Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Sõbrapäev

Sõpradega on mul kohe kindlasti vedanud! Nad on alati olemas ja nad on alati minu poolt! Muide, sõprussuhetes pole see üldse väheoluline! Kui ikka viskled parasjagu suures ja segases suhetepuntras, ei oota sa ju sõbralt süüdistusena mõjuvat arutelu iseenda osakaalust säärase olukorra väljakujunemisel, vaid ikka siirast toetust. Ka lause "sa käitusid ogaralt, aga ma olen ikka sinu poolt", on igati asjakohane. Küllap sõber juba sõbra kiiksusid teab ja just sellisena on teda ka oma lähikondlaseks valinud.
Iseäranis hea meel oli mul aga kogeda sõprade toetust, kui mind läbi ühe FB postituse (loodetavasti kogemata) valusalt riivati. Kuigi see kirjutis puudutas peaaegu veerandsaja aasta tagust aega, on mõtlematul viisil väljaöeldud sõnadel uskumatu võime vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Muidugi mitte samal moel, kui toona, kuid vastikult ometi...
Ütleme kujundlikult: kui sa oled oma uue ja hinnalise autoga kellegi kunagi ammu-ammu omal süül vigaseks kihutanud, siis ei kirjuta sa keskkonnas, kus ka see sandistatud inimene või tema lähedane on lugejate seas- "kus toona alles vedas, sain endale tõelise "paugupilli", tänagi kütab nii, et toss taga!" 
Kuule, selle sõiduga kaasnes ju õnnetus, tahaks mäletajana hüüda, kas pole? Ka siis, kui haigetsaanu on tervenenud, kangastub tal toona kogetud valu selliste sõnade peale tingimata uuesti. Milleks nii teha?
Mu sõbrad õnneks mõistsid, mida tundsin. Kes mõistis, kustutas end ka ta sõbralistist. Ma ei ole kättemaksuhimuline- aga see liigutus nende poolt liigutas mind väga.
Nüüdseks olen muidugi jälle rõõsa ja roosa, kuid see kogemus oli vägagi ehmatamapanev- hingehaavadest tervenemine on niisiis võimalik küll, aga nad jäävad ka mälestustes palju õrnemaks kohaks, kui positiivsena kogetu. Pealtrampimine ei sobi neile kohe kindlasti mitte- hakkavad uuesti veritsema nigu niuhti.
Oma sõprade üle olen aga iseäranis uhke-ka nende üle, kes ülalmainitud loost üldse midagi ei tea :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar