Reede, 4. jaanuar 2019

95

Juba oma kakskümmend aastat viib 3. jaanuar mind ajas tagasi päevadesse, mil au sees olid kodused salongiõhtud ning soliidsed härrad ja prouad võisid elavate esituste taustal sundimatult vestelda nii muusika kui kunsti teemadel. See aeg toob tänapäeva Tubina ja Elleri, kunstnik Võerahansu ringkonna ning isegi Laidoneri ja teised toonased riigimehed. Hämmastav, et praeguses maailmas saab olla keegi, kes võib nii muuseas pillata, et on üht või teist esimese vabariigi aegsetest ühe või teise valdkonna suurkujudest isiklikult tundnud...
Sillaks selle kauge aja ja tänapäeva vahel on mu armas Õpetaja, kel täna, 3.jaanuaril täitus 95 eluaastat. Tema sünnipäevad on alati aastale väärikaks alguseks, kuna viitavad erilise aktsendiga sellele, mis on tõeliselt oluline, mis viib inimest tema vaimsel teel edasi. Jututeemad, mis selles lugupeetud, aga igati lõbusas seltskonnas üles võetakse, ei muutu kunagi labaseks, ei kanna ealeski mõttetut klatši, on sügavalt lugupidavad ja vaagivad ja mis peamine- ülistavad seda, mille loomiseks on Looja välja valinud üksikud, kuid mille tundma õppimiseks oleme võimelised me kõik. Pean tunnistama, et minul on vaid käputäis haritust, olgu see siis kunsti, kirjanduse või oma eriala, muusika, valdkonnas. Mida enam aga eakamaid ja tarku inimesi kuulata, seda enam tekib uudishimu, õppimistahet ja kogemise soovi. Näiteks on mulle siiani harjumatu, et kes tahab, istub klaveri taha ja lihtsalt mängib. Ja tahtjaid jagub, igal tasemel. Minu, nõuka-aegse lapsepõlvega inimese jaoks on muusika siiani mõneti seotud hinnangute andmise, halb või hea olemise ja muu säärase prahiga, mis mu mõistuse halvab ja klaveri taha istumise võimatuks teeb. Eriti, kui on kümneid väärikaid kuulajaid. Kui palju on üldse jäänud tänapäeval kodusid, kus ühine musitseerimine on elu loomulik osa? Ma ei mõtle purjuspäi lorilaulude jorutamist (kuigi isegi see kipub vist soiku jääma).
Kodused salongiõhtud, koos musitseerimine ja vestlused kunstist, olid osa kunagisest kõrgkultuurist. Sellele mõtlemine tekitab mingi seletamatu igatsuse. Kui vähe me tõeliselt kasutame oma arengupotentsiaali, kuidas topime selle üha enam ja enam prügi täis. Kas ei ole sisemise tühjustunde tekkimise juured just siin? Me ei oska enam kuulata ega vaadata.
Seda väärtuslikumad on need 3.jaanuaril veedetud tunnid. Taas Schubert, taas Liszt, taas Sibelius. Aga ka operett. Või tänapäeva-looming. Mis iganes kaunist.
Olen neil hetkil õnnelik. See on maailm, kuhu sooviksin sagedamini kuuluda. Isiklike takistuste kiuste. Me kõik väärime parimat. Ilusaimat.
Tegelikult õpetab mu Õpetaja mind läbi nende 3-ndate jaanuaride siiani. Ta avab igal aastal ukse ja näitab. Kui lõpmata tänulik ma olen!
Ainult... kas ma ise suudaksin murdosagi sellest kunagi järele teha? Mulle väga meeldiks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar