Mäesuuskadel

Ma olen päästetud! Kõik trio liikmed on nüüd mäesuuskadel!
Ütlen ausalt, et kui kogu kambaga Kuutsemäele jõudsin, oli mul korraks nutt kurgus. Siin ma nüüd olen, mõtlesin, üksi kolme lapsega. Kui keegi neist kukub või end vigastab, mis siis saab? Kes jälgib teisi, kui ühega tegelen? Kas ma olen normaalne, et meile sellise pereürituse korraldasin?
Õnneks oli mul oidu kõigile lastele esimeseks tunniks suusatreener tellida. Jah, teadsin, et poiss sõidab päris hästi ja Loviisagi ei anna alla, aga minu meelerahu huvides oli see siiski hädavajalik. Lisann õppis eelmisel aastal vaid ohutu kukkumise ära, seega tema pärast muretsesin enim.
Kõik läks õnneks tõusvas joones. Karl Johann ja Loviisa said tunni lõpus treenerilt heakskiidu sõita kus iganes ja vajadusel ise oma tehnikat trimmida. Lisannilegi anti lootust- veel veidi ja temagi võib minna suurele mäele. Olin "veel veidiga" kohe nii nõus, et tellisin talle teise suusatunni jutti, mõeldes, et eks me siis pärast kahekesi vaikselt kulgeme. Kui aga tunni lõppedes Loviisa ja Jossiga suusaõppe maja juurde vuhisesime, teatas treener pidulikult, et Lisann hakkas ilusti sõitma ja on juba mitu korda suurelt mäelt alla liuelnud. See tundus uskumatu!
Seal nad kimasid, mu kallid lapsed, riburadapidi. Ja minu süda hüppas rõõmust! Mõelda vaid, lõpuks ometi saan nad rahuliku südamega oma meelis-talispordiala nautimisse kaasata ja varsti ehk koos nendega ka kaugemaid suusareise planeerida!
Sel viisil on isegi talvel jumet!

Lumises Tartus

Olen praegu Tartus. Kogesin taas, et selle linnaga on mul mingi eriline side. Mul pole ju Lõuna-Eestist ainsatki juurt, aga siin on alati nii hea olla!

Jalutasin tasases lumesajus läbi vanalinna. Peaaegu mitte kedagi ei olnud liikvel. Suured lumeräitsakad sädelesid langedes tänavavalgustuse ja jõuluajast puudel rippuvate kaunistuslampide valgusvihkudes. Mu saapad kriuksusid värkselt sadanud lumekihil. Möödusin ülikoolist, mis ilmus mu ette väärikas valgustuses, suured valgustatud sambad lisamas majesteetlikkusele kaalu. Ja imelised langevad helbed jällegi kergust.

Verneri kohvikust kostus summutatult Edith Piafi. Ühe akna juures istusid kaks ilusat naist, üks neist beebiootel. Teise akna juures kudrutas armunud paar, veiniklaasid ees. Minu peegelpilt koos langevate lumeräisakatega moodustas kohviku sisemusega mõnusalt romantilise virrvarri.

Raekoja katusel pärlendas korrektne kaunistuste rida. Ka torn oli väärikalt valgustet, andes hoonele postkaardi ilme. Lumehelbeid langes kui sädelevaid kristalle muinasjutust "Hõbesõrg". Ja mina selle keskel!

(Ülo Õuna skulptuuri) "Isa ja poeg" sumpasid Küüni tänaval jalgupidi lumes, mõjudes märksa maisemalt, taustaks "Ristiisa pubist" kostev rock'n'roll ja vallatult keerlevad helbed. Kaubamaja ähvardav kandiline kogugi pehmenes lumesaju sädelevas tantsus.

Emajõgi oli päris jääs, isegi silla all ei mustendanud lahtisi veelaike. Kauni vastremonditud Kaarsilla proportsioon keskis pimedusest esile taaskord tänu maitsekale valgustusele. Helise kunagises kodus sealsamas silla kõrval olid aknad valged. Seal elab nüüd keegi teine. Seisatasin korraks oma mälestustes, juureldes aja läheduse ja kauguse paradokside üle, lumehelbed langemas näole, mõni takerdumas ripsmeilegi, sulades pärlendavaks pisaraks silmanurgas.

