Teisipäev, 13. veebruar 2018

Maalin meest

Olen ikka pildil koos lastega. Ühe, kahe, kolme või koguni neljaga. Täna aga katsetan maalimist ning pildile peaks ilmuma Mees.
Ütlen kohe ära, et mu käed värisevad. Olen juba lapsest saati teadnud, et mu joonistusoskus on pehmelt öeldes kesine. Tean, et sellist vastutustikast pilti on üsna vastutustundetu ette võtta, aga ma teen seda siiski. Minu ees laual on kakskümmend kuus eri suurusega pintslit, kõige peenemad neist välistan eos, ajades süü Mehe veidi tahumatule välimusele, mis ei vajagi udupeeneid tõmbeid.
Niisiis- pea. Uhh, oodatult lopergune. Siiski piisavalt jõulise lõua ja targalt kõrge otsmikuga. Oodatava kerepikkuse kohta liiga suur. Minu näo kõrval imelikult pikergune. Tahaks roheliseks värvida, oleks valmis kurk! Itsitan veidi, siis jätkan.
Silmi ma oskan hästi! Siiski tuleb üks neist tunduvalt väiksem ja jookseb veidi laiali, kui teda kohendan. Kaardus ripsmed, mis ükshaaval üle kujutletavate laugude küünitavad annavad Mehele veidi lehmaliku ilme, siiski on ta pilgus ka mõningast teravust. Jätan silmad erkroheliseks, sest värvide segamine pole samuti mu tugevaim külg ning kardan paaniliselt määrdunud hallikaspruunikat tooni, mis rikuks kogu pildi. Kulmud olgu pigem kõrgel ja imestunud, kui madalal ja kortsus. Nii.
Nina on oodatult õudne. Ma ei saa aru inimestest, kes oskavad pilti ninaga mitte ära rikkuda. Minu Mehel on igatahes olnud kas siis nooruses või lausa hiljaaegu õige mitu ninaluumurdu. Pean leppima.
Aga suu muidugi naerab! Punane nagu laste joonistusel. Ei, hammastega ma teda piinama ei hakka, õigupoolest ei eralda ma isegi üla- ja alahuult. See Mees peab küll suu, kui vaja!
Juuksed. Mingit pahmakat ma talle igatahes küll ei tee! Näh, külgedelt tuli nagu talupoeg, tukk aga jäi väheldane, vaat et kiilas. Sopsutan veidi salke juurde. Värv pole kiita ning kuivades võtab eriti ebamaise ilme, kuid sellega tuleb leppida. Kõrvad teen vaid osaliselt paistma, sest nende ülaosa ei oska ma peadligi maalida, harali hoidvatega ei tahaks aga leppida.
Kael on murdepunkt. Tuleb tavaliselt kas hullult jäme või vastupidi- pliiatsisarnane. Minu Mehel jääb see pikaks ja peeneks nagu luigel. Nii hapra kaela otsas saab suur kurk-pea püsida vaid pildil. Päriselus tuleks mul seda kätega toetada ja vastavalt enda (või vahel ka tema) soovile paremale või vasakule pöörata.
Õlad tulevad laiad ja kandilised. Üks õlg jääb mind otsekui toetama ja see täitsa meeldib mulle! Pealegi säästab selline asetus ühe käe joonistamisest, mis jääb lihtsalt minu selja taha. Teise käega on muidugi raskusi. Käed lähevad mul alati proportsioonist välja. Muidu võiksid mehelikud käed olla lihtsalt veidi musklis, minu Mehe käsi näeb aga pildil välja nagu hiiglaslik labidas, millega Muhus hea kraavi õgvendada. Ma ei hakka talle ülikonda joonistama, vabaaja-särgist täiesti piisab.
Õnneks paistame pildil vaid pihani. Ette võib niisiis kujutada täiesti korralikke jalgu. Nii minu, kui tema omi ja kellelgi pole piinlik.
Lõpuks jääb veel viimase meeleheitlik katse saavutada Mehe näole normaalset nahatooni, mis lõpeb sellega, et ta näib kannatavat mingi seniavastamata nahatõve käes. Aga üldjoontes ta mulle meeldib. Ikkagi ise tehtud, lihtne ja siiras ning minuga pildil.
Võin rahuga minna pintsleid pesema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar