Suure tähe väike täht

Helis ja trio tegid mulle emadepäevaks vapustava kingituse! Mina ju telekat ei vaata, seetõttu polnud mul õrna aimugi, et tv 3-s eksisteerib selline saade nagu "Suure tähe väike täht". Vaat selle saate nemad minule kinkisidki!
Saate lindistus oli aset leidnud mu viimatise Lõuna-Hispaania reisi ajal aprilli lõpul. Ükshaaval olid Helise poolt ette võetud kõik triokese  liikmed ning neile oli esitatud minu kohta ühtekokku viisteist küsimust, millele nad oma lapselikult ausa otsekohesusega rõõmuga vastasid. Õigeid vastuseid mulle muidugi esialgu ei näidatud. Selle asemel ilmus iga küsimuse järel ekraanile neli vastusevarianti, mis Helis-kavalpea hea taju poolt kokku kirjutatud nii loviisalikult, lisannilikult või karljohannilikult, et lausa võimatu oli ilmeksimatult arvata, mis on see nende õige! Ja vastuseid tuli- peale minu omapoolset pakkumist- oi, kuis alles tuli! Vaatasime seda saadet mu vanemate, õe ja venna perega  ning  naersime kõik nii, et pisarad purskusid silmist! Laste mõttemaailm on ikka niivõrd rikkalik, et selle kirjeldamiseks puuduvad lihtsalt sõnad. Ja Helise fantaasia, et ta millegi sellise peale üldse tuleb! Seesugusel kingitusel on jääv väärtus! Saame seda mälupulgalt vaadata aastate ja aastakümnete pärast- taas meenutades, et see oli selle külma 2017. aasta kevade emadepäev, mil kaheksa-aastased kolmikud arvasid emme kohta just nii :)

Õhtul kiikasin siis esimest korda ka "päris saadet"- minu oma oli kindlalt mitu korda parem! Kohe tunda, et armastusega tehtud...

Aasta Ema

Tere! Mina olengi Aasta Ema,
Abielus ja truu ja ontlik ja kena,
Võiks öelda et tark, kuid ei tea, kas passib-
Nimelt lõpetan kevadel esimest klassi!
 Mul lapsi on neli, neist kolm on veel väiksed,
Üks ju lennanud pesast. Nad kõik on mu päikse-
kiired, armastus, palverännakurajad.
(Ehk polegi muud enam lisada vaja...)
 Mu päevad on kummist, ööd see-eest on napid,
Toad kenasti korras, kuid segi on kapid,
Mu rahu on näilik, kuid armastus ehe,
See minu sees ühendab Naise ja Mehe.
 Mis veidi ehk kõigutab tublidustrooni
Ja pildile lisab ka nukramaid jooni,
On üksindustunne kesk emade armu,
Kus keegi, kes puudub, ehk lisaks veel tarmu
 Aasta Emana veedetud aastate seest
Kõigi naerude- nuttude tagant ja eest
Silun, silitan päikesest karedaid palgeid
Pesen poriseid jalgu, triigin kaeluseid valgeid.
  Tunnen hinges, et väärin ja soovin ja vajan
Et täna saaks korrakski peatada aja
Saaks astuda ette, pilk pööratud üles-
Kus Neitsi Marial on Jeesuslaps süles.
 Et tänu saaks ilmsiks neist uneta öödest
Neist võrratuist päevist, täis pilgeni töödest
Ja kallideootusest, kilkeist ja kisast.
Ja kõiki meid valvavast Taevasest Isast.

Piim

Ümberläinud piimapaki juurest kostab kõrvulukustavat kisa. Tõstan käe üles ja hüüatan, võitmaks enese sealviibimisele mingitki tâhelepanu:"Sõbrad, kaks  asja, mida emme ei talu?!"
Lärm ei vaibu, kuid ühtlustub. Õige vastus skandeeritakse muljetavaldavais detsibellides:"Üks- kisa, kaks- laga!" Õigus!
"Aga miks te siis seda teete?"
Mh, nad ei kuule ju! Tõstan taas tähelepanu võitmiseks käe. Siis aga löön käega.
Koristan ise piima ära. Vastus oli ju iseenesest õige...

