Privaatspaa

Gospa on üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Kuna lapsed mulle kogu suve peale käisid, aga suvise 30-kraadise kuumusega pidasin väheke napakaks spaasse minna, liiatigi et me oma lahes veetemperatuur pikalt 27-kraadi juures püsis, andsin tänase poolpilvisusega viimaks järele. Olen hetkel paremast käest sant kah (tõmbasin trimmerit tööle, sain see-eest küünarnukirebestuse), nii et mingit talutöölooma minust hetkel oodata ei maksa.
Oli see alles äge käik! Olime kolmest sealviibitud tunnist kahel ainsad spaakülastajad. Ühesõnaga, meil oli privaatspaa! Minu erakliku loomuga sobis see lausa suurepäraselt. Trio mitte-nii-väga erakliku loomuga samuti, sest nemad said segamatult praktiseerida edas- ja tagurpidi vette-, rõngasse- ning ujumislaualehüppeid ja mina ei pidanud muret tundma isegi Jossikese keskmiselt kiledama mängu-hääle üle, sest pealtkuulajad ju puudusid.
Spaas on meil lastega alati eri huvid. Minul saunad, neil basseinid. Hea, et nad juba ometi nii suureks on kasvanud, et ma neil pidevalt kannul ei pea käima, mõtlesin mõnusas rahus ja ihuüksi sanaariumimaratonil tiksudes. Eelpoolnimetet Jossi hääl annab niikuinii ükskõik mis kaugusest kostvat kinnitust kõik-hästi olemisest.
Lapsed on ikka targad, et mind spaasse vedasid. Puhas ja puhanud emme on ju aldis mitmesugustele läbirääkimistele :)

Värskeltvärvitud lävepakk

Esiteks astus värkeltvärvitud ukselävele Lisann. Ta piidles mu reaktsiooni silmanurgast. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Teiseks komistas värskeltvärvitud ukselävele Loviisa. Ta ehmus oma tegevusest sedavõrd, et hüppas nõelatult üles, koperdas ka teise jalaga läve värvisele pinnale ning jäi ehmunult mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Ma ei jäänud ootama, et Karl Johanngi läve värskele värvile jälje teeks. Blokeerisin sissekäigu toolidele asetatud lauajupiga. Lapsed pidid käima sisse-välja läbi aidaukse. Jätsin läve ööseks lahtiste uste vahele kuivama.
Kolmandaks astus värskeltvärvitud lävele keegi kass. Elegantseid musti käpajälgi oli hulgi värskelt värvitud valgel lävepakul ja valgeid käpajälgi üle kogu veranda. Kass ei jäänud mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, aga rohkem nagu iseendale.
Ma ei teagi enam, kas peaksin kogu läve uuesti üle värvima või on see tühi töö ja vaimu närimine. Metssiga pole ju veel käinud.
Ela siis sellistega!

Mõttemäng

Augusti lõpul on saarel juba üsna vaikne. Oleme teinud trioga igal päeval jalgrattaringi ning kujutage ette- eile ei kohanud me sel tiirul hingelistki! Mängime vahel mõttega, mis oleks, kui elaksimegi päriselt siin. Ka sügisvihmade ja lumetuiskudega. Pikkadel kottpimedatel õhtutel. Harjumuspärasest tunduvalt külmemas toas, ahjukütmine päeva eluliselt vajalikuks osaks.
Küllap elab enamus kohalikke lapsi aastaringselt just sedaviisi!
Triot see julge mõte ei kohuta. Küll aga mind.
Eelkõige juurdlen selle üle, millised oleksid minu ja laste omavahelised suhted. Siin, väikeses talus tekivad pinged eelkõige just olme pinnalt. Ühe lohakus on kõigile hästi paista. Kui abikäsi külge ei lööda, jääb osa vajalikke töid tegemata. Puhtusel on veidi teine tähendus. Ja ajal.
Jah, päriselu siin nõuaks tohutut harjumist ja harjutamist. Võimalik, et ma ei harjukski. Tahaks talveks isesoojenevasse tuppa, samuti vanni, tööle, teatrisse. Muide, siin elades ei teeniks ma oma erialadel sentigi!
Samas lõpetaksin kindlasti poole kiiremini oma igikestva remondi. Teeksin lastele poole tihedamini kodust toitu. Oleksin vähem enesekriitiline ja ei püüdleks nii visalt täiuslikkuse poole. Lööksin rohkem käega.
Ah, olgu nagu on! Ei saa minust praegu talunaist! Kardan ikka päris tõsiselt, et ei saa hakkama. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Aju on aastatega nii seatud, et linnaelu harjumuspärane närvilisus tundub rahustavam.
Õnneks jääb mulle teadmine, et suvel on siinsest paremat paika võimatu ette kujutada...