Korraga taipasin, et selles linnas on ju sündinud nii palju head. Armastasin siin käia enne kolmikute sündi. Helise suurekssaamine ja pesast väljalendamine toimus just siin. Minu eneseleidmine läbi hingehoiuõpingute- jällegi siinsamas, otse Raekoja kõrval. 

Valgusketid olid platsile otsekui kauniks katuseks. Tornikell lõi esmalt neli tumedat täistunni-, seejärel kümme heledamat kellaaja-põmm'i. Tudengid suudlesid lumesajus ennastunustavalt.
Tahaksin ka ise siin linnas kunagi armunult suudelda, käsikäes mööda kohvikuid kapata, Pirogovi juurest üles Toomemäele joosta, šampanjat juua, lihtsalt olla. Kuidagi liiga kiire on siin alati...
Aga tänased hetked vaikses lumesajus olid lihtsalt võrratud!
Ses kaunis muinasjutus mõeldud mõtetel on kindlasti võlujõud...

Eesti naised

Minu meelest on Eesti naised ühed head ja tublid naised. Kuulen ma seda siis kliendilugude kaudu või näen sõprade-tuttavate pealt- kõik räägib ilusate, tarkade ja südamlike inimeste kasuks, kelle suhtes tekib siiras poolehoid. (Noh, klientide puhul hoian siiski mõlema partneri poole, soovides kogu hingest ja kõikide oma teraapiatehnikate abil, et nad muutuksid taas teineteise suhtes nägijaiks). On väga puudutav, et kõik inimesed igatsevad tegelikult salamisi ühte ja sama asja- sügavat lähedust oma armsatega, eriti selle ühega, kes peaks peaks seisma teistest eespool ja olema see kõige-kõige tähtsam.
Elu läheb aga tihtilugu kuidagi teisiti.
Nii rabab eesti naine kogu hingest laste suunal. Ta on tõeliselt vapustav ema! Vähesed saavad ju seda kõike vaid kodu kõrvalt teha. Ikka käiakse pikki päevi tööl, aga sealt vahelt või peale seda viiakse-tuuakse- õpitakse- treenitakse- söödetakse- pestakse- hoolitsetakse- paitatakse, ühesõnaga armastatakse. Kohe väga. Vahel kaob jaks ja kannatus- aga kellel siis ei kaoks! Reeglina on neil tublidel emadel siiski väga tublid lapsed. Emaarm on tõesti kaunis ja kõikesuutev.
Ka kodu suunal panustab eesti naine tihtilugu katkemiseni. Vähesed suudavad käega lüüa või ülesandeid lähikondlastele delegeerida. Tublide emade pered elavad puhastes tubades ja söövad tervislikku toitu, tihti märkamata, et ema on vaimse ja füüsilise katkemise äärel, milliselt pinnalt on muidugi ka tülid ja sõnelused kerged tulema. "Tühja tassina" kaua ei naerata...
Oma tööl on need tublid ja targad naised tihtilugu väga väärtustatud. Ja kes siis ei ihkaks minna paika, kus temast peetakse? Nii ei tee eesti naine ka tööelus järeleandmisi. Ta töötab pikalt ja kirega.
"Ma olen väga lugupeetud, mind kiidetakse ja mulle öeldakse iga päev tunnustavaid sõnu," ütles üks hea naine mulle nõustamisruumis. "Ainult, et...," lisas ta nutma puhkedes, "ma tahaksin, et neid sõnu ütleks mulle mu oma mees. Tema aga ei tee seda mitte kunagi!"
Kunagi ta mees kindasti tegi seda. Sellest võib olla lihtsalt möödunud väga kaua aega.
Eesti naine armastab oma meest väga. Ta on truu ja ustav. Ta vaatab oma mehe suunal igatsevate silmadega ja ihaldab teda. Ainult, et ta ei ütle seda eales. Tal on hästi meeles kõik need korrad, kus on tundnud end reedetuna, üksijäetuna ja kaitsetuna. Nii suudab ta vaid tühja-tähja üle näägutada, sisemuses haigutamas sügav hirm veel suurema haigetsaamise ees.
Kui ma olen tublim, võib ta mõelda, siis mu mees märkab mind. Aga ma ei suuda ju enam tublim olla, ahastab ta viimaks- ning mu mees ei ole ikka minuga...
Ega asjade sõrmenipsuga muutmiseks ühest nippi polegi. Tubliduse muster jookseb enamikes peredes juba sõjaajast, kus naised jäidki üksi ja pididki kõigega ise hakkama saama. Mäletan liigutavat teatritükki Naissaare naistest, kes sõja ajal üksijäänuna võitlesid kalapaatides tormiga, sest lapsed nõusid süüa, nad olid teineteisele arstiks ja ämmaemandaks, mis parata, matsid ka surnud.
Tolle ajastu surmahirmu kogen ehmatavalt palju ka täna. Just võimaliku kaotusevalu valguses ei julgeta ehk rääkida päris asjadest, suunatakse kogu oma energia mujale ja elatakse kuidagiviisi, külg-külje kõrval oma elud lõpuni.
Naiselikkuse vägi jääb aga sel viisil elades kinni. Elujõu allikas kuivab ära. Kogu me ürgne jõud ja esiemade tarkus, mis saab vallanduda vaid läbi meheliku väe, viies sügava läheduse ja julge haavatavuseni, jääb puudutamata.
Tubli eesti naine peaks vaatama olukorrale silma. Jah, ta lapsed, kodu ja töö vajavad teda väga, vajavad iga hetk. Elu sunnib peale, pole parata. Aga kõik hetked, mida eelmainitute arvelt näpistada oma tunnetest arusaamise ja nende ausa väljendamise hüvanguks, jagades end ainsa inimesega, kes meid tegelikult tervendada saab- oma partneriga- pöörduvad paradoksaalsel moel ka kõige muu kasuks. Rääkimata võimalusest taaskogeda kaotatud armastust. Kui me, harukordsed naised, seda ainult julgeksime...