Ufo

Keda kutsusin, need jätsid tulemata
Kelle unustasin, aegsalt olid platsis... (J.Tätte)

Tundsin end nagu teiselt planeedilt. Või siis nagu jaburas unenäos. Mitte keegi ei hakanud minuga viisakusest mingit "mulli" ajama. Kõik rõhutasid oma õigust sealolekule. Isegi kahemehebänd. Aga mina olin kui ufo. Kontvõõras.
Kõhutunne ütles kohe, kui ta mind kutsus, "ära mine!", aga külgeõpitud viisakus tekitas kahtlase tunde, et äkki mu äraütlemine kurvastab. Kunagi olime head sõbrannad ja kujutelmas olnuks tore üle pika aja kogu ta perega kohtuda. Hea küll, sellest on aastaid, aga ikkagi...
Järasin hajameelselt külmaksläinud sibulalaadset taime. Kuniks seda jagus, oli vähemalt tegevust. Teised said kala ka. Noh, enne pidu küsiti kõigilt liha või kalasoov. Nüüd selgus, et minu kalatüki sõid pillimehed juba ära. Noogutasin solidaarselt. Muusikute värk, las söövad kõhu täis. Kuni söövad, vähemalt ei laula. (Ei tea, kas sõivad ühelt taldrikult või lõikasivad enne pooleks?)
Mulle toodi asenduseks alustassiga mikros kuumaksaetud vorst, vikerkaarevärvides rasvaloik ümber. Ega olukorra juurpõhjus polnudki toidus. Naeratasin. Jah, minuga võib ûkskõik, kuidas...
Valged linad lauadel olid puhtad. Teenindajatädi küsis hangunud vorsti kööki viies, kas jätan noad-kahvlid enda kätte, sest ega külmlaua juures pruugi neid nii palju jaguda. Ka sina Brutus, ohkasin mõttes... Ah ei, võtke kaasa! Rikuvad lina ära... Kõht täis ka ja... Kus see külmlaud veel on?
Üldiselt tulen ebamugavate olukordadega toime. Aga sellega näe ei tulnud. Kohe üldse mitte. Miks ta mind kutsus? Miks ma tulin? Eks ole, silmad reedavad häbi ja peataoleku! Kilavad nagu purjakil inimesel.
Sünnipäevalapse lauas oli üks vaba koht, aga sinna oli asetatud kellegi kott. Võõra koti otsa istuda olnuks liiga bravuurikas. Sestap vahetasin paar mittemidagiütlevat lauset päevakangelase poja naisega, keda vaevu tundsin, misjärel too midagi pomisedes teise lauda kolis, millest mina omakorda midagi kergenduslaadset tundsin. Seejärel süvenesime juba 15-aastase pojapojaga nutitelefoni ja tundsin end vähemalt nooruslikuna. Lugesin kogu pereteraapia konspekti ühtejutti läbi. Sünnipäeva algusest oli möödunud napp tund.

Ma ütlesin et mul on olnud aegu
Kus üksi tahan olla üle kõige
Kuid kindlasti see nii ei  ole praegu
Nõnda ütlesin ja tundsin, see on õige...(J.Tätte)

"Kas oleks väga ebaviisakas praegu kohe lahkuda?" sõnumdasin Helisele. Kahemehebänd püüdis parasjagu "Vildist kübaraga" ühele poole saada. (Hea seltskonna puhul olnuks ka jõledaimast süldikast ükstapuha, aga aseainena oli ta närvitsemiseks õigel kohal!)
"Muidugi mitte, ütle, et sul kõht valutab", piiksus telefon vastu. Natuke valutaski.
"Äkki vean kaheksani välja?"
"Mis see 20 mintsa muudab?"
Ma poleks tegelikult enam sekunditki  üle elanud! Eemaldusin sellest majast ja sellest sündmusest jooksujalu. Tundsin nagu oleksin toppinud jala mineviku ukse vahele ja end vägisi sisse pressinud.
Keegi ei kahelnud, et olin ufo. Ma ise ka mitte.
Vaat kus õppetund...