Enesehaletsus

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".
See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!
Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.
Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.
Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.
Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, (sest ühel korral oli ta ka ise kaudselt naise enesehaletsushoo väljakutsujaks), muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, näitas välja, et tal pole naise haavumisest ükskõik, palus andeks, andis aega (teenija Alva viis ema puudumisel lõunasöögikandiku tagasi kööki) ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".
Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?
Lugesin just Ekspressist paljastust eestlaste tohutust üleaisa löömisest. Mis lähedusest me selliste numbrite juures räägime? Mõelda vaid, et mitte ükski inimene sellistest katkistest peredest ei saa enese lubada "enesehaletsust ülatoas"! Ah et ainult laste pärast ei tasu olla koos? Aga mina ütlen, et just laste pärast peakski eriti agaralt oma suhet parandama! Lugege Lindgreni, siis ehk mõistate.
Ennast haletseda tuleb ka. Kui mujal pole võimalik, siis minu kabinetis. Teen sõnadega pai ja kuulan veel ja veel. Tean, et ajutine lahendus- aga ikka parem, kui mitte midagi...

Kiviaiast, pahaselt

Kiviaeda ladudes tuleb meeles pidada vaid üht- kivi on alati näpust tugevam! Minu näppudest olid täna kivid tugevamad neljal korral. Ega minusugune ju ühest näpukast õpi! Siin ma nüüd istun, suu kriipsuna peas ning hoolega valides, mis sõrmedega arvutiklahve puutuda ja panen kõigile südamele- ärge laduge kiviaeda väsinud peaga ja/või hämaras! Augustiõhtud on küll sumedad, kuid ühtlasi pimedad ning tähelepanu hajumisel võib näpp hõlpsasti kahe kivi vahele või siis ühe kivi alla jääda. Kellele seda jama vaja!
Ja muide- üks õige daam ei laogi mingit kiviaeda...

Mõtteid Naissaarest ja muust

On olnud ilus nädalavahetus.
Pühapäeva vihmamärjal hommikul sättisime end koos lastega laevale, et sõita Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisele.
Mul ei ole Naissaarega "veresidet", ometi on minusse tänu kümnetele sealviibimistele talletunud arvukad aastatepikkused mälestused ning läbi inimeste erinevate lugude ka aimdus saarerahva karmist ajaloost, mis moodustab koos lähimineviku "tuhast tõusmise" ilu ja valuga ühe kauni ja kummalise terviku, mille mõttelise punktina, või lausa "kirsina tordil", võib kindlalt nimetada seda kaunist taasõnnistatud kabelit.
Mäletan meid istumas põrandata hoone poolmädanenud palkidel, ümber spetsiaalselt kokkuklopsitud altari. Muidugi ei juurelnud ma tol hetkel, kas seda õnnetut ehitist saab või on üldse mõtet taastada. Õnneks oli neid, kelle jaoks oli see eluküsimus. Kui kabel sai torni ja põranda, tundus see otsekui ime. Aga veel pikka aega ei tajunud ma seda väge ja elujõudu, mille annab ühele pühakojale selle sees elav Vaim. Aeg oli ju teine, saarel püsiasukaid vaid näputäis ning teab, paljud neist Jumasõna järelegi janunesid...
Naissaar kubiseb lagunenud hoonetest. Nõuka-aegsed sarad istuvad siin-seal nagu lagunenud hambatüükad vanainimese suus. Minus tekitas see tükk aega kõhedust. Murdepunktiks leppimisele ja lähenemisele pean kunagist teatrietendust Naissaare naistest. Too kaunis ja karmihõnguline lugudest ja lauludest läbipõimitud lavatükk tõi mind jupp maad lähemale, mõistmaks, mis siin tegelikult toimus, kui saar sõja tõttu meestest tühjaks jäi ja naiste habrastele õlgadele meeletu koorma asetas. Pole ime, et just Neitsi Maarja seda saart kaitsta võtab...
Kui avastasin kirikunõlvalt pea sadamani kulgeva liivase rannajoone, sain ellu juurde ühe väepaiga. Olen tihti irdunud üksindusse, et üle luidete uidata, saatjaks vaid tuul ja laintemüha. Neid hetki on mulle vaja, et kogeda seda ürgset naist enese sees, kes miljonite mõtetega lämmatatud igapäevaelus päevade, ehk kuudegi kaupa lõputu hakkamasaamise nimel kokkusurutud hammaste tagant välja ei pääse...
Ma ei peatugi pikalt sellel, et pühapäeval väisas Naissaart ka Rootsi printsess ja et tublide inimeste töö sai väärika krooni ja et ma nii mõnigi kord selle pühitsustunni jooksul mõtlesin, kui ilus see kõik on, kui vägev ja kui ebamaine- sest niigi on selge, et Vaim on taas hoones ja Maarja inglid sädelevad päikesevihkudes.
Elu läheb edasi. Paadikiilu alt üleslöövad jõulised lained lükkavad teineteist kalda poole. Silmitsen nende vahuseid harjasid, püüan tabada rütmi ja hingust.
Tunnetada värsket minemist...

