik seda teksti luges, olin seesmiselt lihtsalt naerukrampides. Tänapäeva lastel pole vene keel üldse kõrvus, seetõttu üritavad nad selle kõla imiteerida, väänates suvaliselt sõnu, venitades valede rõhkudega ja tehes igasugu muud fantaasiaküllast tsirkust- peaasi, et ma asja kordaläinuks loeksin ja nad minema laseksin. Vaesekesed, neil on tõesti raske!
Teise kolmiku lugedes ütlesin mõned kohad lihtsalt ette ja palusin järele korrata. Tegelikult eksivad nad vahel ikka veel tähtedega! Näiteks loevad nad ь rahumeeli ы-täheks (erinevus ju vaid väikeses kriipsus)- aga mis sõnad sedaviisi tekivad, võite vaid naerma pursates kujutleda!!
Kolmanda lapsega jõudis mulle kohale, et seesugused talveõhtud ongi mind ootamas. Pikad, tuimad ja jubedad. Tjop-lja-lja, venitab laps. Eieiei, ütle тёплая- kuula, tjop-laja. "Top-ljalja". Tjop-la-ja! Uhh! Ja siis veel käänded. oсень, eieieiei ole восемь, see on ju kaheksa, niisiis осень- осенью. Aga весна-весной. Noh, kordame. Eieieiei ole восемь, on oсень. Uhhh! Lähme edasi: лето-летом, зима..., eieieiei mitte ziima, vaid зима-зимой. Mis боже мой? Еieiei, see on почему- miks?
Боже мой....
 Nüüd laused- зимой идёт снег- no mõtle sõnale "idioot", jajaa, see pole hea sõna, aga aitab meelde jätta! Осенью идёт дождь... noh kordame veel. Mitte midagi pole meeles? Uhhh!
Ja nii kõigi kolmega!
Teate, ma ei loobu. Keeleoskus on oluline. Just oskus, mitte niisama läbisaamine. Seetõttu istusingi nendega kogu õhtu. Samamoodi nagu eelnevatel aastatel inglise keelega. Ega nemad pole süüdi, et nad kolmikud on ja mina kõike kolmekordselt pean tegema!
Kõik on ajutine, kordasin endale mitmeid kordi. Nad ei saa veel sellega üksi hakkama, nad vajavad minu abi, ma pean aitama! Aga varsti juba saavad!
Niisiis- olen olemas. Осенью, зимой ja весной. Äkki летом siis seekord puhkame?

Tulpidest ja tüdimusest

Kas ma peaksin hakkama uuesti tulpe istutama või pigem mitte?

Tegelikult ma ju lausa põlen armastusest nende kargete ja elujõuliste lillede vastu, aga et aastad lähiminevikust pole olnud elu lihtsaimaid, langes prioriteet tulpidega mässata vahepeal üsnagi tahaplaanile, mis on omakorda jätnud enamikust sortidest tänaseks järele vaid riismed. 

Ega päris kõike ei saa muidugi keeruka eluperioodi süüks ka panna. Ka mu isikuomadused ei pruugi väga pikaajalist ühele või teisele hobile pühendumist toetada- kipun pikapeale tüdima ja soovin otsida või õppida jälle midagi uut.

Sel suvel ei jõudnud ma näiteks ära imestada, kuidas suutsin paar aastat tagasi ära renoveerida nii tohutu hulga Muhu aknaid! Võtsin nimelt ette vaid ühe suhteliselt tillukese akna ja küll mul oli temaga vaeva- no mitte ei viitsinud enam mässata! Muidugi tegin ta ikkagi valmis ja töö jäi ka ilus, aga tundsin teravalt, kuidas kunagine ind on täiesti otsa saanud. Mõte renoveerija lisaerialast, mida vahepeal tõsiselt kaalusin, langes niisiis ära.

Praegu kisub intensiivse sisemise põlemisega hoopis loomingu poole. Nii olen järk-järgult hakanud ellu äratama ja redigeerima oma vahepeal unustuse hõlma vajunud laule ja orelipalu, pühkinud tolmu luuletustelt ja päevikuilt. Veidi olen loonud ka uut. Lisaks olen hakanud lugema, kuulama ja üles tähendama põnevate inimeste mõtteid, otsides eelkõige  ilu ja harmooniat. Värve. Elu on mind kuidagi endasse haaranud ja tema kaisutus on äraütlemata südantsoojendav. Seepärast jagubki ehk rohkem pilku ümbritseva märkamiseks.

Seepärast ehk taaskord see tulbipeenargi...

