Mõttekoht

viha mittetundmine
karjumise
ärapanemise
usalduse reetmise
ajaloo ümberkirjutamise
kritiseerimise ja hinnangute andmise
ähardamise
varjamise
solvamise
olulise informatsiooni endale hoidmise
lugupidamatuse
korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinnipidamise
lõksuseadmise ning
süüdlaseks tegemise korral
on ränk kõrvalekalle.
Seda on raske vihata taluda.

Supi- (super)naine

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Mashlow püramiid

Mashlow püramiidi kõige alumises osas asuvad inimese füüsilised vajadused, mis tulenevad inimese, kui bioloogilise olendi vajadustest. Selle alla kuulub õhk, toit, vesi, peavari, uni ja seks.
Järgmisel püramiidi "korrusel" asetsevad turvalisusega seotud vajadused, mis tulenevad samuti inimese bioloogilistest vajadustest, kuid sõltuvad tema sotsiaalsest keskkonnast. Nendeks on muuhulgas vajadus füüsilise ja vaimse turvalisuse järgi (soov vältida vägivalda erinevates vormides, võimalus vabaks eneseväljenduseks (sõnades, riietumises jne.), finantsiline ja majanduslik turvalisus (töö, sissetulekud, vara säilimine) ning tervise ja heaoluga seotud turvalisus (haiguste ja vigastuste vältimine, perekond).
Edasistel trepiastmetel asuvad sotsiaalsed vajadused ehk armastuse ja kuuluvuse vajadus ja isiksuse vajadusted, mis on seotud inimese enesekujutlusega ning tunnustamise ja väärtustamisesooviga. Püramiidi tipus paiknevad aga eneseteostuse vajadused, vajadused midagi saavutada, "jätta jälg".
Inimene hakkab janunema kõrgemate vajaduste järele, kui madalamad on täidetud. Kahte esimest korrust- füüsilised ja turvalisusega seotud vajadused- nimetatakse inimese põhivajadusteks. Kui need on rahuldamata, ei pääse inimene järgnevaile astmetele. Ka ei saa inimesega, kel põhivajadused täitmata, teha peretööd.
Kas sinu põhivajadused on täidetud? Mõtlen siinkohal just turvalisusega seonduvaid. Kui sind ei ähvarda füüsiline vägivald, siis kas saad end siiski vabalt väljendada, pelgamata, et su sõnu väänatakse, hääletooni peetakse ebasobivaks, sinuga suhtlemisel kasutatakse manipuleerivat "surmuksrääkimist" või vastupidi, täielikku ignoreerimist. Ega sind ei ähvardata millegist ilmajätmisega, su peale ei karjuta ja ei alandata ka muul viisil?
Vaimset vägivalda ei tunta tihti ära. Kahjuks ei peeta seda tihti üldse "tõeliseks" vägivallaks. Neid, kes aga selle all kannatades on kaotanud kõik isiklikud piirid, väärikusest ja austusest rääkimata,  on kordades rohkem, kui arvata võime.
Füüsilisest haavast jääb silmaga nähtav arm. Hingehaavad jäävad aga nähtamatuks.