Paastun

Muidugi paastun! Mis see nelikümmend päeva Kristuse kannatuse kõrval siis ära ei ole! Kaks asja millest kindlalt loobun, on sotsiaalmeedia ja nisujahu. Liha asemel tarvitan kala ja magusat luban enesele korra nädalas. Ka halvad mõtted püüan peast pühkida.

Paremaks inimeseks kasvamine ei peaks loomulikult toimuma vaid kannatusajal. Muul ajal pole aga paraku nii lihtne ja veenev enesel kratist haarata...

Sõbrapäev

Sõpradega on mul kohe kindlasti vedanud! Nad on alati olemas ja nad on alati minu poolt! Muide, sõprussuhetes pole see üldse väheoluline! Kui ikka viskled parasjagu suures ja segases suhetepuntras, ei oota sa ju sõbralt süüdistusena mõjuvat arutelu iseenda osakaalust säärase olukorra väljakujunemisel, vaid ikka siirast toetust. Ka lause "sa käitusid ogaralt, aga ma olen ikka sinu poolt", on igati asjakohane. Küllap sõber juba sõbra kiiksusid teab ja just sellisena on teda ka oma lähikondlaseks valinud.

Iseäranis hea meel oli mul aga kogeda sõprade toetust, kui mind läbi ühe FB postituse (loodetavasti kogemata) valusalt riivati. Kuigi see kirjutis puudutas peaaegu veerandsaja aasta tagust aega, on mõtlematul viisil väljaöeldud sõnadel uskumatu võime vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Muidugi mitte samal moel, kui toona, kuid vastikult ometi...