Teispoolsusest

Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, väljus palatiuksest, silmitses pealaest jalatallani koridori peal seisvat mind ja teatas siis kiiresti:"Nonii, siin on midagi teie jaoks," lükates mind nende sõnadega palatiuksest sisse. 
Palatis lamas silma järgi umbes keskealine mees. "Tema sureb meil nüüd ära," teatas õde või hooldaja või kes ta iganes oli ja lahkus kiirustades.
Mu süda langes kolinal saapasäärde. Jeerum! Mis mõttes sureb? Millal sureb? Mida mina pean tegema? 
Silmitsesin tardunult voodislamajat. Ta silmad olid poolavatud ja hingamine korisev. Minutid möödusid. Algul hingas ta rütmiliselt, siis jäi hingetõmbeid järjest vähemaks, siis kostus vaid mõni, kuni viimaks... kõik. Surigi ära. 
Mu huuled hakkasid iseenesest lugema Meie Isa Palvet. Olin äärmises segaduses. Ei, see ei olnud enam hirm, oli tunda pühadust ja ülevustki (või kujutasin endale ette, et see nii peaks olema). Igatahes ei olnud ma selliseks kogemuseks absoluutselt ette valmistatud. Küsimus on muidugi selles, kas selliseks kogemuseks ongi võimalik ette valmistuda... Too õde või hooldaja või kes ta iganes oli, pidanuks kindlasti arvestama ka võimalusega, et minu asemel oleks ukse taga seisnud tunduvalt nõrganärvilisem persoon.
Lugesin mõttes Reekviemi, Ave Mariat, kõike, mis pähe kargas. Olukord tundus lihtsalt niivõrd uskumatu...
Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, sisenes uuesti palatisse. "No näed, oledki ilusasti läinud," lausus ta, mind tähelegi panemata, vajutas lahkunul silmad kinni ja asus tema kätelt tilguti voolikuid eemaldama. Lahkusin sealt ruumist tasahilju, üks külg ees... 

See oli üks minu hingehoiu praktika lugu, mis leidis aset Diakooniahaiglas, kusjuures seda, millise hetke tunnistajaks ma tegelikult olin ja miks see hetk just minu ellu juhtus, hakkasin mõistma alles tükk aega hiljem. Suurima hingelise segaduse tekitajaks oli just tõik, et ühe inimese unikaalse eluraamatu kaas sulgus mu silme all, ilma, et oleksin sellest eelnevalt lugenud ainumastki peatükki!
Eile, vaadates Nõval filmi "Matusepäevikud", meenus see lugu mulle üle pika aja.
Enne, kui räägin mõne sõna vastnähtud filmist ja kirikuõpetajatest, kes puutuvad selles filmis surmaga kokku tihemini, kui ehk "normaalne" oleks, jutustan veel veidi oma mõtetest.
Mu vanaema suri täna 9 aastat tagasi sealsamas Diakooniahaiglas. Usun, et tema eest hoolitseti ta viimastel elupäevadel hästi. Imetlen siiani oma mõttes inimesi, kes sellist emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd suudavad teha, pakkudes lisaboonusena lootust ja lohutust ka patsientide lähedastele.Vaid suurde ja vaprasse südamesse saavad mahtuda kõik need inimesed, kellest paljude elust lahkumist ei ole võimalik lugeda nii rahulikuks ega esteetiliseks, kui mulle näha anti. Ka vanaema viimne ots oli vaev ja häda, piinarikas nii talle ega meile. Mäletan, et soovisin olla ta juures, kui viimne hetk näikse lähenevat. Aga nad helistasid alles siis, kui kõik oli juba möödas...
Sain selle hetke siis aastaid hiljem. Ilmselt mulle talutavama, mõistan nüüd.
Diakooniahaigla ei ole mugavuselt algajale hingehoidjale just number üks praktikapaik. Mul läks seal küll igati hästi ning vestlesin enamaltjaolt siiski elavatega, aga juba sealviibimine oli kohutavalt raske, kuna surma hõng on lihtsalt niivõrd tajutav. Kummalisel kombel ei tundnud ma seda sugugi siis, kui käisin oma armsat lähedast vaatamas. Kuid praktikapäevil mõistsin, et ei saa sellega hästi hakkama. Ma pole seda julgenud siiani kellelegi tunnistada.
Kui mu juhendaja Annika Laats, imetlusväärne inimene, kes töötab juba mitmeid aastaid hingehoidjana nii Diakooniahaiglas, kui laste onkoloogias, mu praktika lõppedes "Eks ole ilus töö!" õhkas, suutsin kuuldavale tuua vaid "Jah, päris huvitav," ise teades, et valetan.
Seejärel valisin pereteraapia. Töö elavate inimeste (eksistentsiaalses mõttes) väikeste probleemidega on mulle jõukohasem. Kõik lihtsalt ei suuda...
Iga kord ja igal eluhetkel ei suuda ka vaimulikud, nagu võis näha filmist "Matusepäevikud". Eriti siis, kui kõik su ümber hääbub. Kogukond, kirik, üksikisikud, emakeel. Sestap peaks meist igaüks küsima- kes on minu ressurss? Filmis oli hästi tabatud üksinduse laastav mõju psüühikale ja üldisele toimetulekule. Inimlikkus avanes seniavastamata nurga alt. Taevas ja põrgu olid edasi antud ülilihtsate vahenditega. Vaheldumisi. Läbi kirikuõpetajate elude, läbi nende peetud lugematute matuste, läbi väljaöeldud lausefragmentide, läbi loa seda kõike kajastada. Sama habras, kui on sünd ja elu, on ka surm. Asjatundmatul ei ole lihtne teispoolsuse lävepakuga suhestuda. Ja kes saabki olla sel alal asjatundja? Saab ainult uskuda ja loota...

Mul on ikka hullupööra vedanud. Meie pere messengeri tšätis panid kõik mu armsad täna üles pildi oma kodus põleva küünlaga. See oli nii ilus! Küllap on vanaemal palju uudistamist, peaaegu igasse Tallinna ja lähikonna nurka. Muidugi on ta endiselt olemas, lihtsalt teisel viisil ja tunneb siirast rõõmu, et meie, tema kõige-kõige kallimad, hoiame kokku.
See on ilus ühendus. Minu ressurss.