Õppimise teema

Ma nii hirmsasti tahaksin, et vahel õpiks lastega õhtuti keegi teine. Tunnen, et oleksin siis palju parem ja rõõmsam ema.
See, et kolmandas klassis üldse nii palju õppida antakse, on omaette teema ja olen kindel, et mitte ainult meie kooli oma. Probleemi teine tahk on aga palju mõtlemapanevam- kas sellise koormusega on võimalik kooliskäimist ka päriselt armastada? Laps panustab ju sinna peaaegu kogu oma ainulaadse lapsepõlve! Mina igatahes enam väga küll trio kooliskäimist ei armasta. Vaat vaheaeg oli tõeliselt mõnus ja lähedusttekitav! Õppeperioodil muundun aga närviliseks ja nõudlikuks nõiaks, kes lapsed mängude keskelt ära kisub ja nad pikaks õhtuks kooliraamatute taha sunnib, asetudes sellega skaala ühte otsa- piinaja positsioonile. Lohutan end mõttega, et tööharjumus peab juba varakult välja kujunema, et keeled on hästi äraõpitavad just nende vanuses ja et kui nad veidigi rohkem keskenduksid, saaksid kõik ülesanded poole kiiremini tehtud. Ainult et... ma ise ka ei usu oma mõtteid. Liiatigi siis lapsed. Ka mänguharjumus on väga vajalik ja kipub tänapäeval liiga ruttu kaduma. Kaheteistkümne aasta jooksul saavad kindlasti kõik vajalikud keeled sulaselgeks ka mõningal määral aeglasema õppetempo juures. Ja keskendumine- teab ju täiskasvanugi, et see on võimalik vaid väsimuse piirini. Triol on see piir õhtuse õppimise ajaks ammu ületatud, asetades nad minu suhtes skaala teise otsa- piinatavate positsioonile. Lähedusest jäävad vaid riismed.
Tegelikult piinan päevast päeva ka iseennast. Kuidas ma sooviksin mõnel õhtul teha pikka lumist jalutuskäiku, viibida omas maailmas, oma mõtete keskel! Kuidas sooviksin uneleda klaveri taga, mängides õrnalt Chopini või Debussy loomingut! Kuidas sooviksin lugeda, kaua-kaua!
Aga kohusetunne tõstab minus pead. Ma pean oma kalleid lapsi aitama. Ma ju soovin neile head haridust üliturvalises koolis. Kuhu ma nad siis paneksin, kui midagi muutma peaksin?
Täna õhtul tundsin, et inglise keele luuletus on liiga pikk. Et matemaatika on praegu küll liiast. Et emakeelt jõuab teha ka nädalavahetusel. Et vene keele sõnade kirjutamine pole hetkel eluküsimus. Olime seks ajaks õppinud poolteist tundi. "Marss, asjad kotti", käsutasin peaaegu, et kurjalt, "ja marss mängima!" Kui mina neid ei kaitse, mõtlesin hetk hiljem tolmuimejaga ringi tuuseldades, ei kaitse neid mitte keegi.
Eelmise õppeaasta kevadaktusel hakkasid mu silmist ühel pealtnäha suvalisel hetkel voolama pisarad. Etendus oli hingeminev ja südamega läbi mõeldud. Nad seal oskavad. Aga mina ei nutnud ilupisaraid. Mulle meenusid järsku need lõputud talveõhtud, kui me aina õppisime, õppisime ja õppisime. Tundsin end kõige selle ilu kõrval järsku uskumatult abituna...