                                                                 ***
Eile oli Eesti iseseivuse taastamise päev. Heiskasime lipu. Hakkas sadama.
Puhastasin parasjagu meie mustikametsa-aianurka tüütutest vesikasvudest. Vihm kogus aina hoogu. Mu riided said läbimärjaks, ninaotsast tilkusid piisad, juuksed muutusid läbivettinud salkudeks. Aga ma ei lõpetanud tööd. Tajusin, kui soe ja pehme on see vihm, mille eest olen harjunud varjuma. Kui mõnusalt lõhnab märg sammal! Kui teistmoodi tundub mu aed ja olemine!
Nii kaunis... ja nii kummaline.
Täiesti uus vaatenurk!

Suvemuhulane

Katrin Pautsi raamat "Minu Muhumaa" olevat Muhu inimese (nn. päris muhulase) suhtes kaunis kriitiline. Ma ise seda veel lugenud ei ole, aga mõtteid tekitab too teadmine minus lugematagi.
Mõistan veidi seda tundeskaala nivood, millel autor Muhumaale mõteldes asetseb. Olles praeguseks tüüpiline suvemuhulane- rõõmsameelne ja saarele igatsev, elutseb mu südame salasopis  üks teinegi tunne, mis pärit lapsepõlvest, ajast, mil veetsin saarel oma suvesid. See tunne ongi ehk midagi sarnast "Minu Muhumaa" autori omaga- kuigi vaatenurk on esmapilgul teine ja põhineb hoopis teistel olukordadel ja kogemustel.
Muhu oli natuke nagu keelatud maa. Juba pääs sinna tekitas salapära- nõutud oli ju saareelaniku isiklik kutse ja passiealistele löödi kinnituseks lubav tempelgi passi. (Templi võltsimise õppisin muide ükskord oma toonase peigmehe saarele saamiseks ära. Mäletan hästi, kuidas vene piirivalvurid seda tähtsa näoga uurisid ja minu päris templiga kõrvu tõeseks tunnistasid- mis annab ühtlasi tunnistust mu varjatud andest, kas pole?)
Toonane Muhu oli nagu oma- aga ei olnud ka. Oma oli ta mu isa tõttu, kes on päris muhulane, hoolimata sellest, et viiskümmend viis aastat peagi seitsmekümnest ei ole ta saarel alaliselt elanud. Miski lubab tal laitmatult jätkata muhulaseks olemist viimati poolelijäänud kohast sel hetkel, mil praam Kuivastu sadamakaid puudutab. See fakt kuulub minu jaoks müstika valdkonda.
Võõras oli aga Muhu minu jaoks ärevuse ja südamevärina tõttu, mida iga suve hakul enne sinnaminekut tundsin.  Tahtsin üliväga Muhusse minna, aga tagantjärgi mõeldes tuli mul õigustatud sealolemise luba emotsionaalselt "välja teenida"- trikk, mis eeldas näitlemis- ja mis seal salata, pisut ka manipuleerimisoskust. Teades, et ma ei ole "päris oma", tegelesin paaniliselt "päris oma" mängimisega. Olen südamest tänulik, et minuga mängiti kaasa- kuni täiskasvanueani. See päästis mu suved ja tõi mind kodusaarele tagasi nüüd, mil toonasele tagasi mõeldes oma lapse-osavust küll imetlen, kuid ühtlasi ka ohkan. 
Enamus isapoolsest suguvõsast ülalmainit' "omaksolemise" mängu ei vallanud. Võibolla see oligi teatud põhjustel vaid minu privileeg. Kahjuks jäi nende jaoks tagasitee saarele ootuspäraselt suletuks. Mu kujutlustes elavnevad aga aeg-ajalt erinevate sugulaste lood ja legendid, jah, need käsitlevad küll vaid ühe talu eluolu, kuid ilmselt sedakaudu põimuvadki sama ühisosaga, mis mulle "Minu Muhumaa" raamatu autori loo lugematagi mõneti mõistatavaks teeb. 
Suvemuhulase maailm on siiras ja helge. Minu taluni viiv roobastee on hommikuti kastemärjalt helklev, õhtul loojuva päikese poolt üle kullatud. Olen tänulik iga päeva ja iga tunni eest, mida saan siin õnnest tulvil südamega ja koos oma armsatega veeta. Kõik need mälestused, jutud ja müüdid on täna otsekui mingis vanas, kulunud maailmas. Too vähimagi enesekindluseta kõhetu tüdruk, kel tuli toona olukorraga suhestumiseks end kõvasti juhmimaks näidelda, elab küll minu sees edasi, aga oskab juba ilusasti "tänan, ei!" öelda.
Mul on hea meel, et me kasvame. Et meil tuleb elukogemus, et piirid lähevad paika, et tähtis eristub tähtsusetust. Et dokumente ei pea võltsima. Elu samuti mitte.
Ja kolm korda päevas saab käia ujumas.
Nagu toona...