Ütleme kujundlikult: kui sa oled oma uue ja hinnalise autoga kellegi kunagi ammu-ammu omal süül vigaseks kihutanud, siis ei kirjuta sa keskkonnas, kus ka see sandistatud inimene või tema lähedane on lugejate seas- "kus toona alles vedas, sain endale tõelise "paugupilli", tänagi kütab nii, et toss taga!" 

Kuule, selle sõiduga kaasnes ju õnnetus, tahaks mäletajana hüüda, kas pole? Ka siis, kui haigetsaanu on tervenenud, kangastub tal toona kogetud valu selliste sõnade peale tingimata uuesti. Milleks nii teha?

Mu sõbrad õnneks mõistsid, mida tundsin. Kes mõistis, kustutas end ka ta sõbralistist. Ma ei ole kättemaksuhimuline- aga see liigutus nende poolt liigutas mind väga.

Nüüdseks olen muidugi jälle rõõsa ja roosa, kuid see kogemus oli vägagi ehmatamapanev- hingehaavadest tervenemine on niisiis võimalik küll, aga nad jäävad ka mälestustes palju õrnemaks kohaks, kui positiivsena kogetu. Pealtrampimine ei sobi neile kohe kindlasti mitte- hakkavad uuesti veritsema nigu niuhti.

Oma sõprade üle olen aga iseäranis uhke-ka nende üle, kes ülalmainitud loost üldse midagi ei tea :)

Maalin meest

Olen ikka pildil koos lastega. Ühe, kahe, kolme või koguni neljaga. Täna aga katsetan maalimist ning pildile peaks ilmuma Mees.
Ütlen kohe ära, et mu käed värisevad. Olen juba lapsest saati teadnud, et mu joonistusoskus on pehmelt öeldes kesine. Tean, et sellist vastutustikast pilti on üsna vastutustundetu ette võtta, aga ma teen seda siiski. Minu ees laual on kakskümmend kuus eri suurusega pintslit, kõige peenemad neist välistan eos, ajades süü Mehe veidi tahumatule välimusele, mis ei vajagi udupeeneid tõmbeid.
Niisiis- pea. Uhh, oodatult lopergune. Siiski piisavalt jõulise lõua ja targalt kõrge otsmikuga. Oodatava kerepikkuse kohta liiga suur. Minu näo kõrval imelikult pikergune. Tahaks roheliseks värvida, oleks valmis kurk! Itsitan veidi, siis jätkan.
Silmi ma oskan hästi! Siiski tuleb üks neist tunduvalt väiksem ja jookseb veidi laiali, kui teda kohendan. Kaardus ripsmed, mis ükshaaval üle kujutletavate laugude küünitavad annavad Mehele veidi lehmaliku ilme, siiski on ta pilgus ka mõningast teravust. Jätan silmad erkroheliseks, sest värvide segamine pole samuti mu tugevaim külg ning kardan paaniliselt määrdunud hallikaspruunikat tooni, mis rikuks kogu pildi. Kulmud olgu pigem kõrgel ja imestunud, kui madalal ja kortsus. Nii.
Nina on oodatult õudne. Ma ei saa aru inimestest, kes oskavad pilti ninaga mitte ära rikkuda. Minu Mehel on igatahes olnud kas siis nooruses või lausa hiljaaegu õige mitu ninaluumurdu. Pean leppima.
Aga suu muidugi naerab! Punane nagu laste joonistusel. Ei, hammastega ma teda piinama ei hakka, õigupoolest ei eralda ma isegi üla- ja alahuult. See Mees peab küll suu, kui vaja!
Juuksed. Mingit pahmakat ma talle igatahes küll ei tee! Näh, külgedelt tuli nagu talupoeg, tukk aga jäi väheldane, vaat et kiilas. Sopsutan veidi salke juurde. Värv pole kiita ning kuivades võtab eriti ebamaise ilme, kuid sellega tuleb leppida. Kõrvad teen vaid osaliselt paistma, sest nende ülaosa ei oska ma peadligi maalida, harali hoidvatega ei tahaks aga leppida.
Kael on murdepunkt. Tuleb tavaliselt kas hullult jäme või vastupidi- pliiatsisarnane. Minu Mehel jääb see pikaks ja peeneks nagu luigel. Nii hapra kaela otsas saab suur kurk-pea püsida vaid pildil. Päriselus tuleks mul seda kätega toetada ja vastavalt enda (või vahel ka tema) soovile paremale või vasakule pöörata.
Õlad tulevad laiad ja kandilised. Üks õlg jääb mind otsekui toetama ja see täitsa meeldib mulle! Pealegi säästab selline asetus ühe käe joonistamisest, mis jääb lihtsalt minu selja taha. Teise käega on muidugi raskusi. Käed lähevad mul alati proportsioonist välja. Muidu võiksid mehelikud käed olla lihtsalt veidi musklis, minu Mehe käsi näeb aga pildil välja nagu hiiglaslik labidas, millega Muhus hea kraavi õgvendada. Ma ei hakka talle ülikonda joonistama, vabaaja-särgist täiesti piisab.
Õnneks paistame pildil vaid pihani. Ette võib niisiis kujutada täiesti korralikke jalgu. Nii minu, kui tema omi ja kellelgi pole piinlik.
Lõpuks jääb veel viimase meeleheitlik katse saavutada Mehe näole normaalset nahatooni, mis lõpeb sellega, et ta näib kannatavat mingi seniavastamata nahatõve käes. Aga üldjoontes ta mulle meeldib. Ikkagi ise tehtud, lihtne ja siiras ning minuga pildil.
Võin rahuga minna pintsleid pesema.