95

Juba oma kakskümmend aastat viib 3. jaanuar mind ajas tagasi päevadesse, mil au sees olid kodused salongiõhtud ning soliidsed härrad ja prouad võisid elavate esituste taustal sundimatult vestelda nii muusika kui kunsti teemadel. See aeg toob tänapäeva Tubina ja Elleri, kunstnik Võerahansu ringkonna ning isegi Laidoneri ja teised toonased riigimehed. Hämmastav, et praeguses maailmas saab olla keegi, kes võib nii muuseas pillata, et on üht või teist esimese vabariigi aegsetest ühe või teise valdkonna suurkujudest isiklikult tundnud...
Sillaks selle kauge aja ja tänapäeva vahel on mu armas Õpetaja, kel täna, 3.jaanuaril täitus 95 eluaastat. Tema sünnipäevad on alati aastale väärikaks alguseks, kuna viitavad erilise aktsendiga sellele, mis on tõeliselt oluline, mis viib inimest tema vaimsel teel edasi. Jututeemad, mis selles lugupeetud, aga igati lõbusas seltskonnas üles võetakse, ei muutu kunagi labaseks, ei kanna ealeski mõttetut klatši, on sügavalt lugupidavad ja vaagivad ja mis peamine- ülistavad seda, mille loomiseks on Looja välja valinud üksikud, kuid mille tundma õppimiseks oleme võimelised me kõik. Pean tunnistama, et minul on vaid käputäis haritust, olgu see siis kunsti, kirjanduse või oma eriala, muusika, valdkonnas. Mida enam aga eakamaid ja tarku inimesi kuulata, seda enam tekib uudishimu, õppimistahet ja kogemise soovi. Näiteks on mulle siiani harjumatu, et kes tahab, istub klaveri taha ja lihtsalt mängib. Ja tahtjaid jagub, igal tasemel. Minu, nõuka-aegse lapsepõlvega inimese jaoks on muusika siiani mõneti seotud hinnangute andmise, halb või hea olemise ja muu säärase prahiga, mis mu mõistuse halvab ja klaveri taha istumise võimatuks teeb. Eriti, kui on kümneid väärikaid kuulajaid. Kui palju on üldse jäänud tänapäeval kodusid, kus ühine musitseerimine on elu loomulik osa? Ma ei mõtle purjuspäi lorilaulude jorutamist (kuigi isegi see kipub vist soiku jääma).
Kodused salongiõhtud, koos musitseerimine ja vestlused kunstist, olid osa kunagisest kõrgkultuurist. Sellele mõtlemine tekitab mingi seletamatu igatsuse. Kui vähe me tõeliselt kasutame oma arengupotentsiaali, kuidas topime selle üha enam ja enam prügi täis. Kas ei ole sisemise tühjustunde tekkimise juured just siin? Me ei oska enam kuulata ega vaadata.
Seda väärtuslikumad on need 3.jaanuaril veedetud tunnid. Taas Schubert, taas Liszt, taas Sibelius. Aga ka operett. Või tänapäeva-looming. Mis iganes kaunist.
Olen neil hetkil õnnelik. See on maailm, kuhu sooviksin sagedamini kuuluda. Isiklike takistuste kiuste. Me kõik väärime parimat. Ilusaimat.
Tegelikult õpetab mu Õpetaja mind läbi nende 3-ndate jaanuaride siiani. Ta avab igal aastal ukse ja näitab. Kui lõpmata tänulik ma olen!
Ainult... kas ma ise suudaksin murdosagi sellest kunagi järele teha? Mulle väga meeldiks.