Tänulikkus

Tsiteerin lõiku Jaan Tammsalu raamatust "Vaimulikud mõtisklused": Stockhomis oli kord kool, kus alles kooli lõpuaktusel teatati õpilastele, kes neist on kõik lõpueksamid edukalt sooritanud ja kooli lõpetanud ning kes jäävad klassi kordama. Need, kes said lõputunnistuse, võisid väljuda kooli peauksest. Istumajäänud pidid lahkuma tagaukse kaudu. Kooli lõpupäeval seisis selle kooli tagaukse juures üks linna tähtis mees. Mööduv tuttav küsis, keda ta seal kõrvaltänavas ootab. Suurmees vastas: "Täna peaks mu poeg lõpetama kooli. Kui tal läheb hästi, lahkub ta paraaduksest. Kui ta aga täna seal sees saab teada, et on jäänud klassi kordama, lahkub ta siitkaudu. Ja kui see on nii, siis peab ta tundma, et tal on isa."
See on ilus lõik. Millegipärast meenub see aga mulle alati siis, kui keegi tuttavatest eriti pikalt ja kohmetusttekitavalt oma kallist võsukest, kes tavaliselt ongi igati tore ja andekas laps, kiitma satub ja mina kuidagi reageerida ei oska. Tegelikult olen isegi esimese lapse puhul sama reha otsa astunud ning mingil ajal piinlikkustundega tajuma hakanud, et nii tehes upitan ju tegelikult iseennast, norides heakskiitu ja tunnustust... Seetõttu suudan ka rahulikult naeratada.
Ise vaatan praegu asja hoopis teisest perspektiivist. Muidugi on mul tohutu heameel Helise ja trio akadeemiliste edusammude üle, aga üle kõige tunnen ma tohutut tänulikkust. Ma ei mäleta, kas oskasin seda tunda ka siis, kui Helis oli väike. Head ja andekat last on ju iseenesest kerge armastada. Aga mina olin lisaks nõudlik, närviline ja usaldamatu. Kas ütlesin talle kordagi, et hoolimata kõigest heast, mida sa teed, on tõeline väärtus see, et sa oled... 
See ei ole enesestmõistetav, et mul on andekad lapsed, et nad on nii ihult kui vaimult terved, et saan päevast-päeva jälgida nende kasvamist-arenemist. Et meil tekib ühine ajalugu. Meie oma lugu.
Võib ju minna ka teisiti. Kunagi ristus me tee lühikeseks ajaks perega, kus kasvas raske vaimse puudega poeg. Neil oli ka kaks tütart. Poja tuba oli kõige suurem, sinna oli enim panustatud. Pereisa märkas, et me seda vaatama jäime, "Teised," ütles ta, "lendavad kunagi pesast välja. Tema aga jääb siia niikauaks, kuniks on meid." Pole tulemusi, pole saavutusi. Mitte kunagi. On vaid tingimusteta armastus.
Ja see ei hääbu tõepoolest iial.