See talv...

... on hoopis teistsugune.
Sel talvel tunnen korraga, et olen saanud tugevaks. Olen saanud korraga nii tugevaks, et julgen rääkida isegi nõrkusest! Ning naerda kogu heliredeli ulatuses.
Kui see pagana H. poleks mu ellu tulnud, ah, ega ma siis ei olekski, käed puusas, üle oma naiselikkuse läve suutnud astuda. Oleksin juba ammu enne lävepakuni jõudmist iseenese seelikusabasse takerdunud, silmad maha löönud ja tagatuppa taandunud.
Kuna aga see pagana H. oli mu niigi hajevil pea korralikult sassi ajanud, tundus mõneti hea jälle kogu eheduses olemas olla. Muidugi kandis see pagana H. kõiki neid omadusi, millest peaksin neljakümnendates eluaastates naisena nagu katkust hoiduma, ometi suutis just see pagana H. läbi kujutletavate guaššvärvide, mida ta lõdva käega mööda mu olevikku laiali plätserdas, tekitada mu teele värvilaigulise visiooni, millest ma enam sammugi ei tagane, mis ei sea eeltingimuseks raudtugev olemist, vaid mis keskendub pigeb arguse ja julguse dilemmale. Edasi või tagasikäigule. Reetlik värvine jäljerida näitamas tema enda valiku suunda, mis polegi enam oluline ja on üpris hõlpsasti mahapestav...
Meie elus juhtub palju asju otsekui kogemata. Hiljem mõistame- kui enne hukka ei mõista- miks. See mõistulugu meenutagu mulle aga  lauselõiku, mis viimasest jutlusest väga meelima hakkas: "kui ma ka iga kord haiget saaksin, ei loobuks ma armastamast, sest sellega salgaksin lausa kaks kolmandikku iseendast." Kuigi  “kui” muudab selle lause täiesti tingimuslikuks, kätkemata endast piiskagi absoluutset paikapidavust, tundub mulle üha sagedamini, et paljud inimesed ongi iseendast igaks juhuks vaid kolmandiku alles jätnud...

Ahjaa- kui mu lähisugulane H. oli selle pagana H. kaela kahekorra käänanud ja ta pea lipuna ta enese majakorstnat kaunistas, läksin vaikselt räästa alla ja sosistasin "aitäh". Ülalt kostus vaid kolinat...