Filmiõhtud

Kui ühest küljest kipun vahel nostalgitsema teemal "kuidas küll mu lapsed juba nii suureks on kasvanud!", siis teisest küljest hakkab minu elu just tänu sellele, et nad juba nii suureks on kasvanud, üha enam ja enam "inimese" omaga sarnanema.
Võtame näiteks filmid. Ausalt öeldes ei ole ma juba vähemalt viis aastat telekat vaadanud. Ka kinoinimene ei ole ma kohe üldse. Aga palun väga- aastavahetusel on olnud lausa 3 filmi, mida otsustasin koos lastega nautida, sest üksi olnuks ju palju igavam ja nüüd nad juba mõistavad (kui üht-teist juurde selgitada). Neljandat, samuti minu soovitatut, vaatasid tüdrukud sõbranna juurde ööbima jäädes.
Esimest neist filmidest, "Astrid Lindgren- rääkimata lugu", olin ise kinos näinud. Soovisin, et lapsedki saaksid osa selle vapustava naise karmist, kohati lausa ahastamapanevast elust, kus oli nii palju valu, häbi ja pisaraid. Kas pole ilus ja märgiline, et just läbi kannatuste hakkad nägema seda, mis on tõeliselt tähtis? Ja milline rikkus on osata seda kõike oma lõputult fantaasiarikastesse raamatutesse kirja panna! Meil pole vist enam ainsatki lugemata Lindgreni raamatut...
Lastele see film meeldis. Ainus, mida nad ei mõistnud, oli see, miks armus noor Astrid "nii vanasse mehesse". Jah, küllap nende vanusevahe oligi üüratu, aga laste silmis täielikku mõistmatust nähes taipasin, et nende arvates oli too mees ikka rauk mis rauk!
Teine film rääkis Whitney Houstoni traagilisest elust. Kuna Whitney oli üks minu teismeea vaieldamatutest lemmikutest ning tema lauluga "I will always love you", meenub mulle nii mõndagi, soovisin seda ka oma vastkümnestega jagada. Trio meelest oli see, mida alkohol ja narkootikumid ühe noore paduandeka naise ja tema tütrega tegid, "lihtsalt jube" ja pidime pikalt arutama, miks inimesed, ka väga jõukad, ikkagi mõnikord seesuguse tee valivad. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja suudame oma probleeme lahendada just nii, nagu seda meile lapsepõlves normaalsusena pakuti. Oli normaalsust vähe, ei ole ka täiskasvanu maailm turvaline paik...
Kolmandat filmi, "Seltsimees last", vaatasid tüdrukud, nagu juba mainisin, sõbranna juures. Mina nägin sellegi vapustava linateose sügisel kinos ära. Nüüd siis arutasime, kuidas see küüditamine ikka täpselt käis, miks Leelo ema nii pikaks ajaks Siberisse jäi ja miks talle mitte midagi ei räägitud. Arvan end seda teemat üsna hästi teadvat ja juttu jätkus kauemaks. Lapsed hääletasid filmi tõsiseks, kuid heaks. Eriti liigutav olevat olnud too kaisukaru äratoomise koht. Mind ennast puudutas enim filmi sõnatu lõpp. Karl Johann, ajaloohuviline, peab "Seltsimees lapse" lähitulevikus järgi vaatama...
Neljas, minu ja Karl Johanni jaoks kolmas film oli aga vist siiski liiga hingeminev. Kuulus "Titanic" oleks ehk võinud veel paar aastat oodata. Lõpus nutsime kõik, Karl Johann püüdis küll valjuhäälselt kommenteerida, et "see kõik on üks filmitrikk", aga no ega siis asjata ühtteist Oscarit anta! Muusika, vapustavalt hea ülesehitus, inimsaatuste traagika, täiesti tühisteks osutunud materiaalsed väärtused- ning armastus, see kõige alus, lihtsalt puudutab... Loviisa ja Lisann ei saanud väga pikalt nuuksumist järele jätta. Seepärast mõtlengi, et ehk oli liiga vara...
Kõige ülalkirjutatu valguses on siiski hea, et aeg kulgeb nagu ta kulgeb. Igas lapse arenguperioodis on rõõme ja vaeva, ilu ja valu. Päris asjadest rääkimine, kasvõi ühise filmiõhtu kaudu, on nüüdsest juurdetulnud osa meie kooskasvamise loos.
Rikastav ja lähendav.

Uusaastasoovid ja lubadused

Head uut aastat!
Huvitav, et mul on tavaliselt aastavahetuse paiku pisut harras meeleolu, aga sel aastal tundub kõik kuidagi helge ja selge. Tegime oma laiemas pereringis 2018. aastast kokkuvõtte, valisime kõik oma Aasta Inimese, Aasta Sündmuse, Aasta Teo, Aasta Paiga ja (khmm) ka Aasta Prohmaka. Nii vahva oli seda kõike teistega jagada! Ka aastavahetus oma kalli pere seltsis oli täpselt see, mida tõeliselt vajasin ja nautisin.
Täna aga korraldasime lastega mõttetalgud Uusaastasoovide ja/või lubaduste asjus. Igaüks pidi omad paberiribale kirja panema ning tühja šampusepudelisse libistama, et järgmisel uusaastal nende täitumist üheskoos (või ükshaaval, kuidas keegi soovib) kontrollida.
Naljakas, et minu paberile tuli oma kakskümmend lubadust (õigem oleks vist öelda "ärategemisetahtmist") ja soovi, mille täitumist väga ootan. Selgus, et see on üüratu arv, sest näiteks Helise kirjas oli kuus ja Karl Johannil kolm ühikut. Eks ma siis nüüd istun oma soovihunniku otsas ja vaatan, mis saama hakkab! Teab, kas varsti enam nii helge tundubki, kui kohe käiseid üles ei kääri ja tegutsema ei hakka! (Ütlen sosinal, et õnneks sai pudelisse libistatud ka puhkusega seonduvat!)
Kohe huvitav on olla!