Õppimise teema

Ma nii hirmsasti tahaksin, et vahel õpiks lastega õhtuti keegi teine. Tunnen, et oleksin siis palju parem ja rõõmsam ema.
See, et kolmandas klassis üldse nii palju õppida antakse, on omaette teema ja olen kindel, et mitte ainult meie kooli oma. Probleemi teine tahk on aga palju mõtlemapanevam- kas sellise koormusega on võimalik kooliskäimist ka päriselt armastada? Laps panustab ju sinna peaaegu kogu oma ainulaadse lapsepõlve! Mina igatahes enam väga küll trio kooliskäimist ei armasta. Vaat vaheaeg oli tõeliselt mõnus ja lähedusttekitav! Õppeperioodil muundun aga närviliseks ja nõudlikuks nõiaks, kes lapsed mängude keskelt ära kisub ja nad pikaks õhtuks kooliraamatute taha sunnib, asetudes sellega skaala ühte otsa- piinaja positsioonile. Lohutan end mõttega, et tööharjumus peab juba varakult välja kujunema, et keeled on hästi äraõpitavad just nende vanuses ja et kui nad veidigi rohkem keskenduksid, saaksid kõik ülesanded poole kiiremini tehtud. Ainult et... ma ise ka ei usu oma mõtteid. Liiatigi siis lapsed. Ka mänguharjumus on väga vajalik ja kipub tänapäeval liiga ruttu kaduma. Kaheteistkümne aasta jooksul saavad kindlasti kõik vajalikud keeled sulaselgeks ka mõningal määral aeglasema õppetempo juures. Ja keskendumine- teab ju täiskasvanugi, et see on võimalik vaid väsimuse piirini. Triol on see piir õhtuse õppimise ajaks ammu ületatud, asetades nad minu suhtes skaala teise otsa- piinatavate positsioonile. Lähedusest jäävad vaid riismed.
Tegelikult piinan päevast päeva ka iseennast. Kuidas ma sooviksin mõnel õhtul teha pikka lumist jalutuskäiku, viibida omas maailmas, oma mõtete keskel! Kuidas sooviksin uneleda klaveri taga, mängides õrnalt Chopini või Debussy loomingut! Kuidas sooviksin lugeda, kaua-kaua!
Aga kohusetunne tõstab minus pead. Ma pean oma kalleid lapsi aitama. Ma ju soovin neile head haridust üliturvalises koolis. Kuhu ma nad siis paneksin, kui midagi muutma peaksin?
Täna õhtul tundsin, et inglise keele luuletus on liiga pikk. Et matemaatika on praegu küll liiast. Et emakeelt jõuab teha ka nädalavahetusel. Et vene keele sõnade kirjutamine pole hetkel eluküsimus. Olime seks ajaks õppinud poolteist tundi. "Marss, asjad kotti", käsutasin peaaegu, et kurjalt, "ja marss mängima!" Kui mina neid ei kaitse, mõtlesin hetk hiljem tolmuimejaga ringi tuuseldades, ei kaitse neid mitte keegi.
Eelmise õppeaasta kevadaktusel hakkasid mu silmist ühel pealtnäha suvalisel hetkel voolama pisarad. Etendus oli hingeminev ja südamega läbi mõeldud. Nad seal oskavad. Aga mina ei nutnud ilupisaraid. Mulle meenusid järsku need lõputud talveõhtud, kui me aina õppisime, õppisime ja õppisime. Tundsin end kõige selle ilu kõrval järsku uskumatult abituna...