Looming

Mõnele inimesele on looming eneseteraapia täieõiguslik element, ehk lausa ainus, mida tõeliselt usaldab.
Väikeste kolmikute emana oli seesama blogi aastaid minu jaoks täiuslik õhtune pingete mahalaadimise paik, mis tõi ära- ja kaasatundmise mõnegi saatusekaaslase poolt ning tänu millele sain autentselt talletada mälestused, mis vedeleksid tänaseks ammuilma mälu põhjatuis prügishahtides.
Praegu me võitlustandril enam nii pöörane pole. Kaheksased on küll kanged möllumehed, mistõttu saab vaikust siin majas nautida vaid hilistel öötundidel, kui kogu kamp nohinal õiglaseund magab. Samas väärtustan väga seda, et nad enam minu näol ööpäevast turvanaist ei vaja. Ka siis, kui rabeletakse, maadeldakse, sikutatakse, toksitakse või niisama selle kõige peale kriunutakse, tean kindlalt, et miski eelmainitust pole eluohtlik. Valus võibolla vahel küll- aga mõeldagu järele, mis sellele eelnes! Ahjaa muidugi, eelnenu kohta on ju kolm eri versiooni...ja pealegi haigettegemise korral ma ju sekkun!
Praegu on niisiis rahulikum ajajärk. (Oi, kuidas mu käsi tõrgub seda kirjutamast!) Trio vajab mind täpselt sama palju, kui titena- kaheksane ei saa veel nimelt väga adekvaatselt aru, et kui kuulan ühe inglisekeelset luuletust, ei saa ma teisele õpetada lugemispäeviku täitmist ja kui kolmas on samal ajal kadunud õpilaspileti otsinguil valjuhäälse halaga kõik sahtlid ja nurgatagused segi keeranud ning kui esimese sõber kuuendat korda õue kutsudes helistab ning teise oma juba värava taga ootab ja kolmas avastab, et rattakummid tuleks täis pumbata ja kui kogu selle mürgli keskel on teine lugemispäeviku totaalselt valesti ära täitnud ja peab hakkama nuttes kustutama ja kolmandal on veel inglise keel vastamata... nad ei mõista, et tunnen end peaaegu süüdi, et mind on vaid üks säärane isend. Sest nad ju tegelikult ka vajavad mind, mitte ei tekita niisama kaost.
Sellistel hetkedel sünnibki looming. Üksikutest tegevuse-ja lausejuppidest moodustuvad fraasid, taustana esinevad muud samaaegsed elusündmused tekitavad saatepartii, vajutades aeg-ajalt rõhumärke kogu orkestrile, koondamaks tähelepanu kriisidele ning generaalpause, tõstes tähelepanu keskmesse väsimuse või madalseisu. Accelerandos veerevad päevad õhtusse, crezendos punetab uue päeva tõusev päike.
Üha rohkem tahaksin soolopartiid iseendale. Üha rohkem on see ka võimalik. Ometi ei saa ega söenda ma veel ette kanda pikki eraelulisi soolosid, kuigi just neis oleks hulganisti pea- ja kõrvalteemasid, mille arendused mulle endale ja ehk ka teistele huvi ja kaasaelamist pakuksid.
Elu on tōepoolest värvikas!

Häbi

Loen Delfi kommentaare üliharva. Täna aga, juhtudes lugema laste füüsilise karistamise vastast arvamusartiklit, klikkisin uudishimust ka kommentaaride lehele, et kuidas siis meitel selle vitsaandmisega tegelikult lood on...
Olin ausalt öeldes hämmingus. Huvitav, kas Delfis käivadki kommenteerimas need, kes lihtsalt valimatult kõik artiklid maha teevad- või on asi päris hull ja meie keskel elab endiselt massiliselt lapsepeksjaid?
Kuidagi kõhe hakkas seal kommentaariumi-ruumis...
Ma ei ole ealeski oma laste vastu kätt tõstnud! Loen kõva häältki iseenda abituseks, mille eest hiljem vabandada. Kuidas saab tekkida usalduslik suhe, kui sind võidakse eksimise korral lüüa? Kui sulle tehakse teadlikult haiget?
Esimene tugev tunne, mis läbipekstud lapses tekib, on muide häbi. Aga mitte oma teo pärast, vaid oma vanemate häbi. Sest peksmine on häbiväärsem, kui ükskõik kui paha tegu. Aga paraku ei jää häbitunne saatma mitte vägivaldset vanemat, vaid last. Kogu eluks.
Kui ikka laps tahab pätiks minna...- nagu seal kommentaarides ikka ja jälle hõigati. Ei taha ta ühti, vastan kindlalt. Laps tahab armastust- ja mida kohutavamalt ta käitub, seda enam!
Teate, kolm kaheksa-aastast võivad teha päeva jooksul nii palju lollusi, et nende loetlemiseks jääb kümnest sõrmest puudu. Tänagi vaatlesime käsi, mis õde müksasid- ja leidsime, et nii toredad käed küll nii rumala asjaga ei tegele. Needsamad kämblakesed viisid õdede koolikotid kärmelt autosse, tühjendasid nõudepesumasina, tegid kiire puntra-kalli ja kõigil oli päevaks tuju hea. Kes oleks võitnud, kui oleksin vitsa andnud? Hirm ja häbi... milleks.
Psühhoharidusest jääb meil siin Eestis ikka tublisti vajaka.
Sisimas loodan siiski, et need kommentaatorid seal on mingid imelikud...