Neljapäev, 3. jaanuar 2019

Filmiõhtud

Kui ühest küljest kipun vahel nostalgitsema teemal "kuidas küll mu lapsed juba nii suureks on kasvanud!", siis teisest küljest hakkab minu elu just tänu sellele, et nad juba nii suureks on kasvanud, üha enam ja enam "inimese" omaga sarnanema.
Võtame näiteks filmid. Ausalt öeldes ei ole ma juba vähemalt viis aastat telekat vaadanud. Ka kinoinimene ei ole ma kohe üldse. Aga palun väga- aastavahetusel on olnud lausa 3 filmi, mida otsustasin koos lastega nautida, sest üksi olnuks ju palju igavam ja nüüd nad juba mõistavad (kui üht-teist juurde selgitada). Neljandat, samuti minu soovitatut, vaatasid tüdrukud sõbranna juurde ööbima jäädes.
Esimest neist filmidest, "Astrid Lindgren- rääkimata lugu", olin ise kinos näinud. Soovisin, et lapsedki saaksid osa selle vapustava naise karmist, kohati lausa ahastamapanevast elust, kus oli nii palju valu, häbi ja pisaraid. Kas pole ilus ja märgiline, et just läbi kannatuste hakkad nägema seda, mis on tõeliselt tähtis? Ja milline rikkus on osata seda kõike oma lõputult fantaasiarikastesse raamatutesse kirja panna! Meil pole vist enam ainsatki lugemata Lindgreni raamatut...
Lastele see film meeldis. Ainus, mida nad ei mõistnud, oli see, miks armus noor Astrid "nii vanasse mehesse". Jah, küllap nende vanusevahe oligi üüratu, aga laste silmis täielikku mõistmatust nähes taipasin, et nende arvates oli too mees ikka rauk mis rauk!
Teine film rääkis Whitney Houstoni traagilisest elust. Kuna Whitney oli üks minu teismeea vaieldamatutest lemmikutest ning tema lauluga "I will always love you", meenub mulle nii mõndagi, soovisin seda ka oma vastkümnestega jagada. Trio meelest oli see, mida alkohol ja narkootikumid ühe noore paduandeka naise ja tema tütrega tegid, "lihtsalt jube" ja pidime pikalt arutama, miks inimesed, ka väga jõukad, ikkagi mõnikord seesuguse tee valivad. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja suudame oma probleeme lahendada just nii, nagu seda meile lapsepõlves normaalsusena pakuti. Oli normaalsust vähe, ei ole ka täiskasvanu maailm turvaline paik...
Kolmandat filmi, "Seltsimees last", vaatasid tüdrukud, nagu juba mainisin, sõbranna juures. Mina nägin sellegi vapustava linateose sügisel kinos ära. Nüüd siis arutasime, kuidas see küüditamine ikka täpselt käis, miks Leelo ema nii pikaks ajaks Siberisse jäi ja miks talle mitte midagi ei räägitud. Arvan end seda teemat üsna hästi teadvat ja juttu jätkus kauemaks. Lapsed hääletasid filmi tõsiseks, kuid heaks. Eriti liigutav olevat olnud too kaisukaru äratoomise koht. Mind ennast puudutas enim filmi sõnatu lõpp. Karl Johann, ajaloohuviline, peab "Seltsimees lapse" lähitulevikus järgi vaatama...
Neljas, minu ja Karl Johanni jaoks kolmas film oli aga vist siiski liiga hingeminev. Kuulus "Titanic" oleks ehk võinud veel paar aastat oodata. Lõpus nutsime kõik, Karl Johann püüdis küll valjuhäälselt kommenteerida, et "see kõik on üks filmitrikk", aga no ega siis asjata ühtteist Oscarit anta! Muusika, vapustavalt hea ülesehitus, inimsaatuste traagika, täiesti tühisteks osutunud materiaalsed väärtused- ning armastus, see kõige alus, lihtsalt puudutab... Loviisa ja Lisann ei saanud väga pikalt nuuksumist järele jätta. Seepärast mõtlengi, et ehk oli liiga vara...
Kõige ülalkirjutatu valguses on siiski hea, et aeg kulgeb nagu ta kulgeb. Igas lapse arenguperioodis on rõõme ja vaeva, ilu ja valu. Päris asjadest rääkimine, kasvõi ühise filmiõhtu kaudu, on nüüdsest juurdetulnud osa meie kooskasvamise loos.
Rikastav ja lähendav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar